Täiega rahul!
Ei saagi aru, kas koht oli kihvt või matkalised. Kohalik kultuur rabas elujõuga: noored Zetod ja Tsibihärblaseq keerasid setu leelotused elektrikitarri sisse sellise jõuga, et ratast vändanud jalad öösel kõvasti kepsu lõid (“Kees, kees, kerkole…”). Ja sajanditevanused vanausuliste külad külitasid Lämmijärve ääres nii kõigutamatus rahus, nagu välisilm neid ei puudutaks, samuti 5300 aastat vana eestlaste asupaik – praeguse nimega Laossina küla. Isegi üle Lämmi paistev Venemaa mõjus idülliliselt – vaadates seda Mehikoorma rannast, kus eesti ja vene kultuur aastasadu kõrvuti on rahumeelselt elanud.
Matkaseltskond tõi omalt poolt hea kultuuri kaasa. Kõik oli nii nagu peab: prügi ei loobitud maha, natuke lihtsalt kukkus. Kui tagasiteel bussis retke ühe vabatahtlikuga, vene neiuga kõrvuti istusin, rääkis ta, et tal polnud roheliste rattaretkel üldse tööd, ta kartis vastupidist, aga nii vähe tuli prahti koristada!
Laagriplatsil kaotsiläinud telefon leiti üles. Reisile tulnud rullnokad ei pidanud tarvilikuks väga avalikult oma nina nokkida.
Ja ilm mängis kaasa: päike paistis kõik päevad.
Vahel ikka veab … rattaretke 20. aastapäeva sõit oli igatahes sünnipäeva väärt.
Kes seekord matkale ei pääsenud, pole viga, kohtume maikuu teisel nädalavahetusel Häädemeeste ja Kilingi-Nõmme kandis.

Jalajälje mõõtmine.

Kas elad eramajas või korteris? Kas
oled juhuslik või aktiivne lihasööja? Õhtuti laagriplatsil avatud Roheline telk lubas mõõta oma ökoloogilist jalajälge ankeetküsitlusega, mille tulemused kohe arvutisse löödi ja karm tõde kohe näkku öeldi: elad nii ja nii palju üle säästlikkuse piiri. Ütlen kohe: KEEGI ei saanud ideaalset vastust. Üks parimaid tulemusi:vajad oma elutegevuse jätkamiseks 1,9 planeeti ja 3,2 ha suurust maa-ala, et end ära toita.