5/2008



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

intervjuu
Seenevana: “Võib soovitada vähemalt kümmet seeneraamatut.”

Viimasel ajal on seeneraamatuid nagu seeni lettidele ilmunud ja Seenevanal ehk Erast Parmastol on hea meel – lõpuks on hakatud välja andma häid seeneraamatuid. Ja mitte ainult mõni, vaid lausa kümmekond.

Kas me oskame nende raamatute abil aga oma teadmisi täiendada? Kui meis oleks vähegi pealehakkamist ning paberkott ja nuga alati metsa minnes ühes, oleks see igati võimalik.

Kas Teil on meeles oma elu esimesed seenelkäigud, esimene seen?
Sündisin Nõmme linnas; meie krundi piirdeaia sees oli mände, mustikaid, kanarbikku, seentest hirvepähklit – aga ka männiriisikat. Seda nägi ilma mingi erikäigutagi. Päris mets oli paarisaja meetri kaugusel; ema võttis mind seenele kaasa, kui koolieani oli veel õige mitu aastat.

Mulle tundub, et ainult raamatute abil seeni tundma õppida pole võimalik, taimedega on küll palju lihtsam. Seente puhul on seenetundja juhatust metsas vaja.
Ilma raamatuteta ammugi pole võimalik, palja juhatamise-näitamise peale ei jää ühe liigi erinevused teistest kuigi kergelt meelde. Sama on ka kõige muu äraõppimisega, meis paljudes on nii palju õpitud abitust. Seda, et tulgu keegi ja näidaku korduvalt näpuga, seletagu kõik ära, õpetagu meid targaks. Eriti on sellega hädas need, kes kõrges koolis õppemaksu maksavad, neist mõned lausa nõuavad tarkuse peakolu sisse valamist. Aga teiselt poolt – tark õpetuseandja kulub elus alati ära.

Kas seentega tegelemine mingit pidi muudab inimest, on seeneteadlased mõneti ühte nägu?
Seened vahest mitte, looduse tegelik vaatamine- nägemine (erinevalt televiisori vahtimisele) ehk muudab küll. Kõiki. Teadlane olemine sunnib inimest aususele, pettuse põlgamisele, kõigesse kriitiliselt suhtumisele; kui seda küllaldasel määral ei suudeta, satub ka teadlane iseloomu kahestumise elik skisofreenia võrku. Mõne paneb jooma, teise teeb tigedaks.

Kui seened on kolmas kuningriik loomade- taimede kõrval, kas Seenevana on kolmanda riigi kodanik?
Eluslooduse mõneks riigiks jagamine käib algkoolis õpetamise juurde, hiljem tuleb paraku maailmapildi mudelit täpsustada. Eluslooduse arengu- ehk evolutsioonipuul on palju oksi ja harusid, kaugelt üle kolme. Inglise keeles on sellest arusaamise puhuks kena väljend: tree thinking. Paraku oleks selle puiseks otsetõlkeks puine mõtlemine, aga see maakeelne termin ei lähe kohe mitte. Ennast pean ühe hominiidide hulka kuuluva mõnevõrra ebardliku liigi tavaliseks isendiks.

Millal jõudis laiemate rahvahulkadeni teadmine, et seened on midagi hoopis muud võrreldes taimede ja loomadega?
Küllap juba aastatuhandeid tagasi. Eks nad seepärast Piiblistki välja jäeti; Esimeses Moosese raamatus seente loomisest juttu pole, ju nad siis ikka vanakuradi teha jäeti. Eesti ülikoolis õpetati nende erisust juba enam kui viiskümmend aastat tagasi, mujal maailmas jõuti selleni aastakümneid hiljem.

Palju meie vanarahvas võis seeni tunda?
Ida-Eestis vähevõitu, ehk mõnikümmend perekonda või liiki. Lääne-Eestis peaaegu üldse mitte – mis neist lamba- ja lehmatattidest ikka nimega austada.

Milline paik Eestis on tähendusrikas Teile?
Saka ja Ontika vaheline paekalda alune põlis-salumets – alates 1945. aastast; Nõmme männikud, ka Mustamäe Kadaka luited, ajast, kui seal ühtki maja polnud. Ja veel mõni tuhat kohta.

Kas loodusesse minnes otsib Teie silm alati seeni?
Ei, aga mu silm näeb neid, märkab (kui neid parasjagu on).

Mis Teil alati metsa minnes ühes on?
Käänispeaga väits ehk taskunuga, paberkotte, pastakas, uudishimu, sageli ka märkmik, GPS-koordinaadimõõtja, hea kaart ja luup.

Millised on tähtsamad muutused maailmas Teie eluajal; loodusteadlasena, inimesena?
Ei jõua ära imestada, et inimesed pole oma olemuselt sajandite jooksul kuigivõrd muutunud, muu maailma on nad aga juhtumisi rängalt segi pööranud. Mida aeg edasi, seda ägedamalt.

Kas seente vastu Eestis huvi tõuseb või langeb või ei muutu?
Viimasel seitsmel aastal on tublisti tõusnud; osalt väga seenevaeste ja -rikaste aastate tõttu, pisut ka seoses eestlaste üleautostumisega. Eriti aga tänu mitmetele raamatukirjastajatele, kes ometi kord julgesid hakata seeneraamatuid välja andma. Hiljutise eimillegi asemel on raamatukauplustes praegu vähemalt kümme niisugust, mida võib soovitada: päris häid tõlketeoseid ja ka oma meistrite – Kuulo Kalamehe, Vello Liivi, Ain Raitviiru loomingut.

Kas Eestis jätkub seeneteadlasi? Kes on olnud Eesti olulisimad seeneuurijad?
Viimasel poolsajandil on neid ikka olnud, noorte juurdekasv on püsiv, maailmas tuntakse meid päris hästi. Varasematest teadlastest Fedor Bucholtz (1872–1924, Eestis aastast 1919) ja Elmar Lep(p)ik (1898–1978, Eestis aastani 1944).

Milline valdkond on praegu uurija katteta?
Ega kõike peagi väikses Eestis ise tegema, hea ja sõbralik koostöö aitab lünkasid katta. Kummaline on, et meil pole (kui pensionieelikud maha arvata) palgal ühtki mükoloogi, kes suudaks liigini määrata enam-vähem kõiki meie kultuur-, aia- ja toataimede seenhaiguste tekitajaid. Liiga paljud parasiidid on määratud n-ö silma järgi, ilma korraliku uurimiseta.

Kust on tulnud sõna “seenestama” – kas see on uudis- või unarsõna?
Mükoloogidele õpetas selle sõna selgeks suur keeleteadlane Paul Ariste, kes meie mükoloogidega hästi läbi sai. Tema sünnipaigas, Võtikvere vallas, käis see sageli seenel käiva, seeni hästi tundva seenestaja tegevuse kohta.

Kuulsin äsja lugu sakslastest, kes imestasid, et eestlased julgevad pärast Tshernobõli sündmusi metsast seeni korjata? Mida peaks neile vastama?
Kohe pärast Tshernobõli katastroofi uuris Eesti seente radioaktiivse reostatuse määra Arvi Liiva, teiste seeneteadlaste seas osalesin minagi nii andmekogumisel kui ka ajalehtedes ning teaduskirjutistes tulemuste valgustamisel. Meil vedas, siinne reostus oli tühine. Imestajad võiksid erialase kirjandusega tutvuda, seda on avaldatud palju.

Vist on täiesti mõttetu küsimus, et kas saaksime siin maailmas hakkama ilma seenteta?
On mõttetu jah.

Kus maailmanurgas kasvavad puud ilma seente abita (saan aru, et Eestis vist mükoriisata toime ei tule)?
Eestis nagu ilma ei saaks, aga ega selliseid mujalgi õieti pole; osal puuliikidest kasvab aga seen varjatult, peamiselt vaid rakusiseselt ja hästi märgatavaid viljakehasid andmata.

Kas mõni seen on Teid elus millegagi üllatanud?
Üllatanud on oma ilu ja omapäraga. Hetkel meenub Põhja-Carolinas Suurtes Sinimägedes (Great Smoky Mountains) kasvav tumeindigosinise piimmahlaga riisikas.

Teie sünnipäev on sügisel, seenteajal, millised seened on sünnipäevalaual?
Mu sünnipäeva traditsioonide hulka ei kuulu erisööming, pigem sügisvärvides metsas käimine (kui ilm ja tervis vähegi lubavad).

29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet