2/2008



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Eesti sai seismoloogi Soomest!

Eestis on jaanuarist 2008 tööl täiskohaga seismoloog Heidi Soosalu Soomest. “Ma töötasin Islandil, seal maavärinaid jätkub küll,” muigab kleenuke soomlanna, “nüüd siin Eestis on
“natuke” rahulikum.”

Rahulikum tähendab, et aastas registreerivad meie kolm seismojaama umbes 1000 lõhkamist ja 2000 kaugemat maavärinat. Pisemaid kohalikke värinaid
hakkab Heidi alles põhjalikult uurima. Need sündmused on täiesti olemas ja vägagi olulised.

Alustuseks peab ütlema, et Kaliningradi maavärin aastal 2004 oli üks hea asi Eesti seismoloogiale. See pani vankri liikuma, mis Heidi-suguse spetsialisti lõpuks Eestisse veeretas. Eelmisel kümnendil ei olnud siin just kuldsed ajad. Võrdluseks. Lätis ja Leedus on maavärinate uurimine hetkel peaaegu välja surnud. Meie jaoks aga muutis Kaliningrad palju – ikkagi üle 4,8-magnituudise sündmuse toimumine suhteliselt lähedal tõestas, et ka siinkandis on maakoores pingeid. Ja muidugi meie oma, Osmussaare maavärin aastal 1976 oli esimene märguanne. “Kunagi ei tea, millal Osmussaare-taoline seismiline sündmus võib korduda,” kinnitab Heidi, “sest meil puudub võrdlusmaterjal. Kui oleks teine samasugune juhtum veel, siis võiks midagi ennustada. Praegu ei tea, kas see kordub 50, 100 või 1000 aasta pärast.” Eesti tundub võhikule olevat maavärinatevaene kant, ent kui Heidi arvutisse nina pista, pole asi kaugeltki nii. Küsimus on maavärina tugevuses. “Väikseid värinaid toimub kogu aeg. Ja kunagi pole välistatud, et väikestele ei järgne suured,” selgitab ka geofüüsik Tarmo All. Kuni viimase ajani pole Eestis lihtsalt olnud õiget varustust, et uurida kohalikke nõrku värinaid. Pole olnud ka inimest, kelle ülesandeks oleks neid uurida. Heidi, kas Pakri poolsaare varingu nägid seismogrammilt ära? Ei. Pakri lähedal on Suurupi jaam, mis asub aga klindiservas ning kõrvaline müra on seal tugev. Kui veab ja on vaikne ilm, siis on tuule ja mere mõju seismogrammil küllaltki väike ning ma näen nõrkasid sündmusi väga hästi. Vasulas asuv jaam on paigutatud küll neli meetrit maa alla, aga see asub liiga kaugel Pakrist, et varingut salvestaks. (Vaatame kuvarilt helilaine moodi joont, mille sagedus kergelt hüpleb. Signaal on “karvane”, see tähendab, et seismojaam on salvestanud ka müra. (Vaata ka joonist.) Tarmo All: Kui oleks raha, siis kaevaks kõik seismomeetrid maa sisse, maakoore kõva aluskorra peale. Siis poleks taustamüra, milleks nimetame kõike, mis toimub jaama ümbruses maapinnal: puude õõtsumine, tuul, atmosfäärivõnkumised, liiklus. Aga lõhkamised, kas neid loeb seismogrammist välja? Heidi: Jah, müra saab teatud tasemeni välja fi ltreerida. Osa karjääre ja kaevandusi (Aidu, Narva, Lõuna-Aru) saadavad meile ka andmeid lõhkamiste kohta. See on luksus seismoloogile, et inimese mingi esile kutsutud tegevus – lõhkamine – ütleb täpselt ära, mis kell see toimus. See õpetab, kui täpne meie süsteem on ja kui usaldatavat tööd saame teha. Maavärin ei ütle ju, millal ta toimub. Ega mingit korraldust lõhkajatele antud pole, et nad peavad meile andmeid saatma, aga kena see on. Aidu kohta me teame, kus nad lõhkavad. Minu graafi kul liiguvad lõhkamised praegu lõuna suunas, ja nende andmed kinnitavad seda. Ühesõnaga – sobib kokku sellega, mida me teame. Aga mõne aja eest registreerisime Kirde- Eestist väga imeliku sündmuse, mis juhtus keskööl! Kes siis ikka öösel lõhkab? Ka seismogrammile salvestatud signaal ei sobi lõhkamisega. Ma tean, milline näeb välja Indoneesia maavärin või Islandi vulkaanide tegevus, tunnen karjäärilõhkamisi. Meie arvame, et tegemist võiks olla varinguga. Narva kaevandusest öeldi, et juhtus küll varing, aga nädal hiljem. Meil on aga masinad 0,01 sekundi täpsusega kõik salvestanud! Võib-olla varing toimus töötsoonist kaugemal öisel ajal, ning seetõttu seda ei märgatud, või oli tegemist Viivikonna rikke piirkonnas seismilise sündmusega, mis initsieeris ka hilisema varingu. Näitasin seda varingusignaali soomlastele. Ka nemad kinnitasid, et see on jah väga haruldane sündmus, aga vahetevahel selliseid ikka toimub. Kui nüüd mõelda, kas see on siis inimese või looduse töö? Mõiste indutsieeritud seismilisus sobib siinkohal – pärast kaevandamist toimub iseenesest mingi sündmus, justkui looduslik, aga seda poleks juhtunud, kui inimene ei oleks enne kaevanud maapinda. Selliste sündmustega peame samuti arvestama. Sa tunned juba signaali nähes maavärina käekirja ära? Vahel olen nii õnnelik, kui täppi läheb, et näe, see peab olema just seal toimunud! Iga seismojaam salvestab sõnumit erinevalt, oleneb millisel pinnasel jaam seisab, kas settekivimite või aluskorra kivimitel. Minu lemmikjaam asub 450 kilomeetrit kaugel, Joensuus. Kaugusest hoolimata näen seal õudselt ilusasti signaali. Eestis on ju jaamu vähe ja ikka tuleb naabrite juurest lisaks andmeid hankida. Soome jaamade kasutamisel ei ole alati määravaks pelgalt kaugus. Näiteks Ahvenamaa jaamast, mis on palju lähemal, saan haruharva infot! Loeb eelkõige geoloogilise ehituse eripära. 19. märts 2008, Kermadeci saar, kell on 9.30. Umbes tunni aja eest on maailma teises otsas, Kermadecil toimunud suur maavärin, üle 4-magnituudine. Vaatab EGK-s (Eestis Geoloogiakeskus) koridoris koos Heidi Soosalu ja Tarmo Alliga kuvarilt Suurupi seismogrammi, mis on salvestanud kerge häiringu Eesti maakoores. Kas see on maavärina järellaine? Ei, tegelikult on see sündmus ise. Eks võtab ju aega, kui laine nii kaugelt tuleb, nagu Uus-Meremaa kandist, oma 20 minutit, et siia jõuda. Seismilised lained liiguvad väga kiiresti ning tugevamaid neist registreeritakse üle kogu maailma. Mul oli üks tudeng Inglismaalt (Heidi on töötanud ka Cambridge’i ülikoolis), ta vaatas Islandil sarnaseid seismogramme ja siis tuli mingi imelik sündmus. Ta otsis selle kataloogist üles, selgus, et see oli Peruu maavärin … ütles, et appi, olen Islandil ja ma tean, mis Peruus toimub! Oli vaimustuses. See on väga põnev, et meie teame alati 10–20 minutit hiljem, et ah, juhtus maavärin kusagil maailma teises otsas. Aga meie kohalikud maavärinad, kas meil on Eestis ohtlikku piirkonda? Tarmo: Kui vaadata siit kaardilt neid punaseid jooni (vt foto ülal), need on rikked ja murrangud. Meie kristalne aluskord on stabiliseerunud juba 1,9 miljardit aastat tagasi, sellest ajast on maakoor siin suhteliselt tugev tahke plaat, granodioriitse koostisega. Aga kõik ju maakoores liigub, kogu aeg seda rõhutakse, tekivad praod. Nii mõnedki rikked on ka tänasel päeval aktiivsed ning nende piires võivad toimuda nihked. Enamik Soome ja Rootsi (ning tõenäoliselt ka Eesti) seismilisi sündmusi toimubki just selliste aktiivsete rikete piirkonnas. Suurem pingete kuhjumine võib põhjustada ka suurema värina. Üks Eesti rikketsoone kulgeb Paldiski- Pihkva joonel ning ulatub põhjas Ahvenamaani. Selle lähistel paikneb ka Osmussaar. Heidi: Kaliningradi 4,8-magnituudine maavärin oli viimase aja kõige tugevam kohalikus regioonis. See lugu õpetab, et kuigi asume seismiliselt väheaktiivsel alal, siis ikkagi vahetevahel juhtub midagi. 4,8-magnituudine maavärin võib juba rikkuda nii mõndagi inimese tehtut, see pole tühiasi. Kui midagi peaks juhtuma, ei saa me olla nagu kuu pealt kukkunud! Peame ka väikese skaala seismelisust jälgima, et tekiks mingi statistika, et saaks nii-öelda pildi ette. Ma ei usu, et maavärinad tapaks inimesi Eestis, aga teadmine maapõuest on oluline. Värin võib rikkuda sildu, tuumajaama – midagi sellist. Kas Eesti maavärinate uuringutega on nüüd kõik korras, meil on oma seismoloog ja kolm jaama? Võrk on liiga hõre, jaamasid peaks olema rohkem. Kolm on absoluutne miinimum. Selgitan, kuidas maavärinat paika panna: maavärinast tulevad esiteks pikilained, siis ristlained ja lõpuks ka pinnalained. Piki- ja ristlaine ajavahest saab teada, kus sündmus toimus. Rusikareegel on, et kui oled kunagi kusagil maavärinate maal ja tunned mingit kõikumist, siis tead, ahaa, see oli pikilaine, ja hakkad lugema sekundeid, kui järgmisena tunned suuremat kõikumist, siis see on ristlaine. Nüüd korrutad sekundid 8-ga, saad kilomeetrite arvu, kui kaugel sündmus toimus. Näiteks siin Suurupi jaam registreeris Soome territoriaalvetes lõhkamise: pikilaine järel tuli ristlaine 5 sekundi pärast. 5 x 8 – 40 kilomeetri kaugusel. Ühe jaamaga saan sekundite vahe arvutatud, aga kust suunast tuli, ei tea. Joonistan ringi jaama ümber, et kusagil ükskõik mis suunas pidi see toimuma. Kui lähedal on aga teine ja kolmaski jaam, saab täpsemalt teada. Joonistan teise ja kolmanda ringi ka – nende kokkupuute alas siis leian sündmuspaiga. Aga neljanda jaama olemasolu puhul saaks juba öelda, et täpselt siin see juhtus. Üks jaam peaks meil juures olema Kirde-Eestis. Aidu ja Narva lõhkamistele näiteks on Vasula oma kõige lähemal, teised jaamad on kaugel. Väikeste sündmuste jaoks on aga juba 100 km pikk maa täpsuse määramiseks. Tarmo: Need kolm meie jaama on aga päris head, täiesti tasemel. Aastaid tagasi, septembris 1987, paigaldati Tartu tähetorni keldrisse üks kitsaribaline analoogseismograaf. Teine samasugune paigutati Tallinnas Toompeal keldrisse Eesti Teaduste Akadeemia poolt. Mõlemad töötasid 1992. aastani, aga koha valiku mõttes olid need kehvad – linna sees oli taustamüra liiga palju. 1992. aastal saabusid majanduslikud raskused ja asi jäi seisma. Enne Kaliningradi sündmust oli pidev seire siiski Eestis olemas 1996. aastast. See toimis ainult tänu entusiastidele eesotsas Olga Heinlooga. Siiski ei olnud kuni 2006. aastani võimalik maavärinaid Eestis lokaliseerida, kuna maavärina epitsentri koordinaatide arvutamiseks on vaja vähemalt kolme seismilise jaama seismogramme. Siinkohal tahaks lausuda tänusõnad Keskkonnainvesteeringute Keskusele (KIK), kes fi nantseeris Matsalu jaama ehitamist ja Suurupi ehk endise Toompea jaama rekonstrueerimist. Heidi, kui palju jaamasid on Soomes? Üheksateist, Rootsis aga 60 ringis. Rootsi on väga hea näide. See maa on vähe seismiline, vanasti oli neil kümmekond jaama, aga praegu on seal ultramoodne tihe võrk. Rootsis mõõdetakse kindlasti 0-magnituudiseid sündmusi, geoloogias ütlevad taolised sündmused palju! Nad avastavad selliseid juhtumeid, millest enne ei teatudki! Tunnetuslävi on hoopis teine. Eesti on maakera seismilisel kaardil täiesti valge laik, me ei teagi, mis siin toimub. Peab vaatama piisavalt väikesi sündmusi, ega pole nii, et ainult need on tähtsad, mis on ohtlikud. Samuti on tähtis, et sa tahad teada ja aru saada – see ongi teadus! Tahaks teha ka teadustevahelist koostööd, arutaks ja uuriks koos geoloogidega neid sündmusi, see kuulub samuti seismoloogia juurde. Teen väga palju koostööd soomlastega. Seismoloogia ei lõpe piiril, oleme väga huvitatud koostööst Soome, Rootsi ja Lätiga, et vahetada andmeid. Sellest oleks kõigile kasu. Soomlased on näiteks Eesti lõhkamistest huvitatud. Heidi, kuidas Sa nii hästi eesti keelt räägid? Siin Eestis olen esimest korda maal, kus minu nimi ei tekita probleemi (muigab): soomlased tahaksid ikka “Suosalo” öelda. Olen osaliselt eesti päritolu, mu isa läks siit 1944. talvel koos eestlasest vanaisa ja soomlannast vanaemaga Soome. Aga rääkima õppisin alles ülikoolis eesti keelt, kohe tahtsin. Arvan, et isal oli selle üle hea meel.



Tekst: Helen Arusoo;Infomaterjalid: Olga Heinloo, Tarmo All
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet