2/2008



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Miks Tallinn ei joo põhjavett ehk järjejutt jätkub

Kohe alustuseks pean tunnistama, et veevarustuse arengukavade osas mõeldi nõukogude ajal palju enam tulevikule, kui seda täna tehakse.

Nõukaajal osutati suurt tähelepanu ohutusele seoses võimaliku sõjaolukorra puhul, veel enam aga pindmise ala radioaktiivse reostuse korral.

Tol ajal asus Kosel maa-alune sõjaväestaap,
mis oli varustatud sõjatehnika viimase sõna järgi ja kust toimus kogu eriolukorra juhtimine. Ka Geoloogia Valitsus oli lülitatud eriolukorraks ettevalmistuse ketti. Nii ENSV ja Tallinna Tsiviilkaitse Staabi tellimusel koostas temaatiline rühm vastava aruande (tingliku nimega “Vesi”), milles käsitleti veevarustuse lahendusi eriolukorras.

Tallinnas võib eriolukorda tekitada peale bioloogilise ja radioaktiivse reostuse ka Ülemiste järve enda seisund. Nii näiteks tuli arvestada, et rohkete sademete puhul võib veepinna ekstreemne seis tekitada linnale palju pahandusi (Mustamäe, all-linna üleujutus, joogivee kvaliteedi halvenemine ja veehulga nappus). Arvestades tänapäeval üha enam prog resseeruvat kriisiolukorra võimalikkust, võib päästerõngaks olla ainult alternatiivne veeallikas – põhjavesi. Ning just seda pole eeskätt Tallinnas siiani tagatud. Miks? Sellest alljärgnevalt. Geoloogilis-majanduslik põhjendus varustamaks Tallinna põhjaveega Nõutava veetarbimise katteks oli Tallinnale vaja otsida uusi veeallikaid. Tol ajal nähti Tallinna areneva tööstuse tõttu ette veevajaduse suurenemist. Selle nimel põhjavee otsinguprojekti raames sai autori poolt kahasse geoloog Kaljo Stumburiga tehtud tasuvusarvestus ning võetud ette uuring nimetuse all “Geoloogilismajanduslik põhjendus varustamaks Tallinna ja Põhja-Eestit põhjaveega” (1968). Olemasolevate uuringumaterjalide põhjal sai arvesse võetud linna alal olevad kasutamata põhjaveereservid. Lisaks hinnati võimalust tuua põhjavesi Tallinna väljastpoolt linna vastavate kogumismahutite ühendamisel veetorustikuga.Välja sai valitud kaks suunda: ida poole Padaoruni välja ja lõunasse Lihula suunas. Läbiviidud uuring näitas, et vajalikku veehulka on võimalik reaalselt ammutada. Samuti selgus, et lisaks oma kõrgele kvaliteedile tuleb saadava põhjavee omahind pinnavee omast tunduvalt madalam, moodustades 4,6 kopikat kuupmeetri eest. Paraku uuringud jäid pooleli teise “konkureeriva” variandi päevavalgele ilmumisel. Kuna uute põhjaveeallikate otsingud Tallinna perspektiivse veevarustuse tarvis olid lähteandmete nappuse tõttu kahtlemata loominguline töö, pakkus see huvi ka mõningatele asjaarmastajatele. Otsest konkurssi välja kuulutatud ei olnud, aga siiski tuli järgmisel aastal oma projektiga esile geoloogide hulgas ideede generaatorina tuntud Valter Petersell. Tema projekt nägi ette rajada veehaarde ehitised Tallinnast väljaviimisega hoopis Paide suunas, Keila-Jägala-Pärnu ülemjooksu alale. Mainitud projekti kohaselt pidi vesi jõudma pealinna peaaegu et isevoolu teel. Hiljem kõneldi küll ka magistraaltorustiku rajamise vajadu sest. Nimetatud projektist pidi saama üks odavamaid veevarustuse variante. Vesi pidi Tallinnasse jõudma omahinnaga 2,5–3,0 kopikat kuupmeeter. Paraku projekteerimise käigus jäeti ilmselt arvestamata, et siluri-ordoviitsiumi veeladestu põhjaveehulk (suvine äravool jõgedes) on Paide variandi puhul üle kahe korra väiksem, kui seda on näiteks Jägala vesikonnas. Veebilansi näitajate puudulik analüüs oli peapõhjuseks, miks Peterselli variant oli juba algselt määratud läbikukkumisele. Kuna aga projekti oli sissekodeeritud kaalukas trump – nõuandjana ja toimetajana esi nes vahetult Geoloogia Valitsuse tolleaeg ne ülemus ise, siis tema toel läks Peterselli projekt 1969. aastal töösse. Järgnesid aastatepikkused kulukad uuringud Rein Perensi eestvedamisel, kuni lõpuks selgus, et Paide variant ei taga vajalikku kvaliteeti ega nõutavat veehulka. Kopsakate kulutuste kõrval on palju kahetsusväärsem aga kaotatud aeg. Seega olime geoloogide poole pealt aastaks 1975 endiselt lõhkise küna ees – mingeid vajalikul tasemel uuritud alternatiivvariandi allikaid tellijale pakkuda ei olnud. See tingiski konkurentidel suunama kogu loominguline potentsiaal esialgu hüdrotehniliste ehitiste rajamisele (veehoidlad, paisud, pumbajaamad), toomaks täiendavaid veehulki Ülemiste järvemahu suurendamiseks, ning edaspidi pöörati pilgud juba Peipsi järve suunas. Edasisest aga järgmises Loodusesõbras.



Erna Sepp,geoloogia-mineraloogia kandidaat
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet