5/2008



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

sammmud omas eestis
Kagust loodesse: Teenuse – Palivere

Ristämblik vananaistesuves.
Ingmar Muusikus
Uks avanes jõe poole.
Oli Tiinuse, nüüd on Teenuse. Oli Kolovere, nüüd Koluvere. Ja oli Üdroma, nüüd Üdruma.
Loodusemees Val Rajasaar räägib meile oma talu õues Teenuse-Kimarul, kuidas nõukogude aeg muutis kohanimesid Läänemaa kaardil.
Meie teekonda märkiv joon sel kaardil kulgeb risti jõgedega, nendegi nimed on teisenenud. Kasari kohta on öeldud ka Teenuse, Konuvere (Konovere) kohta Vigala, Päärdu kohta Velise. Vaid Enge jõge on ikka nimetatud Enge jõeks.
20. sajandi esimesel poolel kaevati Läänemaa jõgesid kanaliteks. Jõed olid toona liikumisteed, kõneleb Val. Ja kõrtside-poodide uksed avanesid jõgede poole. Kui rajati teed, oli meestel ikka kombeks istuda ja juttu ajada kõrtside-poodide jõepoolsel küljel. Justkui sealt veel kedagi oodates.
Kui Soomaal liuglesid haabjad, siis Kullamaa kihelkonnas rumbad ja Matsalus ruubad. Ühe Kasari küla ja silla nimigi on Rumba.
Meid Läänemaa jõed seekord edasi aidata ei saa, meie rumpadeks on saapad, aerudeks jalad ning jõgedeks teed.

Toonekurg liugleb minema
Reisiseltskonna ülespildistajaks saab Teenuse poe kauaaegne müüja Aino Aiaots (“Härra, andke see aparaat, ma tõmban nii, et pulgad lendavad!”).
“Mis siin toimub?” hõikab möödudes poest hingepidet otsimas käinud vanem mees.
“Matk!”
“Kuhu?”
“Üdrumale!”
“Peaksin ka teiega tulema, mul on Üdrumal palju tuttavaid,” kõneleb mees, aga ta ei tule meiega, läheb oma teist teed.
“Nüüd ei ole mõtet enam kurepesa pildistada, see on tühi,” ütleb Aino Aiaots aparaati Ingmarile tagasi ulatades.
Tõesti, Teenuse ait-kuivati korstna otsas asuva pesa juures septembri viimastel päevadel enam toonekurgi ei näe.
“Toonekured rändavad vaikselt, ükshaaval, märkamatult,” kõneleb Val, kes koos oma kaaslase Terjega meid mõned sammud Üdruma poole saadavad. “Tõusevad kõrgele ja liuglevad minema – inimene seda rännet ei märkagi.”
Teenuse toonekurgedel õnnestus tänavu korstna otsas üles kasvatada neli poega. “Halva aasta kohta suur saavutus,” ütleb Val.
Miks see suvi halb oli?
“Vihmane ja külm.
Konni oli vähe, seeeest nastikuid palju.”
Viipame Teenuse inimestele nägemist ning liigume Kasari paremkaldal jõeluha ja põldudevöö vahel loode poole.

Kotkas kanade kallal
Nädalajagu kuivana püsinud ilm laseb inimestel põldudel toimetada.
“Kas Loodusesõber minu konnakotkast ei taha kirjutada,” pakub talumees Paisuotsa külast.
“Mis see kotkas teeb?”
“Maja taga metsas elab, minu kanade juures käib!”
“Kuhu ta need kanad viib?”
“Kuhugi ei vii, kohapeal sööb. Ei tea, miks ta kanu jahib, kas konni on tänavu vähe või?”
“Jah, konni on tänavu vähe,” kinnitame meie Valilt kuuldu põhjal.
Helistame kotkauurija Urmas Sellisele: “Kas tõesti võib olla, et kotkas murrab kanu ja mitte kanakull!”
Urmas Sellis vastab: “Jah, võib küll konnakotkas kanu võtta. Eestis selle kohta seni tõendeid ei ole, mujal küll.”

500 000. sammu pidu
Kulgeme külavaheteel vananaistesuve pärastlõunas.
Teeäärsed õunapuud pakuvad oma vilju. Kostab kuidagi teistmoodi ritsikasirin. Kollane saarepuuleht laskub vaikselt tiireldes.
Häälitsused kõrgustest: valgepõsk-laglede ülelend. Häälitsused madalamalt: noor väike-lehelind lüpsab septembriämbrisse oma tsilk-tsolk laulu. Hääl kõigub veel, aga järgmiseks aastaks saab amet selgeks.
Kasari kalamees jälgib õngekorki, ootab särje puudutust. Jõgi ise oma tumeda veega näib aga paigal seisvat või sõuab ta aeglaselt, väga aeglaselt mere poole.
Raplamaa ja Läänemaa piiril õnnestub Ingmaril pildistada jäälindu. Ja üks teine tähtis asi juhtub veel. Sõbral saab Parmu nukast tuldud 500 000 sammu. Ta piidleb aeg-ajalt sammumõõtjat, et mitte tähtsat verstaposti niisama mööda lasta minna.
Nõukogude ajal tähistasid bussipargid ja bussijuhid seda, kui mõni Ikarus sai ilma kapitaalremondita sõidetud 500 000 või miljon kilomeetrit.
Vist on inimesel ikka kergem neid samme teha kui bussil kilomeetreid künda. Igal juhul ei mängi Läänemaa põllu vahel ükski orkester ega oota neiud lillepärgadega, kui Ingmar oma 500 000. sammu teeb. Sööme päikesesoojale kõdunevale heinapallile toetudes õunakooki. Meie rõõm on sisemine.

Üdruma tüdrukud
Sammumine paneb ränduri laulma. Et reisisihiks on Üdruma, saab lauluks kahesõnaline jorutus (sammude taktis): “Üdru- ma tü-dru-kud, Ü-dru-ma tü-dru-kud…”
Sel kahesõnalisel lool leidub regilaulu tunnuseid: ühehäälne, ilma pillisaateta, rütmi rõhutab jalapõrutus. Lüroeepilise sisuga, tundeküllane laul, vabas looduses sündinud, järsku ongi regilaul? Kõlistan folklorist Mall Hiiemäele, laulan ette.
“Ei,” vastab Mall Hiiemäe. “See on sinu laul. Regilaul on traditsiooniline, põlvest põlve edasi antav.”
“Isegi metskitsed teekraavis ei jooksnud kohe ära, kui ma mööda läksin ja seda laulsin.”
“Loom saab aru, kui sa talle halba ei soovi,” ütleb Alutaguse metsameeste peres üles kasvanud Mall Hiiemäe.
Kolm talvikest ja hallõgija istuvad kõrvuti põllu kohal elektritraadil. Istuvad rahulikult, kuni hallõgija, röövlind, teeb järsema liigutuse. Talvikest tal tabada siiski ei õnnestu.
Linnud lendavad eemale, lähemale müriseb kombain.
“Lennuväljadeks kutsume neid Üdruma ja Martna suuri põlde,” kõneleb Vahur Veerva Reinu-Einari osaühisusest.
Kas nisu saab tänu kuivemale vananaistesuve nädalale lõigatud?
“Sutsu saab, teist ringi see vili kasvab, söödaviljaks ta läheb.”

Vähe kuuski, palju koeri
Kaht omapära märkame Läänemaal teedel peagi. Kuusepuid kasvab vähe ja külakoeri jookseb ringi palju. Meil tuleb suhelda ühe neljase ja ühe kolmese pundiga, kõik sabakandjad käituvad sõbralikult ja Ingmar jagab nendega oma leivakoti sisu.
Kuuskede asemel leidub hulga lehtpuid ja nende sügisvärvid meenutavad veel üht laul: “Taas punab päiksekiirtes pihlapuu ja kase kuldses ladvas mängib tuul…” Oli see ikka nii?
See tuul näib kandvat mere lõhna. Võib-olla tõesti! Matsalu laheni jääb ju vaid tosin kilomeetrit.
Kui jõuame Üdrumale ja võtame istet teeäärses Amanda puhvetis, siis seal nad tõesti on – punases ja mustas – Üdruma tüdrukud, ja ka poisid. Vaatavad televiisorit ja tellivad midagi.
Esimese päevaga tegi Juhani 18 475 ja Ingmar 21 434 sammu. Sõidame Kivi- Vigalasse sõbralikku Tammelõuka tallu ööbima.

Õun taskus, vihm seljas
Järgmisel hommikul tibutab vihma, meie teeleminekut Amanda puhveti eest jälgib seal õunte ja meega kaubitsev Maie. “August oli kole märg, aga meeaasta oli keskmine. Meie külvame keerispead, see annab hästi mett.”
Maie palub meile tasku panna mõned kuldrenetid, need õunad on küpsenud Jaagu talus Liivi külas. Sinnapoole vantsimegi.
Loodetuul riisub puid ja ähvardab kõveraks painutada Tammelõukalt laenuks saadud vihmavarju. Siis raugeb sadu ja päike asub meie märjaks saanud kuubesid kuivatama. Külmavõdin asendub palavusega.
Enne Liivit kohtame esimest jupikest loopealset ehk alvarit.

Mälestuste 15-naelane havi
Liivi kandist pärineb teatrimees Margus Kasterpalu, tema Saueaugu teatritalust me otse mööda ei lähe.
Kultuuriinimene oli juba Marguse vanaisa Mart, kes müüs kõrtsis oma habeme maha, kui Kullamaa pasunakooril pillide ostmiseks rahast puudu tuli.
Kasterpaludest ja teistest tuntud Liivi kandi meestest (näituseks Harald Haberman ja Kustas Põldmaa) kõneleb näitus Liivi koolimajas, mille on üles seadnud 25 aastat sealse raamatukoguhoidjana töötanud Helme Vendel. “Väga ausalt öeldes: 2005. aasta sügisest meil enam kooli ei ole.” Koolimaja toimib seltsimajana, näitusepaigana.
Looduskirjeldaja Kustas Põldmaa maalib raamatus “Koduvetel” (1973) pildi oma kodujõest Iirasillast: “Kevad päästis ta rinna valla, tegi teda uhkeks, vahutavaks ja tormavaks suurjõeks. Nagu lai hõbedane pael ulatub ta mu mälestustes kaugele Aasa talu heinamaale.” Iirasilla ehk Kalju jõgi suubub Kullamaa-Liivi jõkke, see omakorda Kasarisse. Kustas Põldmaa sai poisina kodujõest kätte “maailmatu piraka havi, kelle pikkus ulatus mulle rinnuni”. Margapuu näitas toona 15 vene naela ehk rohkem kui kuus kilo.

Konna-abi teel ja telefonis
Teel Liivilt Paliverre näeme viimaks üht kehva konna-aasta mitte kehva tegelast, söakas kärnkonn ronib aeglaselt risti üle tee. Valin telekast kuuldud konna-abi numbri 5190 0903. Vastab bioloog Maris Markus ja ütleb, et tal on rõõm, kui konnade asjus helistatakse. Meie konn saab kirja pandud. “Konna-abi numbril peaks helistama siis, kui näha on massiliselt konni,” kõneleb Maris Markus.
“See konn on küllalt massiivne,” ütleb Ingmar ja osutab ka omalt poolt konna-abi ning tõstab kahepaikse teelt ohutumasse paika, kraavi. Ikka sellesse kraavi, kuhu konn minemas oli.
Kullamaa ja Martna valdade piiril kulgeme tõelises tammikus, ninasõõrmetes lähedal asuva Marimetsa raba lõhn. Lendavad ringi pasknäärid tammetõrusid peites ja mänsakud, pähklid kõhus.
Päris Paliverre me ei jõuagi, kolleeg Eesti Ekspressist Madis Jürgen palub meil oma autosse ronida.
Sõidame tagasi Amanda puhveti juurde.
“Nüüd on nad nii väsinud, et ei kuule ega näe,” kommenteerib meemüüja Maie, kui autost välja ronime. Meemüük on läinud hästi (kuue tunniga üle 20 kilo) ja Maie kingib mõlemale suure purgi Jaagu talu nestet. “Nad on selle ära teeninud.”
Teel Põõsaspea neeme poole sai Ingmaril kahe päevaga tehtud 47 463 (kokku 537 804) sammu ja Juhanil 44 281 (kokku 511 997) sammu.



Juhani Püttsepp
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet