2/2008



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Raamaturott
Jäälõhkuja

Fred Jüssi
Autori fotod
Petrone Print, 2007
95 lk

Esmakordselt ilmus “Jäälõhkuja” 1986. Mustvalge raamatu andis toona välja kirjastus Valgus. Vastne “Jäälõhkuja” on täiendatud värvipiltidega, juurde on lisatud lugu lindude sügisesest rändamisest üle Saarnaki laiu ja ära jäetud nõukogudeaegsed reisikirjad. Lood on samad, kuid muutunud on raamatu tähendus ja ülesanne.
Aegumatud lühilood loodusest tuletavad meelde, kust me tegelikult pärineme. Panevad mõtlema selle üle, mis meid tegelikult õnnelikuks teeb ja mis elus puudu on. “Jäälõhkujat” lugedes unustad tahtmatult argirutiini, hakkad unistama ning tekib isu ise loodust avastama minna.
Jüssi kutsub endaga kaasa: “Tulin sellepärast, et on kevad. Sellepärast, et mõtlen ja tunnen ja tahan kevadest kaasa võtta ka selle osa, millest inimene ennast paraku on osanud ilma jätta: et kuulda ja näha, kui häbitult ja kaunilt hingab iha seal, kus pole seinu, lagesid, lukustatud uksi, lakitud mööblit, valgeid telefone, tarku raamatuid, pedagoogikat ja sotsioloogiat – selleks tulingi täna siia!” (Lk 17.)
Lihtsad fotod, mis teost kaunistavad, jätavad piisavalt ruumi ettekujutlusele ja mis viivad lugeja endaga rändama. Jüssi teos on üdini tasakaalus – sellest kiirgab ilu ja rahu. Klassik oskab oma teadmised lugejani viia poeetilises võtmes, jäädes siiski reaalsuse piiridesse. Pole liigset ilustamist – loodus on ju ise ilus.
“Jäälõhkuja” nimilugu räägib linavästrikest, kes kevadel jõeorus ringi sõeluvad ja kevade kaasa toovad. Samaväärselt on kujutatud nii aastaaegu, puid, lilli, linde kui ka putukaid. Kõigil neil on oma elu ja võlu.
Fred Jüssi peab loodusega dialoogi: “Taimemahla? Viinamarjamahla peaks mul kuskil rohelise pudeli põhjas üks tilk olema, aga see on läbi teinud rea keerukaid biokeemilisi muutusi ja lutikal on nii pisikene pea (nüüd alles näen, kui tilluke pea on mu elegantsel külalisel!). Peale selle näib kõndimine siledal lauaplaadil talt nõudvat niigi suuri pingutusi. Oh häbi – mul polegi külalisele midagi pakkuda!” (Lk 62.)
Mõtlemisainet raamatust saavad kõik arvuti- ja telekasõltlased. Kõik, kel pole aega puhata ja olla.



Piia Ots, EMÜ maastikuarhitektuuri eriala üliõpilane
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet