3/2008



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Vabatahtlikuna kilpkonni kaitsmas

Kilpkonnapojad suundumas merele. Must on poegade kaitsevärvus.
Olin suveajal vabatahtlikuna Kreekas kilpkonnade juures ja võin öelda, et see oli minu üks huvitavamaid puhkusi.

Vabatahtliku päev algab päikesetõusuga, sest randa hommikusele vaatlusele peab jõudma enne, kui sinna on kogunenud turistid ja hävitanud kõik pesadele viitavad jäljed. Pesa asukoha reedavad jäljed liival ja pesa keskel olev depressioonilehter, millest väljub loendamatu hulk tillukesi jälgi. Tavaliselt jõuavad pojad haihtuda juba öösel, vaid nõrgemad on veel rannas, nemadki juhatatakse vette või siis kaetakse liivaga, et nad järgmisel ööl saaksid uuesti üritada vette jõuda. Mitte mingil juhul ei tohi poegi vette viia, sest munast väljudes on nende jäsemed jäigad ja ilma neid sirutamata upuksid nad. Pesade kaugus veepiirist on paras, et saada liikmed soojaks ja ujuda kaugele avamerele.

Meie oliivisalus olev telklaager asus 3 km kaugusel lähimast rannast ja mahutas korraga kuni 70 vabatahtlikku. Mõnel oli vabatahtlikuks olemine lausa elustiil: üks meie liidritest oli siin käinud juba kuus hooaega. Rahvusvahelises seltskonnas leidus inglasi, sakslasi, inimesi Austraaliast ja Uus-Meremaalt, kreeklasi oli vaid üks.

Töö kuumal rannaliival
Randa sai autoga, mis oli vabatahtlike kasutuses, saarele minekuks oli mootorpaat. Vabatahtlikest moodustati mõnest inimesest koosnevad rühmad, kes siis käisid erinevates pesitsuspaikades. Hooaja algul oli ranna tagumisse ossa paigutatud metallvardad, mille suhtes mõõdetakse pesade asukohad. Hommikul võetigi kaasa kaks mõõdulinti, mida selleks kasutati.
Randa jõudes märgiti üles ka ilmastikutingimused ja ebatavalised jäljed, näiteks auto või hobuse kabjajäljed liival. Ratsutamine ja autosõit oli seal keelatud, kuid ikka ja jälle tuli seda ette. Kreekas on ka palju tänavakoeri, ja nii mõnedki neist elavad rannas, sest seal on toitu – kilpkonnapojad.
Kaks nädalat peale haudeperioodi lõppu kaevatakse pesad üles, mõõdetakse pesa sügavus, loendatakse munakoored. Koorumata munade järgi määratakse ka haudumise efektiivsus.

Turistid anastavad saare
Turismi kasv saarel on viinud selleni, et inimesed on vallutanud liivarannad, mida kilpkonnad on miljoneid aastaid kasutanud pesitsusrandadena. Turistide teele jäävad pesad märgistatakse kaitsevõrega, et ära hoida otsene pesadel sõtkumine. Igal aastal märgistatakse ca 300 randa tulnud merikilpkonna, ja seda saab teha vaid öösel. Rännete uurimiseks varustatakse võimalusel paar kilpkonna aastas GPS-seadmega. Pesadesse pannakse märgistus, mille kaudu on võimalik viia kokku ühele emale kuuluvad pesakonnad (kivil märgistuse number). Kui pesa on oma asukoha tõttu ohus, viiakse see teise, ohutumasse kohta.
Rannas kehtivad turistidele kindlad reeglid. Päevitada võib veepiirist vaid kuni 5 m kaugusel. Lapsed ei tohi teha rannas kaevetöid ja õhtuti tuleb lammutada kõik liivalossid.

Kohalikele kilpkonnad tüliks
Avalikkuse teavitamisel on üsna suur osa vabatahtliku töös. 2006. aastal viidi läbi 700 presentatsiooni hotellides, samas müüakse ka suveniire projekti rahastamiseks ja Ateenas asuva administratiivse osa ülalpidamiseks.
Kahjuks Kreeka valitsus ei tee midagi, et päästa merikilpkonni. Vastuolud kohalikega on suured, sest kohalikule elanikkonnale on turism põllumajanduse kõrval üks peamisi elatusallikaid. Talveperioodil on saar nagu unne vajunud! Kilpkonnade elukohtade päästmiseks tuleks jõuda kohalikega kokkuleppele, neile tuleks oma tegevuseks leida asendusmaad või kompenseerida kaotused.
Kui teaks sellistest projektidest rohkem, siis läheks kindlasti teinegi kord. Mulle meeldis see, et lisaks aitamisele oli võimalus õppida tundma kilpkonni ning samuti erinevatest maadest pärit inimesi.

Caretta caretta
Punase Raamatu liik – merikilpkonn – võib vabas looduses elada kuni 80-aastaseks. Kuid täiskasvanuks saab ehk ainult üks tuhandest pojast. Ohud algavad juba ööl, mil kilpkonnapojad kooruvad ja suunduvad kuuvalguse peegeldusel merre. Kui läheduses on tehisvalgus hotellist, satuvad nad segadusse, ekslevad vales suunas kogu öö ja hukkuvad päeval dehüdratatsiooni tõttu. Poegade suurimateks vaenlasteks vees on kormoranid ja kajakad. Täiskasvanud merikilpkonnal on üks looduslik vaenlane – hai, ent tänapäeval saavad paljud merikilpkonnad otsa ka paadimootorite ja kalapüügi tõttu. Täiskasvanud isend kaalub keskmiselt 130 kg ja kilbi pikkus on 83 cm. Isased kilpkonnad ei tule kunagi maismaale, emased tulevad ainult munemise ajaks. Suguküpsuse saavutab emasloom 20–30-aastaselt. Ta tu leb maismaale öösel, tavaliselt samasse liivaranda, kus on ka ise koorunud, kaevab seal 50 cm sügavuse vaasikujulise augu, kuhu muneb keskmiselt 120-pingpongipallisuurust muna. Haudeperiood kestab 55 päeva. Koorumine toimub öösel ning pojad on koorudes musta värvi ja kaaluvad 16 grammi. Merre jõudnuna suunduvad nad avamerele. Kreekas ei ole lubatud kilpkonnade püük, ei nende munade ja liha kasutamine toiduks ega kilpide müük suveniiriks. kilpkonnade püük, ei nende munade ja liha kasutamine toiduks ega kilpide müük suveniiriks.



Krista Müts
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet