5/2008



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

reisikiri
Ennemuistne jutt SUURSAAREST

Suursaar asub meile lähemal kui Soome. Ja ometi väga kaugel. Kui seista Virumaa kõrgel pangaserval, võib merele vaadates seletada kaht ebamäärast kontuuri – see on Suursaar, Kundast vaid 50 kilomeetri kaugusel. Aga kui tahta sinna sõita, osutub saar sama kättesaamatuks kui Kamtshatka – ta asub Venemaa piiritsoonis. Ometi oleme kõik sellel saarel käinud – läbi Günther Reindorffi illustratsioonide “Eesti ennemuistsetes juttudes”. Reindorffi maastikel on Suursaarel eriline tähendus.

Aastakümneid tagasi olid Suursaare sõidud Eesti geoloogide jaoks tavalised – geoloogiliseks kaardistamiseks ja detailsete uuringute jaoks korraldati sinna ekspeditsioone. Tookord mõtlesin, et küll jõuan ka mina sinna kunagi.

Siis aga tulid uued ajad, Venemaa piir läks kinni ja kinni läks ka saar, mis oli oma õige permehe – Soome küljest – ära kistud. Koht, mis eestlastele on kultuurilooliselt tähendusrikas paik.
Sõjajärgse lapsena on mul siiani silme ees illustratsioonid viiekümnendatel aastatel ilmunud “Eesti rahva ennemuistsetest juttudest”. Sealsetel piltidel oli nii karjuspoisse kui tuhkatriinusid, madukuningaid ja põhjakonnasid. Ning kõigist neist joonistest käis läbi põhjamaine hõngus. Eriliselt on meelde jäänud aga kõrgel järvede kohal metsasel kaljul trooniv sarviline, murumütsiga pisike mehike õlgadel. Kaljurünkad, kaugusse kaduvad metsad ning fantastilised tüükalised ja keerdudesse surutud männitüved esiplaanil. Piltide aluseks pidavat olema Soome maastikud. Siis ei teadnud ma muidugi mõista midagi Suursaarest. Ja sellest, et just Suursaar oli olnud selleks paigaks, kust tollal veel noor kunstnik Günther Reindorff nende joonistuste tarvis inspiratsiooni oli kogunud. Ta veetis seal 1926. aasta suvel terve kuu, mille jooksul valmisid 60 joonist ja 10 pastellmaali. Kahjuks on nendest tänaseni säilinud vaid vähesed. Kuuekümnendate aastate algul tuli tal idee luua suureformaadiline joonistus põhjamaisest ilust, mis pidi Sibeliuse “Finlandia” ülevad helid edasi andma visuaalselt. Tööd kavandades taotles kunstnik luba veelkordseks saare külastamiseks. Kuid siin ei aidanud teda ei akadeemiku tiitel ega rahvakunstniku aunimetus. Luba jäi saamata. Ja mulle tundus, et minulgi jääb seal käimata.

Suursaarele suure ringiga
Siis aga, paar suve tagasi, jõudis minuni kuuldus, et soomlased koos Vene kolleegidega plaanivad Suursaarele uut ekspeditsiooni. Ja Eesti geolooge kui parimaid saare geoloogia tundjaid sooviti sinna kaasa. Ning minul õnnestus end fotograafi na sappa sokutada. See sõit oli minu jaoks tõeline vedamine.
Kunda sadamast on saarele pealt 50 kilomeetri, Kotkast – napilt 40. Nüüd oli aga ainukeseks võimaluseks sõita sinna Venemaa kaudu, Primorski sadamast, mis on juba üle 10 kilomeetri pikkune teekond. Ja selleks, et mitte omal käel mööda Venemaad ekselda, sõitsime meie laevaga Helsingisse, sealt koos Soome kolleegidega Viiburini, kust siis järgmisel varahommikul Primorski sadama poole startisime. Ja nii võttiski saarele jõudmine palju rohkem aega, kui otse sõites oleks läinud.
Ja siis, pärast viie-kuuetunnist meresõitu kerkiski tasapisi lainetest silme ette saare siluett – pikk, lainetava harjajoonisega, paljude küürude ja küürukestega. Esimene mulje oli üllatav. Aga hämmastamiseks polnud mingit põhjust. Kõik puha kujutav geomeetria. Viru rannast paistis saar lihtsalt teise nurga alt, siit Venemaa poolt lähenedes oli aga kogu oma pikkuses meie ette lahti laotatud.

Miks saar Venemaale kuulub
Kuni Teise maailmasõjani kuulus saar Soomele ja oli asustatud soomlastega. Kirjalikud teated selle kohta ulatuvad 16. sajandisse. Elanikkonnale andis peatoiduse kalapüük, sest põllupidamiseks olid saarel tingimused viletsavõitu. Hilisemal ajal saadi tulu ka ülemere kauplemise teel. Põhjasõja ajal, aga ka hiljem – 1788. aastal – toimusid saare lähedal ägedad merelahingud Rootsi ja Vene laevastike vahel. Saar kuulus ametlikult Rootsi riigile kuni Soome sõjani (1808–1809). Seejärel aga läks, nagu kogu Soome, Vene impeeriumi koosseisu.
Ent pärast 1917. aastat kuulus Suursaar iseenesestmõistetavalt iseseisvuse saavutanud Soome Vabariigi koosseisu.
Kahe maailmasõja vahel elas saarel ligi 800 elanikku kahes suures kalurikülas – Suurkülas ja Kiiskinkülas. Suurküla asus saare põhjaosas, varjulise lahe kaldal. Siin oli kirik, kauplus, haigemaja, postkontor. Mõlemad külad olid tüüpilised sumbkülad, kahekorruseliste puithoonetega.
Talvesõja järel läksid paraku ühes Karjala aladega Nõukogude Liidu kätte ka paljud Soomele kuulunud saared, nende hulgas ka Suursaar. Soome elanikkond saarelt evakueeriti.
Pärast maailmasõja lõppu jäidki saared Nõukogude Liidu alluvusse.
Külad hävitati. Kui Kiiskinkülas olid veel mitukümmend aastat pärast sõda säilinud paljude majade vundamendid ja varemed, siis Suurküla oli hävitatud totaalselt. Surnuaed oli rüüstatud, hauatähised purustatud või umber lükatud.
Mis puutub surnuaeda, siis vähemalt see on viimase kümnendi jooksul niivõrdkuivõrd korda seatud.

Suursaar– geoloogiline vabaõhumuuseum
Jõudes saarele, hakkab geoloogi silm muidugi kohe saare maastikku uurima. Geoloogile avaneb siin imeline maailm, millesarnast nii väikeselt maalapilt nagu Suursaar harva leiab.
Üldiselt on ju nii, et suurim erinevus Eesti ja Soome looduslikus ilmes seisneb erinevate kivimite levikus. Kui Põhja-Eesti on nõndanimetatud paepealne maa ja Lõuna- Eesti tuntud eelkõige punase liivakivi poolest, siis teispool lahte on ju ainult graniidid ja need teised keeruliste nimedega kristalsed kivimid. Ja lähimaks kohaks, kus neid kivimeid kohtab, on Suur-Tütarsaar. Seal on nende paljanduvus aga kehvake. See-eest on Suursaar nagu geoloogiline vabaõhumuuseum. Kui hakata üles lugema kõigi siin paljanduvate kivimite ja neid moodustavate mineraalide nimesid, võib keel sassi ja silmade ees kirjuks minna. Siin leidub kivimeid, mis nii maa sügavuses tardunud kui ka vulkaanide poolt välja paisatud; kivimplokke on tõstetud küll pinnale, küll maasügavustesse tagasi surutud, kurrutatud ja muljutud. Ning lõpuks kulutatud, kulutatud ja kulutatud. Saare teke võlgneb tänu süvamurrangutele ja tektoonilistele liikumistele, mis selle enam-vähem põhja-lõunasuunalise kivimiploki kõrgele üle merepinna on kergitanud.
Saare keskel on kaljud suurelt jaolt moreeni ja liivade-kruusade alla mattunud või siis vähemasti õhukese samblakorra alla peitunud. Ka idarannikul on kaljud tihtilugu kattunud. Läänerannik on see-eest avali oma täies ilus ja uhkuses. Suursaare kaljud on saanud tõelise lihvi siin veel kümme tuhat aastat tagasi võimutsenud jääliustiku poolt. Hiljem on neid lihvinud tuuled ja tormid. Ning murendanud päikesepaiste ja talvekülmade vaheldumine. Nüüdseks on need nõrgalt lainjad, merest viiliti tõusvad kaljud lõhestatud mitme meetri laiuste ja üle kümne meetri sügavuste lõhedega, mis teevad siin edasiliikumise vägagi vaevaliseks. Lõhed on piisavalt laiad, et nendest üle hüppamisega mitte eksperimenteerima hakata. Neist üle saamiseks tuleb ronida sadu meetreid rannast eemale piki laugjalt tõusvat mäeveeru, kus metsa varjus lõhed ületatavaks osutuvad. Igal juhul tasuvad saadud vaated ronimise vaeva. Samuti vaimustavad kivimustrid ja kaljude kuju igaüht, kes vähegi looduse ilust peab. Geoloogist rääkimata.
Omaette rabavad on siinsed rannavallid. Neid leidub ju kõikidel saartel ja rannikutel. Aga siinsed on tõepoolest erilised. Sest rahnud, millest nad koosnevad, on kohati meetrise ja enamagi läbimõõduga. Kuni see ümardatud rahnudest vall lookleb vaid mööda mereranda, tundub see üsna loomulik. Aga kui leida neid valle 10 või ligi 100 meetri kõrgusel, on juba tõesti uskumatu. Kuigi, mis siin siis ebaloomulikku. Ja ega olegi. Sest kunagi peale jääaega oli saar vaid selle valli tasemeni end meresügavusest kõrgemale upitanud ja tormine meri mängis nende meetriste rahnudega kui liivateradega. Nüüd on aga kõikidele rahnudele juba samblikud selga kasvanud. Ju nad siis juba piisavalt pikka aega veerenud pole.

Hotell jääb tühjaks
Et kõik sellest ilust osa saaks, polnudki vahepeal nii utoopiline idee.
Aastal 2000 näis olukord saarel muutuvat lootustandvamaks. Mõtlen siin just turismi poolt. Kunagisest arvukast, üle 200 sõjaväelasest koosnevast garnisonist, mis jagunes väeliigiti piirivalve, radariteenistuse, inseneriväeüksuse ja allveelaevnike vahel, oli järele jäänud vaid väike salkkond piirivalvureid. Endised militaarsed rajatised olid suuremalt jaolt hüljatud, saarele oli hakatud rajama tänapäevast turismikeskust. Valminud oli väike, kuid igati euronõuetele vastav palkidest hotell ning käisid tööd kompleksi laiendamiseks. Viiburi-lähedasest Primorski sadamast käis saarele väike laevuke, mida teatud reservatsioonidega võis ka reisilaevaks tituleerida. Saarele lubati, kuid muidugi läbi korraliku bürokraatliku kadalipu, ka väljamaa kodanikke, meid nende hulgas.
Möödunud aastal jõudsid meieni aga uudised, et Venemaa valmistub rajama Suursaarele moodsat lennujuhtimiskeskust ja uut võimsat radarijaama. Ametlike avalduste järgi aitaks see ära hoida Vene lennukite ekslikud sisenemised Eesti ja Soome õhuruumi. Nende tegelikuks eesmärgiks on aga kogu Soome lahe akvatooriumi ja õhuruumi parem kontroll. Samuti annaks see võimaluse turvata ka plaanitavat Vene- Saksa gaasitoru.
2000. aastal olid kahe riigi piirialade – Ida-Viru maakonna ja Kingissepa rajooni liidrid veel seda meelt, et turismi arendamisel kahe piirkonna vahel on suuri perspektiive. Loodeti, et rahvusvahelisele turismile avanevad ka endised Soomele kuulunud väikesaared, mis olid 1948. aastast kõigile tsiviilisikutele suletud. Kui 2007 avati laevaliin Sillamäe ja Kotka sadamate vahel, loodeti lähiaastatel ette näha ka vahepeatust Suursaarel.
Uute arengute valguses on aga selge, et tegemist oli ennatliku sinisilmsusega. Ka aasta otsa töötanud laevaliin suleti, kuna Vene poolelt ei saadud luba Suursaare lähedaltki möödasõiduks, mistõttu laevamarsruut pikenes mitme tunni võrra ja muutis liini konkurentsivõimetuks. Suursaarele määrati aga uuesti piiritsooni rezhiim, mis muudab vähemalt välismaalastele saare külastamise võimaluse minimaalseks.

Suurkujud Suursaarel
Suursaare suurkujudest rääkides ei saa kindlasti mööda Aleksander Popovist.
Sellest polegi ju nii palju aega möödas, kui 7. mail tähistati raadiopäeva ja iga koolipoiss pidi une pealt teadma raadio leiutaja nime, muidugimõista suurt Vene teadlast Aleksander Popovi. Ärksamad õpetajad andsid küll ka siis ridade vahelt või otseselt mõista, et päris nii see ikka ka ei olnud ning olid ka sellised mehed, nagu Marconi ja Tesla. Nende vahel käis tihe rebimine, kus võitja selgus alles nii-öelda fotofi nishiga ja Popov jäi võidupärjast tegelikult ilma. Aga nii või teisiti oli ka Popov tähtis mees. Ja siinkohas on temast juttu just seoses Suursaarega.
Nimelt Suursaare kõrgetelt kaljudelt läksid “traadita telegraafi ” sõnumid teele ka juba arvestatava vahemaa taha – 25 miili tagusesse Kotka linna. Sedakorda oli asjal sõjalis-praktiline taust. 1899. aasta sügisel oli Suursaare juures madalikule sõitnud Vene sõjalaevastiku lahingulaev Suuradmiral Apraksin. Laev viibis sealses vangistuses kuni järgmise kevadeni, mil legendaarne jäälõhkuja Jermak ta kaljudelt vabastas. Selleks ajaks oli laeva meeskond traadita telegraafi abiga läbi. Kotka linnas paikneva jaama mereväe peakorteriga ühendust võtnud üle 400 korra.
Popovi auks on saare kõrgeima punkti lähedale Lounatkorkeale püstitatud mälestusmärk, tähistamaks neid kaugeid aegu, mil raadio alles lapsekingades oli.
Suursaarega on seotud teinegi Vene teaduse suurkuju. Sedakorda küll baltisakslane ja Tartu ülikooli professor – astronoom Friedrich Georg Wilhelm Struve, kes mõõtis koos Friedrich Tenneriga Tartu Tähetorni läbiva meridiaanikaare pikkuse Doonau suudmest kuni Põhja-Jäämereni.
Kaks selle meridiaanikaare punkti jäävad ka Suursaarele. Punktide ajaloolistele asupaikadele saare keskosas paiknevale Haukkavuorile on paigutatud ka vastavad mälestusmärgid.
Kolm aastat tagasi leidis see ka üleilmse tunnustuse. Nimelt 15. juulil 2005 toimus Lõuna-Aafrika Vabariigis Durbanis UNESCO maailmapärandi komitee istung, kus kinnitati Struve geodeetilise meridiaanikaare lisamine UNESCO maailmapärandi objektide nimekirja.
Tulles tagasi veel kord Günther Reindroffi juurde, peab ütlema, et tema töö Sibeliuse “Finlandia” sai siiski valmis – 1962. aastal itaalia pliiatsi ja press-söe joonistusena. Seda ilma saart uuesti külastamata.
”Finlandiat” loetakse Günther Reindorffi üheks kõige üldistusjõulisemaks šedöövriks. Nagu nüüd olen lugenud, kajastus Soome loodus tema jaoks kõige ehedamal kujul just Suursaarel. Kunstniku suured maastikukompositsioonid ei olnud küll kunagi loodusest otse kopeeritud, vaid üldistusliku kaemuse tulemuseks, mis tuginesid paljudele detailsematele joonistustele. Nii ka see, “Finlandia”. Päris täpselt ei ole sellist kohta, nagu tema töö peal, Suursaarel leida. Kui oled saarel veetnud aga kas või mõne päeva, võid vaimusilmas näha Reindorffi “Finlandiat” ja kuulda kõrvus Sibeliuse ülevaid helisid.
Selline on Suursaar.



Tõnis Saadre
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet