Ehkki karbijäätised aitavad jäätisetootjatel talve üle elada, on jäätise hooaeg vaieldamatult suvi. Ent mis aineid soojal aastaajal koos jäätisega sisse sööme, kuidas need meile mõjuvad? Selgub, et midagi hullu jäätistes – näiteks vorstidega võrreldes – ei ole.

Laias laastus võib öelda, et vanasti oli taevas sinisem ja jäätis parem. Tänapäeva jäätised on enamasti kreemjamad kui vanasti. Praegusaja jäätistes on ohtralt vahustajaid ja vahu hoidjaid. “Kõigi Premia retrojäätiste puhul oleme püüdnud säilitada endisaegset retsepti maksimaalselt, et saavutada täpselt sellist maitset, nagu mäletame oma lapsepõlvest ja noorusajast,” räägib Premia turundusjuht Katre Kõvask. “Samas on mõningaid koostisosi, mida jäätisetööstuses enam ei saa kasutada, nagu näiteks želatiin. Seda tarvitati jäätisesegu stabiliseerimiseks, ja selle asemel oleme kasutusele võtnud tänapäevased emulgaatorid-stabilisaatorid.”
Nii jääbki üle stabiliseerimata jäätist nautida sõprade juures, kes ise jäätist teevad. Samas midagi kardinaalselt kahjulikku poejäätistes – näiteks vorstidega võrreldes – ei ole. Vaid säilitusaine 202, kaaliumsorbaat, raskendab astmat ja nahalöövet. Samuti pole organismis midagi head sündimas pärast hüdrogeenitud taimsete rasvade söömist.

Tavaline jäätis sisaldab reeglina:
Jäätis: vesi, rõõsk koor, suhkur, vadaku- ja lõssipulber, või, 471,412, 410 (jaanileivapuujahu), 407, vanilliin.
Vahvel: nisujahu, suhkur, taimerasv, 322, 150 (looduslik värvaine), sool.

Vanilliin: sünteetiline asendaja kallile, ent maitsvale vaniljele. Õõvastamiseni üleekspluateeritud, võib tekitada allergilisi reaktsioone.
Lõssipulbrit tehakse lõssist ehk kooritud piimast. Lõssipulbri valgusisaldus on väga kõrge ja mõningail andmeil on tegemist kõrgekvaliteedilise inimese organismile kasuliku toorainega.
Vadakupulbrit valmistatakse vadakust, mis on kohupiima ja juustu tegemise kõrvalsaadus – piimavalguta vedelik. Tänu ohtrale kuivainesisaldusele vadaku- ja lõssipulbris valmib jäätis õige vahustatuse ja tihedusega.
162 – betaniin ehk punane peedivärv.
202 – säilitusaine kaaliumsorbaat, mis raskendab astmat ja nahalöövet.
322 – sojast toodetud letsitiin – sojaletsitiin. On apteegis purgiga müügil ning seda tarvitavad toidulisandina inimesed, kes tunnevad, et aju vajab turgutust. Ei sobi neile, kes ei soovi geneetiliselt muundatud taimedega tegemist teha.
407 – vetikatest toodetud paksendaja. Toiduainete teaduskomitee esitas 5. märtsil 2003 arvamuse, mille kohaselt tuleks väikese molekulmassiga karrageeni sisaldust toiduainetes vähendada niipalju kui võimalik. Kahtlustatakse soolestikuvaevuste tekitamises. Häirib immuunsüsteemi.
412 – guarkummi on guaaraoapõõsa seemnetest tehtud paksendaja. Ökopoodides on guarkummit võimalik osta, seda kasutavad paksendajana soustides jne need, kes kartulit ja maisi süüa ei või.
440 – pektiin. Paksendaja, mis tehakse taimsest materjalist. Näiteks punasesõstramoos zheleerub tänu seal ohtralt leiduvale pektiinile.
471 – rasvhapete mono- ja diglütseriidid, mille halbade kõrvaltoimete kohta ei ole midagi teada. Jäätises emulgeerivad ehk seovad mittesegunevaid aineid (näiteks vett ja rasva) ja stabiliseerivad ehk siis aitavad koostisel püsida.
Suhkur, sool, nisujahu

Artiklis on toetutud raamatule “Toidu lisaainete välimääraja”, Felix Kala, 2006 ning
Premia turundusdirektor Katre Kõvaski ja biokeemik Mihkel Zilmeri kirjutistele.