Pinnaveetootjaid innustas 1970. aastatel hüdrogeoloogiliste uuringuobjektide ebaõnnestunud valik veelgi pinnavee kasuks, tulles välja terve hüdrotehniliste ehitiste kaskaadiga.

Tänu sellele ning Tallinna Veepuhastusjaama (VPJ) rekonstrueerimisele moodustas 1980. aastaks lõpptulemusena arvutuslik VPJ tootlikkus 240 000 kantmeetrit ööpäevas – neli korda rohkem kui Tallinn tänasel päeval vajab.

Padise-Nõva variant?
Lisaks varem toodud kolmele Tallinnasse põhjavee juurdetoomise projektvariandile pakkusid kümmekond aastat hiljem selle ala asjatundjad perspektiivsemaks veehaar de väljaviimise variandiks hoopis linnast lõuna suunas. Veeallikana soovitati võtta siluri-ordoviitsiumi ja kambriumi- vendi veeladestud. Põhjenduseks toodi kambriumi-vendi kompleksi kivimite veeandvuse tunduva suurenemise selles suunas. Analüütiliste arvestuste ja modelleerimise andmetel annaks veehaarde rajamine Padise-Nõva piirkonnas kvaliteetset põhjavett ligikaudu 80 000 m3/d, vähendamata sealjuures teiste linnade (Keila, Paldiski, Haapsalu) antava põhjavee hulka ka tulevikus (Leonid Savitski ja Viktor Belkin, 1978). Eriuuringuid põhjavee tarbevarude suurendamiseks mainitud koguse võrra pole hiljem ette võetud.
Lähenesid segased ajad. Seoses uue riigikorraga muutusid drastiliselt ka majanduse arengu prioriteedid. Kui nõukogude ajal tingisid veetarbimise kasvu eeskätt linnas paiknevad suurettevõtted, siis taasiseseisvumise ajal uutes majanduslik-eraõiguslikes tingimustes muutusid oluliselt ka majanduse ja elamuehitusearengu eelistused. Veemahukad ettevõtted lakkasid töötamast, mistõttu järsult vähenes vee tarbimine. 2005. aastaks oli see vähenenud enam kui kolm korda (tabel).
Vastavalt tarbimisele tuli korrigeerida ka veepuhastusjaama ülisuuri tootmisvõimsusi. Põhjendades investeeringuid, mida tehti VPJ kaasajastamiseks, suudeti alandada selle tootlikkust kokku kahe korpuse peale 105 000 m3/d. Kusjuures isegi põhjavee tarbimise oluline vähendamine ei pannud VPJ täisjõus tööle. Oli vaja laiendada veetarbijate ringi, mida uue vee-ettevõtte omanik lähivaldade arvel tegigi. Nimelt tänu Tallinna haldusalast väljapoole intensiivselt arendatavatele elamu- ja tööstuspiirkondadele hakati viimaste veevajadusi katma AS Tallinna Vesi kasutamata tootmisvõimsuste reservide arvel, rajades selleks järjest uusi vee- ja kanalisatsioonitrasse (kui ma ei eksi, euroliidu poolt Tallinnale ette nähtud investeeringute arvel).
Otsitakse järjest uusi väljundeid. Nii jooksis Eesti Päevalehest mõne aja eest läbi teade, et Nõmmel on veepuudus: ei jätku kastmiseks vett. AS Tallinna Vee suuromanik oli kohe varmas pakkuma “oma abi” – avama veekraan, et suunata Ülemiste vett nõmmelastele. Tegelikult kasutatakse Nõmmel ainult 1/3 kinnitatud põhjavee tarbeveekogusest. Kastmisvett aga ei jätku tehnilistel põhjustel (aegunud veevõrk).
Jättes kõrvale vee-ettevõtte erastamise tagamaad ning linnavõimude inertsuse veeallika valiku küsimustes, võiks siinkohal lõpetada loo teemal, miks tallinlased ei joo põhjavett, vaid tarbib märksa madalama väärtusega ja kallimat pinnasevett. Enne lõpetamist aga tahaks peatuda veel kord ühel põhjavee seisukohalt strateegilisel paigal – Männiku liivikul, mida linnavõimud poleks tohtinud põhjavee reservalana mitte alahinnata.

Prioriteedid paika – Männiku liiviku näitel
Tallinna alal jääb järjest vähem valikuvõimalusi rajada veevarustus põhjaveele, peatuksin aga detailsemalt ühel sellisel, mis pole oma aktuaalsust veel tänaseks kaotanud. Männiku liivik on küll maavara – liiva tõttu muutunud atraktiivseks äriobjektiks, ent valgustaks selle leiukoha “minnalaskmise” lugu pisut detailsemalt. Seda enam, et Männikut on veel vara arvelt maha kanda – tulevikku suunatud veepoliitikas peaks see leidma väärikama koha. Seda kinnitavad liiva kaevandamise tagajärjel tekkinud tehisjärved, mis on täitunud praktiliselt puhta joogikõlbliku veega.
Hüdrogeoloogid on mitmel korral pöördunud Männiku pinnasevee tarbevaru suuruse määrangute poole. Viimati veel riigi omandis oleva AS Tallinna Vesi tellimusel koostas autor projektlahenduse. Hüdrogeoloogilisi uuringuid tegi 1987. aastal AS Salvesia, paraku ainult lokaalsel alal, – liivatootja näpunäidete järgi ette antud kohas. Uuringute tulemusena pakuti 10 000 m3/d joogikõlblikku vett (vt Tallinna vesi eile, täna, homme, lk 78). Paraku just sel ajal seoses linnavõimude poolt vee-ettevõtte ettevalmistusega müügiks huvi Männiku liiviku pinnasevee kasutamise vastu jahtus.
Männiku ala kasutamise huviliste spekter on erakordselt lai. Strateegilise arengukava puudumise tingimustes tekivad paratamatult mändide alla loomade varjupaigad, spordirajatised, sõjaväelinnakud, uusmagala piirkonnad ja surnuaiad. Liiv ehitusmaterjalina on alati aus olnud. Kuid nõukogude ajal ehitati suhteliselt vähe, ei olnud õieti probleeme. Ehituse intensiivse arengu tingimustes on liiv muutunud atraktiivseks maavaraks ning ühtlasi tulutoovaks äriobjektiks. Viimati see oli 21. jaanuaril 2004, kui Tallinna ekslinnapea Jüri Ratase initsiatiivil toimus väljasõiduistung, mille käigus tõdeti, et Raku-Männiku piirkond vajab säilitamist, korrastamist ja edasiarendamist kõikide huvigruppide soove arvestades. Ühitada kaks omavahel mitteühitavat asja kinnitab veel kord linnavõimude eeldatavat tegevusetust, minnalaskmist, elamist üks päev korraga.

Kaevandus, surnuaed või elamurajoon
Alles hiljaaegu teadvustati, et lisaks endistele liivakaevandajatele on Keskkonnaministeerium väljastanud load veel neljale uuele liivakaevandamise taotlejale (14.07.2006 nr 11-11/8164). Kuid see pole veel kõik. Lisaks 90,5 ha Liiva kalmistule saavad arendajad endise abilinnapea Olga Sõtniku eestvedamisel täiendavalt Saku valla piires veel 66 ha maad viimse puhkepaiga rajamiseks. Võidurõõmsalt tõdetakse, et “maa on kaetud männimetsaga ja aluspinnaseks puhas liiv”. Samas Männiku küla elanike 250 allkirjaga protestikiri surnuaia rajamise vastu (EP, 13. märts 2007) vilja ei kandnud.
Joondudes meie esivanemate traditsioonidele, tasuks mõelda, kas ikka pole veel saabunud aeg, mil hakataks puhast keskkonda ülimuslikuks pidama, rakendades matmise asemel ka meil tänapäeval juba jalad alla saamas lahkunute tuhastamise moodust. Kas ei peaks mitte selle esiisade traditsiooni taasjuurutamist jätkama?
Samas olen veendunud, et kui tegemist olnuks paekivimite levikualaga, poleks arendajate huvi uute kalmistute rajamise vastu just suur, sest äritegevus ei oleks siis kahtlemata nii tulus.
Vähe sellest. Liivikuala osutus soodsaks treeningute ja kaitseotstarbeliste rajatiste kohaks, kalmistutevõrgu jätkuval arendamisel parimaks matmispaigaks, ning tänu oma tehiskünklikule maastikule – ka motospordi arengu alaks. Samal ajal tänu männikule, puhtale õhule ning hiljuti tekkinud tehisveekogudele on kogu piirkond muutunud ihaldatavaks omakodu rajamise paigaks. Ning lõpuks seisame fakti eest, et senistele asjaosalistele on järjest uusi huvilisi juurde tekkimas. Nii näiteks vastavalt Tallinna üldplaneeringule on kavandatud uus raudtee üle Männiku liiviku põhjapoolse osa ja kes teab mida veel.

Kes otsustab?
Vaatamata sellele, et Männiku staatus, arvestades kõikide huve, vajaks otsustavat lahendust, toimub tänini kõik omasoodu. Siiani piirkonna arenguprioriteetide valikul prevaleerivad elamuarendus, majanduslikud, äri- ja militaarhuvid ning muud huvid, samal ajal kui täielikult puudub ametkondade omavaheline sidusus.
Miks on eelisseisus liiva kaevandamine, mitte aga puhas joogivesi? Pole täit selgust, kes õieti maardla valdaja on? Kes on otsustaja, kes peaks nende maavarade kasutamise eelistused paika panema: kas Tallinna linnavalitsus, Saku vald, kes eraldab maid arendajatele või hoopis Keskkonnaministeerium, kes jagab soovijatele lahkelt liivakaevandamise lubasid? Igal juhul, kui me tahame säilitada ja suurendada Männiku liiviku pinnase veevarusid eesmärgiga tagada pealinnale välisreostuse ohtude eest kaitstud veeallikas, on viimane aeg panna paika prioriteedid, tehes sellekohase otsuse. Teiste asjaosaliste huvid tuleb sel juhul allutada määratud eelistuse kasuks. Kuidas ühitada mitteühtivat? On selge, et arvestada kõikide huvigruppide soove pole kunagi võimalik. Pole kahtlust, et määrav sõnaõigus joogivee seisukohalt on tervishoiukaitse organitel, kes on antud küsimuses võtnud ilmselt vaikiva hoiaku.
Siinkohal lõpeb järjejutt “Miks Tallinn ei joo põhjavett?”, aga selle teema juurde tuleme tagasi veel.