Loodusesõbra lugejad Ene Mägi ja Arno Kolk vahendavad muljeid aprillis toimunud reisist Soome loodusfotograafi Lassi Rautiaineni varjetesse. “Minu jaoks oli tähtis see, et sain loomadega kohtuda,” pidas Ene fotode tegemist teisejärguliseks. Ja tal on õigus: kuidas sa tavakodanikuna muidu näeksid vabas looduses ahmi ja karu kui mitte varjetes?

Ene Mägi: “Kuhmosse kohale jõudes tuli kohe selga ajada soojad riided, sest erinevalt reisi
alguspunktist oli seal talvetaat veel täies hoos usinalt toimetamas.

Termos täideti pererahva poolt kohviga ning koos fotovarustusega juhatatigi meid esimesse varjesse. Varustus lahti pakitud ning üles seatud, hakkas ootusärevus närve kõditama – kas keegi ikka tuleb? Paigal tuli püsida vaikselt, et mitte oodatavaid ära hirmutada. Varje oli suhteliselt väike ja kitsas. Pugesin magamiskotti ja istusin toolile ootama. Põnev oli ja ega suurt tukkuda ei raatsinud, külma ka ei tundnud. Esimene külaline tuligi juba öösel, veidralt hüpates puude vahelt. See oli ahm. Väga huvitav oli tema liikumist puude vahel jälgida. Natuke nosis toidupoolist ja siis tormas jälle ringi. Hommikupoole tuli ka üks lonkav rebane asja uurima, kelle üle oldi hiljem üllatunud, et sealkandis üldse rebast näha oli. Järgmisel ööl sai hiilitud teises varjes. Ka seal käis ahm, karu ei olnud. Kolmandal ööl otsustasin minna täitsa üksinda hiilima, selline mõnus hea tunne oli. Sami oli algul veidi üllatunud ning ütles, et olen esimene naisterahvas, kes üksi varjesse läheb, aga hiljem nõustus, et okei. Sättisin jälle asjad valmis ja istusin ootama – ainult mina ja maailm –, võimas tunne oli.
Öösel keegi kraapis vaikselt varje taganurka. Eks see ahm oli, sest mõni aeg hiljem hüples ta jälle oma kentsakal sammul kuuvalguses. Hirmu küll kordagi ei tundnud.
Minul kahjuks karu näha ei õnnestunud, sest ronisin jälle üksinda paksu metsa. Lassi hoiatas küll, et ta kahtleb, kas karu sinna tuleb. Aga ma ei jätnud oma jonni, jäin enesele kindlaks – metsa ja üksinda! Kohtumised ahmidega olid väga meeli ülendavad: kõige vahvam moment oli, kui ahm liikus minu poole ja tõusis tagakäppadele ning kallistas puud, ise limpsas ringi vaadates keelt. Nii juhtus see kolme puuga, siis aga ehmatas teda miski ja ta hüples jälle minema. Tohutult ilmekad ja põnevad loomad! Kui inimesed arvavad, et see oli mingi turisti värk, siis nad eksivad – seal on ikka kannatlikkust, õnne ja trehvamist tarvis. Viimasel hommikul söögilauas tuli jutuks loteriipileti teema, et kas kraabid võidu välja või ei. Mina kraapisin oma pileti alt ahmid välja ja tunnen selle üle väga head meelt!”
Sügise poole õnnestub ehk taas korraldada uus lugejatereis Lassi Rautiaineni varjetesse. Keda teema köidab, andku märku oma huvist meili teel: helen@loodusajakiri. ee

Arno Kolk Kuhmo reisist: “Karu nägemine oli muidugi kogu reisi peamiseks eesmärgiks ja nähtud ta sai. Ilus ja võimas loom! Eks me kõik ole lapsepõlves mee- ja marjatoidulistest mõmmikutest muinasjutte lugenud, aga vaade, kuidas päris karu mängeldes sajakilost seakeret lohistab, tekitab aukartust. Ahmid olid ka väga toredad loomad, aktiivsed, jooksid ringi, püherdasid lumes, ja jätsid üldiselt väga nunnu mulje. Eks seegi mulje ole petlik, ega põdrakasvatajad ilmaasjata ahme oma maadel ei salli. Huvitaval kombel oli meil suht tavalise rebase nägemine sealsetele inimestele üllatuseks, sest hundid pidavat neid oma territooriumilt ära ajama või maha murdma. Hunti ma paraku seekord ei näinud, loodetavasti järgmisel korral veab rohkem.”