Kevad paneb voolama veed ja veerema rattad.
Rattaretkelised veerevad sedakorda Lahemaale, otsima Põhja-Eesti kohavaimu. Metsas ja mere ääres, rannakivide juures – kusagil seal see Põhja-Eesti kohavaim peaks peituma.
Tark rattaline teeb Lahemaa-retkel kindlasti peatuse Käsmus ja külastab muuseumi. Küllap näeb ta seal Aarne Vaigu meremaale, mis on manatud vana merekooli voodrilaudadele ning kujutavad Vaigu köögist avanevat vaadet. Maalil on meri ja taevas, ei muud, aga sellega on kõik öeldud. Luigepojad, kes kunstnikule samuti aknast kätte paistavad, tuleb endal juurde mõelda. "Pojad" toovad otsaga kevade teema juurde tagasi.
Kevadel on pojad enamikul imetajatel, ka jänesel. Loodus on ta seekord kaanetüdrukuks valinud. Ilus ja vilgas loom. Kahjuks ei käi ta käsi Eestimaal sugugi hästi. Kevadel võib trehvata tervet hulka loomi, keda talvel ei näe. Küllap võib iga lahtiste silmadega rattur kohata väärikat ja ürgset putuktoidulist – siili. Okkalooma nähes võib juurelda, ega "mees" ole juhuslikult teel mõnd kassi ärritanud. Miks ta seda tegema peaks? Tuleb välja, et siil on kassi toidu konkurent!
Kevad tuletab meelde, et looduses käimine pole alati ohutu. Matkalist võivad kimbutada hunt ja karu ja rästik. Sääsed niikuinii. Ja puugid. Entsefaliidi vastu, mida viimased levitavad, on tark matkaja ennast juba vaktsineerinud. Mida vaktsineerimine täpselt tähendabki? Lapake ajakirja edasi. Loodus on kevadmatkal hea kaaslane. Ärge seda ainult ratta seljas lugege.