3/2008



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

raamaturott
Soolases suurjärves elavad sitked sellid

Soome laht – ürgmerest tänaseni

Geoloogiline kujunemine. Liigid ja nähtused.
Looduspaigad Helsingi ja Tallinna ümbruses
Kaisa Pajanen, Marjo Soulanto, Erik Sikk
Tõlkijad Tiit Hunt ja Hendrik Relve
Eestimaa Looduse Fond, 2007
178 lk


Poeetika on pidev allusioonide tekkimise ja tähenduste loomise protsess, misläbi argine ja tavaline võib ning tegelikult peabki omandama ootamatult mingi tavapärasest suurema emotsionaalselt mõjuva tähenduse. Kas siis teadlik või ebateadlik, polegi enam kuigivõrd oluline, pigem isegi vastupidi – just viimasel juhul võib see osutuda eriliselt võluvaks.
Pole vist midagi paremat poeetiliste seoste tekkimiseks kui meid ümbritsev looduslik keskkond, Suur Loodus oma mõõtmatus rikkuses. Seejuures võib ju puhas, st algselt emotsioonitu teadmine olla midagi, mis aitab luua uusi seoseid ning seeläbi ka uutel tähendustel tekkida.
Soomlaste koostatud ja eestlaste täiendatud raamat Soome lahest, tema kujunemisloost ja tänasest päevast esindab vähemalt siinkirjutaja jaoks sedasama Looduse poeetikat kõige ehedamal kujul. Raamatuna, mis toob just positiivse teadmise kaudu harjumuspärasest selgemalt esile Looduse tegelikku suurust ja varjatud ilu.
Looduse poeetika peitub sageli üheaegselt nii kõige suuremas kui ka kõige väiksemas. Seejuures ei pruugi kõige suurem olla mitte üksnes ruumiline kategooria – seda enam, et liialt suuri mastaape (nagu ka suuri arve) ei taju inimene enam päris adekvaatselt. Suurim tegija kipub Looduses olema ikkagi aeg…

Mõistmisest aukartuseni
Kuid ka aja kulgu tema tegelikes kategooriates ei suuda me adekvaatselt tajuda, küll aga ajalisel teljel toimuvate sündmuste grandioossust just tänu protsesside tunnetatavatele vaheetappidele ja meile hästi teada olevale lõpptulemusele. Kaudsel moel annab just see meile aimu aja tegelikust ulatusest. Küllaltki hea näide sel puhul on leidnud koha Soome lahe raamatu esimestel lehekülgedel, kus lihtsalt ja lakooniliselt on kujutatud Fennoskandia kilbi ja ürg-Läänemere (mis säärasel kujul on pigem mõtteline kategooria) triivi paleosoilisel ajastul lõuna poole ekvaatorit ja sealt tagasi kuni vist enamusele juba tuttavate Soome geoloogi Sauramo poolt paika pandud Läänemere jääajajärgsete faasideni.
Alles see oli, mil mandrijää taandus ja andis võimaluse tuhandeid aastaid surutise all olnud maal taas kerkima asuda – ning sellesse veidi enam kui 11 000-aastasse maakerke aega mahub ära kogu meie inimlik ajalugu.
See, mis on geoloogidele olnud kogu aeg tajutav, on järjest suuremal määral saamas ka tavaliste teadushuviliste inimeste jaoks mõistetavaks – ning sedagi suures osas just tänu säärastele raamatutele. Usun, et inimestes tekitab selle mõistmine vähemalt põhjendatult sügavat aukartust, kui mitte teisi veelgi olulisemaid emotsioone.

Hiljuti saabus kammloom
Kuid eluta loodus on vaid üks osa Loodusest. Suur osa sellestki raamatust pühendub Läänemere elustikule – neile erinevates kaalukategooriates võistlevatele sitketele sellidele, kes selles segase staatusega Läänemeres – pooleldi meres, pooleldi riimveelises suurjärves – vastu on suutnud panna.
Geoloogilisel ajaskaalal on Läänemeri niigi üsna nooruke ja seetõttu peaaegu kõik selle liigid käsitletavad immigrantidena. Võib-olla just seetõttu on mitmed tulnukliigid Läänemeres (sealhulgas ka Soome lahes) ootamatult edukateks osutunud ning mitmed neist isegi senisele elukorraldusele tõsiseks ohuks ähvardavad kujuneda. Kõige uuem saabuja, Ameerika päritolu kammloom Mnemiopsis leidyi, pole sellesse raamatusse jõudnudki, sest jõudis Läänemerre alles 2006. aastal.
Kuid kas sellelgi veealusel maailmal oleks täpselt sama tähendus, kui puuduks välispidine vaatleja – inimene? Soome lahe raamatu viimane osa tuleb geoloogilise lähimineviku ja Soome lahe vee-elustiku põgusa, kuid mõtlemapaneva käsitluse juurest lugejale argiselt märksa lähemale – pakkudes välja matkamarsruute ja vaatamisväärsusi mõlemal pool Soome lahte. Just see mõlemapoolsus on midagi uut. Midagi seesugust, millega me eriti harjunudki pole.
Nii ongi selles raamatus õnnestunud tasakaalu viia Looduse poeetika erinevad komponendid. Looduse varjatumate külgede nägemine saabki üksnes tugevdada emotsiooni. Ootamatult ühtseks tervikuks saavad seotud nii ürgse Läänemere minevik, Saaremaa korallrahud ja vähkskorpionid, jääajajärgne arktiline järvelisus, Soome lahe uusasukad ja vanad olijad, looduskaemuse argipäev ning pühapäevaretked saartele ja poolsaartele.

Iga elus kübe on enam
Assotsiatsioonidel on juba kord see omadus, et nad võivad teinekord tekkida üsna kergesti ja ootamatult. Sellegi raamatu puhul jäid mind millegipärast kummitama Majakovski luuleread poeemist “Pilv pükstes” – “Mina, / kuldsuude kuningas / kelle iga sõna / eluveega piserdab hinge ja keha / sõnan: / iga elus kübe on enam / kui kõik, mis ma jõudnud ja / kavatsen teha!” Ka sügiseselt hallikas, tormine ning just kõike elusat hülgav Soome laht on tegelikult seesuguseid elusaid kübemekesi täis. Paljude nende olemasolustki saame aimu üksnes selle teadmise kaudu, mida annavad seesugused raamatud.



Mait Talts
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet