3/2008



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Puhtulaid – tükike baltisaksa ajalugu

Jaanuar 2008. Eeter on täis tormihoiatusi. Õhtul olekski akna taga justkui kiirrongide rongkäik. Aga minema nad sõidavad ja järgmised päevad on suhteliselt rahulikud, lausa päikeselised. Ei usu küll, aga lähen siiski vaatama, kas Puhtulaiul midagi eriskummalist toimub. Värava taga parklas muigan, et on teisigi kripeldajaid, aga siiski imevähe. Mõned tulevad, mõned lähevad, aga niisugust rahvamatka, nagu läinud kevadel lihavõttepühade paiku, teist korda ilmselt siin ei näe.

Stavenhageni külastuse aegne park – hilisem puisniit – on praeguseks kasvanud tihedaks metsaks, kuigi mõned pildil kujutatud hiiglastest on veel alles
Peeter Vissak
2007. aasta varakevad. Kes oleks osanud arvata? Kolm päeva järjest vurasid autode kolonnid mööda Virtsu kõige iseloomulikumat alleed – Põhja puiesteed, et leida teed Puhtulaiule. Väike parkla lukus väravate taga ning kogu teeäärne kuni Ännikse laheni välja oli tund tunni järel vahetuvatest autodest tulvil ja Puhtu mets nägi sadu ja sadu inimesi, kes samuti nägid Puhtu metsa esimest korda elus. Väike looduse kapriis – majesteetlik rida tõelisi jäämägesid – immitses kõveraid teid pidi meediakanalitesse ja muutus pikkade pühade eel korrapealt uudiseks ja seejärel seikluseks. Olles paar päeva hiljem lõpuks oma silmaga näinud kuidas Puhtu pargi peateel oli rahvast nagu Snelli tiigi ääres, oli mul inimeste pärast hea meel. Pole ju tähtis, mis jõud nad linnast välja ajab. Pole isegi tähtis, et nad iga nädal metsas peaksid uitama. Tähtis on, et nüüd olid nad siin, võib-olla isegi esimest ja viimast korda, ent mina ju tean, et niisama lihtsalt Puhtu mets oma saladusi välja ei lobise. Ei saa salata, et tuldi küll otsima mingit poolsaart ja loodusnähtust, eest leiti aga suur park tekstistendide, viitade ja aegade hämarusse ulatuva ajalooga. Tean oma kogemusest, et paljudel siinkäinutel jääb see salapära kuhugi kripeldama ja küllap tulevad nad teinegi kord.

Aga mis lugu selle Puhtulaiuga õieti on?
TAMM, MÄND JA SCHILLER. Ilusad suured selge kirjaga viidad annavad nii peateel kui metsas ekslevale jalutajale aimu, kus on õige suund. “On need nüüd puude või inimeste nimed?” Nii on matkade ajal korduvalt küsitud. Loomulikult pole tegemist paadunud linnainimeste jaoks mõeldud siltidega, kus asub lähim puu või põõsas. Viidad näitavad teed tõeliste tähelepanuväärsuste juurde.
18. sajandi keskpaigast sai Puhtust asustatud saar – kohalik mõisnikust maanõunik Carl Th ure von Helwig rajas sinna suvituskoha. Mets kujundati ümber hollandi stiilis pargiks, kuna tollased sidemed Hollandiga olid tihedad ja elulised: toimus elav kaubandus, siinsete mõisnike järeltulijad käisid Hollandi mereväes, Hollandist oli pärit palju oskustöölisi ja üldse oli hollandi stiil üks peamistest moevooludest. Tõenäoliselt raiuti sisse sihte ja vaateid, istutati puid ja põõsaid ning kujundati saare keskelt kiirtekujuliselt hargnev teeradade võrk. Ehitati Hiina maja, mis oli von Helwigite suvilaks ning mitmeid väiksemaid maju ja paviljone. Virtsu poolt vaadatuna olevat Puhtulaiu keskel kõrguv hoone pakkunud väga romantilist vaatepilti. Carl Th ure von Helwig, kaunite kunstide sõber ja metseen, oli muu hulgas agar kiviraidur. Tema kustumatust energiast on sündinud mõnikümmend mälestussammast ja skulptuuri suguvõsa tähtsatele isikutele ja pereliikmetele. Nimistusse kuuluvad näiteks Wrangel, Tiesenhausen, Kursell jt. Helwigi kogus oli näiteks leinava kariidi kujuline mälestusmärk “kõikidele armastusväärsetele naisiludustele”, üks teine oli pühendatud iseendale, kui “neitsiliku looduse hardale imetlejale”. Mälestussambad asusid pargis teeradade ääres. Kuulsaim kõigist on kahtlemata mälestusmärk Friedrich Schillerile, kes oli mõned aastad tagasi surnud. Von Helwigid polnud mitte lihtsalt kuulsa luuletaja austajad ja imetlejad, vaid kuulusid tema abikaasa tutvusringkonda. Schilleri mälestusmärk on üpriski keerulise minevikuga, millest on pikemalt kirjutatud Malle Salupere artiklis “Kui ameerika üliõpilased tahtsid Eestile kinkida Schilleri monumenti” (Postimees, 17.05.1996). Niipalju ehk, et vahepeal peeti seda esimeseks Schillerile püstitatud mälestussambaks maailmas. Tegelikult on see vanim säilinud Schilleri monument, kuna Helmes 1805. aastal püstitatud obelisk hävis sõdades. Puhtu kivi pandi tõenäoliselt püsti 1813. aastal maanõuniku lese Wilhelmine poolt ning see pidi olema juba valmis hiljemalt 1810. aastal, kuna sel aastal suri Carl Th ure von Helwig. Arvatakse ka, et 1905. aastal, kui mälestussammast esimest korda restaureeriti von Löwis of Menari poolt, võis viimane lugeda aastaarvu valesti välja ning et sammas võis olla püsti juba 1810. aastal, sest milleks pidanuks autor kivisse raiuma kolme aasta pärast saabuvasse tulevikku kuuluva aastaarvu? Hiljem on sammas ilmasõdade ajal tugevasti kannatada saanud. Seda on kasutatud märklauana ja praegu asuvad originaali säilinud tükid Läänemaa Muuseumi ekspositsioonis. 1957. aastal Paul Horma valmistatud ja 1958. aastal parki pandud sammas erineb mitmeti originaalist, kuigi tekstid on peaaegu autentsed ja üldidee on samuti originaalilähedane.
19. sajandi teises pooles kujundati park pisut ümber ja tollest peale võib seda nimetada inglise stiilis pargiks. Sirged teed asendusid looduslikumate, pisut kõveramate vormidega, samuti lasti puistul ja põõsastel pisut lopsakamalt ja omasoodu kasvada. Tollest ajast on teada mitmeid hooneid, näiteks saare keskel asunud mitmekorruseline Perekonnamaja, pisut lõuna poole jäänud Söögimaja, samuti mõned ühepereelamud ning paviljonid mitmes grupis pargi eri osades. Enamasti olid majadel ka nimed vastavalt sellele, kes neis majades tavaliselt suvitamas käis. Pargis oli 7 kilomeetrit liivateid, mida igal hommikul rehitseti. Tollane omanik oli Virtsu mõisaproua paruness Elisabeth von Uexküll. Perekonnamaja kõrval oli iluaed ja selle taga looduslik puisniit, kus kasvasid saare kõige vanemad, suuremad ja kaunimad tammed. Võõrastel polnud pargis käimine lubatud, ent kohalikud elanikud tohtisid sealtkaudu käia, kui neil oli asjatoimetusi, näiteks kalurid.
Üksikasjalikumalt on sellest perioodist kirjutatud kunstnik W. S. Stavenhageni 1867.aastast pärit albumis “Album Ehstländischer Ansichten”. Kunstnik külastas 19. sajandi keskel Eestimaad, muu hulgas Puhtu saart.
Loodus on ka siin võitnud konventsionaalse ilu: sirged teed on kadunud, lihtsad käänulised rajad viivad ränduri ilusamate paikadeni ja selle asemel, et puid kääride ja saega pügada, proovib omaniku hoolitsev käsi ehedate puude ja põõsastega olemasolevat rikkust suurendada, inetu kõrvaldamisega ilu puhtamalt esile tuua. Kui juba eemaltnähtu on rõõmustav, siis tugevneb meeldiv mulje lähemale astudes veelgi. Tihe puudevõra kaitseb tormi ja tuule eest, võib tunda end kindlalt ja kaitstult ja õhk tundub soojem, samuti on temperatuur saarel pool kraadi kõrgem, eriti tormipäevadel ja suveöödel. [...] Saare sisemus varjab nii mõnegi ilusa puu, mis tüve kõrguse või lehestiku laiusega ületab oma kaaslasi, samuti 4-5 väiksemat majakest 2-3 toakesega külaliste ja võõraste tarbeks. Meie astume mööda rannaäärset teed edasi, mis kulgeb pooleldi tumedate varjude all, pooleldi päikesepaistelises rannas. Paremal torkab meile silma üks tee, mitte nii lai kui teised, pöörates ära kahe suure puu vahelt peateelt, mis kutsub üksikut matkajat, aga mitte suurema seltskonna kirjut parve. Tee viib väikesele poolsaarele – ümbritsetuna saarte ja vahtrate sosinast, mere rahulikest pulsilöökidest, käis siin pargi rajaja, Karl Thure v Helwig palvetamas. Üksikuna leinab kariidi kuju haudade kohal. Enne kui rändur siiski mehe ja tema kahe tütre viimsele puhkepaigale läheneb, möödub ta lahkunu poolt oma sõpradele pühendatud mälestuskividest, mis küll varem olid saarele laiali paigutatud ja mis ei sobi praeguste rajatiste ega maitsega, kuid mis annavad varasemast ajast lõpliku pildi. Mälestuskivide kõrval, mis on pühendatud vanematele ja varasurnud tütrele Patkulile, loeme siit nimesid nagu Wrangel, Tiesenhausen, Kursel, nimed, mis praeguseks on omandanud Eestis suure tuntuse.
(Piret Kelgo tõlge; http://www.zbi.ee/ puhtu/stawenhagen.html)

1928. aastast kuulus saar Jakob von Uexküllile, Tartu ülikooli kasvandikule ja Heidelbergi ülikooli professorile, kes laskis endise Söögimaja lähedusse soisesse ossa kaevata tiigi, kuhu ta mitmel suvel proovis aklimatiseerida härgkonna. Õnneks ei pidanud Euroopa tiikide kogemustest teada suurest õgardist loomake Eestimaa talvedele vastu ja hukkus mõlemal korral. Von Uexküll kutsus saare hooldajaks krahv Alexander von Keyserlingki, loodusesõbra ja harrastusornitoloogi, kes elas Puhtu karjamõisas 1939. aastani.
Külajuttude järgi olevat Keyserlingkil olnud suur varandus, ent ilmselt ei vasta see tõele, kuna lisaks valvuri ametile aitasid ta sissetulekuid suurendada linnukoerte kasvatamine ja dresseerimine, samuti väike nutriakasvandus. Teda mäletatakse ka kui karmi käega loodusekaitsjat. Mitmete kohalike kirglike jahimeestega käis ta korduvalt kohut. Muu hulgas on ta oma mälestustes kirjutanud järgmist:
Saart ja väikesi skääre idalahes pidin rangelt valvama pardimunade varaste, kalurite eest. Sajad pardid haudusid Puhtu saare kallastel ja skääridel. Alguses pidin olema üsna range, et ära harjutada komme mune varastada. Lasksin lihtsalt haavlitega skääride suunas, kui korvidega munavargad paatidega randusid. Puhtu kaldal, roostikus ehitasin kunstlikud pesad ja peitsin ning maskeerisin need suurte püünisraudadega. Rauad olid nii tugevad, et vargad neid ise lahti ei saanud ja rauad käe otsas mandrile aerutasid ja pidid laskma sepal rauad ära võtta. Inimesed ümberkaudsetest küladest jutustasid mulle naerdes, et munavargad, kes kord raudadesse sattusid, ei söönud enam kunagi mune. Draakonlik meetod aitas hästi ja paari aasta pärast ei varastatud enam kajaka- ja pardimune.
Mul oli veel üsna suur jahipiirkond Werderi taga mandril, et Uexkülli poegade Th ure ja Göstaga jahil käia. Majandushoone müüri taga idaküljel oli mul faasanikasvatus, ma kasvatasin faasaneid ja lasin nad Puhtusse lahti. Saarel oli ka rebaseid, kes tulid jää peal üle, samuti tuhkruid. Kord varakevadel nägin kolme suurt koera kes 4-5 kitse mandrilt saarele ajasid. Mul õnnestus kõik kolm koera veel enne saarele jõudmist maha koksata. Kitsed jäid aga saarele ja paljunesid. Kord varakevadel eksis saarele üks vana metsisekukk.
Sidusin ennast mitmete linnuvaatlustega ja rõngastamistega, alguses Rossiteni linnu-uurijate, pärast ka Tartu (Dorpat) ülikooli omadega. Viimastele kirjutasin ka artikli Puhtu linnuriigist. Tegin prof Uexküllile tööd ka keskkonnakaitse küsimustes, aga ka Lorenzile, kes need “Ornitoloogilistes kuukirjades” Berliinis ka avaldas. Tartu Ülikooli poolt anti mulle riikliku looduskaitsevoliniku aunimetus.
(Eva-Maria Woltneri väljavõtted isa, krahv Alexander von Keyserlingki mälestustest, tõlkinud Piret Kelgo; http://www. zbi.ee/puhtu/ajalugu/woltner.html).
Juba tollal avastati Puhtulaiu ja selle ümbruse loodusväärtused. 19. sajandi 70. aastail käis mitmel korral Pivarootsi ja Virtsu ümbruses linde uurimas Tartu Üli kooli Zooloogia Muuseumi konservaator V. Russow. 1932. aastast alates uuris korduvalt Puhtu taimestikku Gustav Vilbaste ja koos temaga veel mitmed kodu- ja välismaa zooloogid ja botaanikud.
Äärmiselt ehedalt ja suure kaasaelamisega on saare loodust kirjeldanud Alex ander von Keyserlingki abikaasa Dorothea von Keyserlingk:
Maja mõlemalt küljelt paistis merele, idapoolselt küljelt lahele, kus oli palju väikesi saari tõeliste linnukolooniatega. Kuni kaldani välja kasvasid saarel puud, milliseid ümbruskonnas polnud, leht- ja okaspuud.
Kui ma tahaksin Puhtu saart kirjeldada, ei jätkuks tervest raamatust. Peaaegu seitse aastat elasime seal ja mälestus sellest täidab minu südant ikka veel tänutundega. Kui ma peaksin kirjeldama, mis siinse elu nii eriliseks tegi, siis ennekõike küll rikas loodus. Me nägime päikest esimesest kiirest viimaseni, aasadel kasvas taimi, nagu neid muidu lõunamaal ette kujutatakse – eri sorti kellukesed, kevadel priimulad ja sügisel mere kaldakividel jahused mustad põldmarjad. Ja taamal – ikka meri, meri, meri. Tihti ei näinud horisonti, veelinnud lendlesid ebamaiselt taeva ja maa vahel. Vahel hõljus kergelt üle horisondi taeva kohal Fata Morgana. Talvel seevastu, veiklesid jääkülmadel öödel virmalised nagu pärlikardinad siia sinna. Kaugel eemal teistest inimestest, ainult meie kaks ja lapsed.
Varsti õppisime me tundma saare loomadest kaaselanikke. Kevadel tervitasime lõunast tagasitulevaid linde ja kuulatasime mitmehäälseid helinaid õhus ning kogu elu hakkas kulgema nende järgi – kui luiged tulevad, kui künnivares pesas poegi haudub. Linnusaared olid nii mune täis, et me lapsi paadist välja ei söandanud tõsta ja meie peade kohal tiirlesid ehmunud linnuvanemad. [...] Oh kui tihti ujutas suurvesi üle meie väikese teeraja ja piima järele sumpasin ma põlvini vees, aga piima oli lastele vaja. Kõike muud ülejäänut just vaja ei läinud. Siis põles hea vene ahi ja küttis soojaks kogu maja – muidugi oli vaja muretseda puid. Nii mõnigi kord, kui see ei õnnestunud, sest marutuul kihutas üle saare, toppisin ma oma mõlemad lapsed lihtsalt voodisse ja panin peale kõik, mis oli villasest või teki moodi ja nii elasime selle üle, terved ja vastupidavad lapsed. Tihti tungis meri keldrisse või ujutas aia üle. Talvel palju lund ja kevadel merel jäämäed...
(Väljavõtte ema mälestustest on teinud tütar Eva-Maria Woltner, tõlkinud Piret Kelgo; http://www.zbi.ee/puhtu/ajalugu/ keyserlingk.html)
1939. aastal võeti Puhtulaid ja Adralaiud omaniku nõusolekul looduskaitse alla. Aasta hiljem lahkus Jakob von Uexküll Eestist ja asus elama Caprile, olles oma omandi enne müünud Tartu Ülikoolile. 1949. aastal anti Puhtulaiu maad omandi õigusega tähtajata kasutamiseks Bioloogia Instituudile (hilisem Zooloogia ja Botaanika Instituut) bioloogiajaama rajamiseks. 1950. aastal loodi Eesti NSV Teaduste Akadeemia Bioloogia Instituudi algatusel Puhtu zooloogiline-botaaniline kaitseala. Kuna ametlikku looduskaitset enne 1957. aastat veel polnud, hooldati Puhtut instituudi oma jõududega. Nii on Puhtu esimene pärastsõjajärgne looduskaitseala Eestis. 1953. aastast rajati siin Eerik Kumari eestvedamisel ornitoloogiajaam.
Pärast Virtsu-Laelatu-Puhtu Zooloogilis- Botaanilise keeluala loomist 1959. aastal rakendus ametlikult kaitserezhiim. 1960. aastal ehitati tänaseni püsti olev linnuvaatlustorn, kuigi tormid on seda korduvalt üritanud pikali ajada, uuristades selle ümbert ja alt pinnase ära ning viinud kõrgemale metsa. 1969. aastal valmis Puhtus lindude ökofüsioloogia labor ja sellest ajast peale kuni 1980. aastate lõpuni oli see koht lindude ökofüsioloogia uurimise keskuseks tolleaegses Nõukogude Liidus. Siin võis aeg-ajalt näha fotokorrespondente ja filmijaid mitmelt poolt Nõukogude Liidust.
1987. aastal püstitati Puhtu Ornitoloogiajaama juurde pööravale teekäänule (samuti ka Kirbla astangule) kujur A. Taniloo-Bogatkini poolt loodud mälestuskivi Puhtu Ornitoloogiajaama rajajale Eerik Kumarile (vt lähemalt http://www. zbi.ee/puhtu/ajalugu/ajalugu.html).
Saigi ajalooraamatu kaant pisut kergitatud ja sajandite taha piilutud, ent küsimusi on palju ja tuleb aina juurde. Milline võis olla Puhtulaid enne asustamist? Kuidas elati ja millega tegeldi pargis ajal, mil inimest ei orjastanud ei televisioon ega internet? Mis omamoodi lummus see on, mis siinkäinute meelt vaevama hakkab ja enne asu ei anna, kui Puhtulaiu tee uuesti jalge või rataste all on? Mis saab küll sellest metsast 300 või 500 aasta pärast? Mida saaks teha praegu, et nood kauge tuleviku Puhtulaiule tulijad võiksid tunda samasugust ärevust ja rahu, mida on tundnud kõik, kes sellest väravast sisse on astunud?

Puhtu – laiust poolsaareks
Puhtulaid on merest kerkinud umbes 2000 aastat tagasi ja on kogunud kõrgust keskmise Lääne-Eesti maakerke kiirusega, st 2–3 mm aastas. Kõrgemad künkad poolsaare keskkosas on praegu pisut üle 5 meetri arvestades merepinnast. Tõenäoliselt on siin juba ammusest ajast kasvanud lehtpuumets. Esimest korda on Puhtu saart mainitud 15. sajandi maajaotusdokumentides nime all Holm zu Pucht. Werderi mõisa kaartide järgi on Puhtulaiu ja Virtsu poolsaare vahelise väina laius olnud 700 meetri ringis. Selles väinas asus ka teisi väiksemaid laide.
Kohalike kalurite mälestuste järgi sõitsid püügimehed oma noodalaevaga veel 19. sajandi keskel Virtsu ja Puhtulaiu vahelisest väinast vabalt läbi. Umbes sellel ajal ehitati mandri ja laiu vahele teetamm ja sild. 1952. aastal asendati sild kivitammiga ja sellest ajast peale on Puhtulaid tegelikult poolsaar.
Esimese maailmasõja ajal oli Puhtulaiul Vene vesilennukite lennubaas koos läänerannikul asunud maabumissillaga. Lahkumise eel “põletati sillad” ja purustati ning põletati peaaegu kõik hooned, välja arvatud 1857. aastal ehitatud karjamõis koos talliga, mis on tänaseni alles valvuri maja nime all. 1928. aastast kuni 1940. aastani kuulus Puhtulaid Tartu ülikooli kasvandikule, Heidelbergi ja Hamburgi ülikooli professorile Jakob von Uexküllile. Tema ehitatud on poolsaare lõunaotsas asuv suvemaja (praegune ornitoloogiajaam ja külalistemaja).



Peeter Vissak
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet