2/2008



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

loodus kodus
Rotid lähevad rotiaastal hästi kaubaks

Ühel päeval pistab laps vanaema peedipeenras käe õõnsaks söödud juurikasse ning pihku jääb seal maiustav uruhiir. Noor loodusesõber naaseb augustis linnakorterisse, hiir vanaema
kolmeliitrises piimapurgis ning teatab, et see ongi tema kõige lemmikum loom ning hakkab tema arvutihiirega kirjutuslauda jagama.

Kõik lapsed ei pääse põllule hiiri püüdma, paljud ei julgekski. Ostukeskuste riiuleilt on hiired ja rotid hoopis kergemad kätte saada. Kas rotiaasta puhul on Eesti loomapoed närilistest tühjaks ostetud, nagu kõlasid uudised Venemaalt?
Tallinna Kristiine keskuse loomapoest võib saada nii musta-valgekirjusid huskykui ka krussiskarvalisi rex-tüüpi rotte. Vähemalt pealinnas on rotiaasta mõju kauplemisele tunda.

Alaealistele ei müüda
Tartu Anne keskuse lemmikloomapoe
puurides esitavad hüppetantse musta-valgekirjud
kääbushiired ehk jaapani tantsuhiired.
Puurist välja võttes haagivad nad
end teravate küünistega riiete külge ning
poevad varrukasse.
Liivahiired vannitavad end valges
soojas liivas ning pruunikas karvakera
puurinurgas on hoopis uinuv deegu.
Rotte selles poes ei müüda, puuduvad
tingimused. Siiski – mängurotte on rotiaasta
puhul tunduvalt rohkem ostetud.
Mõlemas poes aga märgitakse, et lapsed
ärgu ilma vanemateta ostma tulgu. Ei
aita ka ema kiri ega telefonikõne. Loomapidamine
on suur vastutus, see on kogu
pere vastutus.
Hanna Saar ütleb, et musta-valgekirju
rott nimega Mustu on parim sünnipäevakink,
mis talle elus tehtud. “Nimi oli juba
kümme aastat olemas, sest ta sai minu
enda nime. Pärisnimi on mul küll Hanna,
aga isa on mind alati Mustuks kutsunud,”
kõneleb Hanna. Võrdne pereliige
Rotid on ööloomad, kuid Mustu on alati
ärkvel, kui keegi tuppa tuleb: küünitab
nina uudishimulikult tulija poole. Hanna
sõnul on Mustu harjunud pere päevakavaga,
vaid kella üheteistkümnest neljani on
tal lõunauinak – nagu lasteaialastel.
Mustu kahekorruseline puur seisab
Hanna kirjutuslaual, kuid Mustu peab
omaks tervet lauda, seal ringi jalutades kisub
ta kõiki asju. Seega peab Hanna laua
alati puhta hoidma.
“Põrandal joostes krabisevad Mustu teravad
küünised, nagu oleksid tal kontsaga
kingad jalas,” jutustab Hanna. Kui keegi
paljajalu on, pissib Mustu jala peale – see
olevat tema kõige suurem koerus. Küpsise
saamiseks peab Mustu Hannale sitsima
ning sööb siis seda nagu orav, kahe käpa
vahel. Mustut koheldakse võrdse pereliikmena,
ka toitu jagatakse talle oma kaussi
sama mis teistelegi.
Kaks Mustut, suur ja väike, on omavahel
suured sõbrad. “Kui veel kedagi igatseda,
siis hobust või ahvi,” unistab Hanna.
Age-Riin Varrisel Herbert Masingu
koolist on olnud elus kokku üheksa
hamstrit. Viimane neist, Nuntsik, on rott
Rotsuga üsna vaenujalal. Kui hamster jalutamas
käib, eputab ta Rotsu neljakorruselise
puuri ees, ise on aga Rotsu käest
üsna kõvasti nuhelda saanud. Age-Riin
on oma Rotsu hüppama õpetanud: jalad
harki, kükkasendist hoog sisse ning hopp
– perenaise õlale. Rotsu suurim lollus on
ikka pissimisega seotud. “Päev otsa hoiab
pissi kinni ning siis laseb oma maja kolm
korrust täis, isegi teise – magamiskorruse,”
jutustab Age-Riin.
Nii Hanna kui ka Age-Riin käivad Tartu
loodusmaja lemmikloomaringis.
Lemmikloomaringi juhendaja Tiina
Lilleleht kõneleb, et ringis käivadki need
lapsed, kel ka kodus loomad hooldada. Kel
loomaarmastus hinges, sel jätkub armastust
mitte ainult enda, vaid ka teiste loomadele.
Kardeti katku pärast
Eestis läks rotipidamine moodi kolmkümmend
aastat tagasi. Jalutada linnas,
rott õla peal, sellisena olid tol ajal noored
kaaslaste seas hinnatud.
Vanasti aga tunti
meil hiiri ja rotte
hoopis kui surmaennustajaid.
Iisaku
kandis arvati, et hiired
ennustavad surma
sellele, kelle riideid nad söövad. Samuti
on arvatud, et rottide ärakadumine
hoonetest ennustab hävingut. Sarnaselt
kõlab ütlus: rotid põgenevad uppuvalt
laevalt.
Saaremaal ei tohtinud vanasti söögilauas
roti sõna suhu võtta – see ajavat
oksendama. Kõneldi nurgeline või nurgalind
– nii tõrjuti haigust.
Keskajal neelas katk miljoneid inimesi.
Haigusest nõrkenud hiirt või rotti
majapidamises kohates oli hirm põhjendatud,
sest närilised olid ka inimese katku
edasikandjad.
Maaülikooli nakkushaiguste õppejõud
Jaagup Alaots ei soovita lastel loodusest
närilisi koju tuua. “Kunagi ei või
teada, millega saatan hakkama saab, kui
taevaisa magab. Looduses toimivat inimene
alati ei tunne ning närilised on
tõepoolest paljude nakkushaiguste edasikandjad.”



Eha Järv
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet