5/2008



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Poliitilised sulekandjad

Ühinenud Rahvaste Organisatsioonil on 192 liiget ja kõigil neil riikidel on oma lipp ning enamikul ka ametlikud riikliku sümbolina vapp. Järgnev ülevaade on sündinud lihtsast uudishimust, et kui suurel määral ja mil viisil on zooloogiline maailm, eelkõige aga just linnuriik, jõudnud riiklikusse sümboolikasse.

Laias laastus kolmest ühel
Riikideks pretendeerivaid territooriume on veidi rohkem kui ÜRO liikmeid, kuid need on siinkohal kõrvale jäetud, et pilt veidi selgem oleks. Tuleb välja, et ornitoloogilist sõnumit kannab 70 erinevat riigivappi, mis tähendab, et ümmarguselt igast 2,75 riigivapist üks on seotud linnuriigiga. Märkimisväärselt palju, kusjuures siinkohal on huvitav veel tõdeda, et lõvid, tiigrid, leopardid ja muud raskemini määratavad kaslased riigivappidel jäävad linnuriigile alla. Kaslasi võib leida vaid 46 eri riigi vappidel.

Kuninglik lõvi/leopard on ka meie põhjamaise riigi vapiloomaks, ja tundub, et vappide puhul pole kindlasti õige zoogeograafiat rakendada. Lindude puhul on aga zoogeograafi a maailma riigivappide seas küllaltki tõsiselt esil.
Kõikide nn linnuvappide analüüsimine pole siinkohal eesmärgiks võetud, muidu oleks kirjatükk paisunud mitmesaja leheküljeliseks.

Üks pea vaatab läände, teine itta
Kotkas on sümbol ja piisavalt võimas sümbol, et seista paljude väga erinevate riikide vappidel. Kahe peaga kotkas, keda tunneme oma suure naabri ja mõne teisegi slaavi riigi vappidelt, on pärit Väike-Aasiast, ajast, kui kummardati mitmeid erinevaid jumalusi. Kotka kaks pead kõnelesid tollel ajal päikesetõusu ja loojangu ühtsusest. Päike tegi oma igapäevast ringi ja kotkas, tark lind, vaatas nii tõusu kui loojangut, see oli elu igavene ringkäik. Hiljem võtsid selle sümboli üle Ida-Rooma ehk Bütsantsi valitsejad ja kotka pead hakkasid sümboliseerima kaheks lõhenenud Rooma impeeriumi, mis vajas ühendamist. Veelgi hiljem hakkas Bütsantsi kahepäine kotkas, kes vahepeal oli astunud ka Habsburgide suguvõsa vapile, sümboliseerima ilmaliku ja kirikliku võimu ühtsust. Täna võib kahepäist kotkast leida enamasti slaavi, kuid ka germaani riikide vappidelt. Venemaa, Montenegro ja Serbia esindavad slaavi poolt, Austria aga germaanlasi. Sama kotkas on veel ka Albaania riiklikuks sümboliks.

Prohveti enda kotkas
Kahe peaga kotkas on selgelt müütiline elukas. Paljude riikide vappidel aga seisab tunduvalt naturaalsemaid kotkaid. Mitmete islamiriikide vapiloom on tuntud kui Saladini kotkas. Saladin on eurooplastele suupäraseks muudetud omaaegse Egiptuse valitseja ja ristisõdijate purustaja sultan Salah ad-Dini nimi. See väejuht hõivas aastal 1187 Jeruusalemma ja on ajalooürikutes pälvinud õilsa rüütli kuulsuse. Seega võiks näiteks Iraagi, Egiptuse, Süüria ja Jordaania vapisümbolit pidada islamisõdalaste kunagise võidu sümboliks kristlaste üle. Nii sõjakas tõlgendus pole aga päris korrektne, sest Saladin olevat kotka laenanud enda vapilinnuks kogunisti prohvet Muhamedilt. Muhamed oli pärit Quraishi hõimust, kelle sümboliks oli kuldse helgiga kull või kotkas.
Pika ajalooga on ka must Saksa riigikotkas, kes on erinevatel vappidel seisnud juba 800 aastat. Ta on kandnud oma küünte vahel nii välku, mõõka kui haakristi. Tänapäeval ei ole vapikotkale antud enam mingeid lisaatribuute, punased jalad ja nokk muudavad linnu aga tõsiselt ähvardavaks. On ju kotkas eelkõige ikka võimu ja suveräänsuse sümboliks, seisku ta siis ükskõik millise riigi vapil. Üsna saksaliku kotka leiame ka Liechtensteini vapilt, kusjuures kaaslaseks on tal seal üks müütiline olevus, harpüa, naise ülakeha ja kulli alakehaga müütiline hukatusetooja, kes antud loo kontekstis peaks kuuluma siiski pigem ornitoloogiliste objektide hulka.

Asume kotkaid määrama!
Nii Saladini kui ka Saksa riigikotka puhul pole võimalik linnu liiki täpsemalt määratleda. Elab ju kotkaid maakeral kümneid ja kümneid erinevaid liike. Säärane tõdemus ei käi aga sugugi kõikide riigivappide kohta. Mitmelgi puhul on vapi peal kindlalt identifi tseeritav röövlind, kes on vahel ka antud riigi rahvuslinnuks. Kõige tuntum on kindlasti Ameerika Ühendriikide vapil seisev valgepea-merikotkas, uhke ja ka looduses kergesti äratuntav lind. Võin oma kogemusest kinnitada, et kohtumine ameeriklaste vapilinnuga jääb aastakümneteks meelde. Olen näinud seda kotkast Californias Vaikse ookeani ääres rahulikul sõudlennul mõnekümne meetri kauguselt möödumas ja raske on selle linnu majesteetlikkust kahtluse alla panna. Vapil on merikotkal küüniste vahel rahu sümbol, õlipuu oks. Looduses eelistab kotkas aga kindlasti pigem ühte prisket lõheliste hulka kuuluvat kala. USA rahvuslinnu võib leida veel ka Filipiinide vapilt, kuid sinna on ta jõudnud puhtalt sümbolite laenu tagajärjel, sest tolle saareriigi rannikutelt seda lindu ei leia.
Huvitaval kombel on vappidele jõudnud ka üks teine merikotka liik. Ja nimelt põlisaafriklane kilg-merikotkas. See kotkas ehib Malawi, Sambia ja Namiibia vappe ning on Zimbabwe rahvuslind. Kilg-merikotka kohta võib ütelda, et tegu on just nagu valgepea- merikotka veidi vähendatud versiooniga. Õigupoolest on tema praegu käibiv eestikeelne nimetus veidi eksitav, sest tegu on savannivööndi siseveekogude uhke asukaga, keda mererannikul praktiliselt ei kohta. Ei Malawil ega Sambial ole üldse merepiiri, kotkaid see-eest aga jätkub. Lähedane sugulus merikotkastega on ilmselt olnud säärase ristimise põhjuseks, see sugulus aga ei takista inglasi toda kaunist kotkast aafrika kalakotkaks nimetamast.

Kondori lend
Kõrgel Andide kohal tiirutav kaeluskondor võiks kindlasti kandideerida üheks Lõuna-Ameerika sümboliks, ja peab ütlema, et ongi edukalt kandideerinud. Kaeluskondori leiame täna näiteks Kolumbia, Ecuadori, Boliivia ja Tshiili vappidelt ning samas on ta ka Boliivia rahvuslind. Veidi üle 3-meetrise tiibade siruulatusega kaeluskondor kuulub suurimate lendavate lindude hulka. Tema toitumisviis, valdavalt raipesöömine, ei ole kondori mainet kuidagi alla viinud, mis ehk kinnitab taas, et uhke välimus on tihti palju määravam kui fassaaditagused kombed. Kondori lend on sümbol, mis libiseb lennu eesmärgist sujuvalt üle.
Kaeluskondori arvukus on kahanemas ja kohtumine temaga looduses tõeline sündmus. Kõige tõenäosemalt võib kondori lendu oma silmaga näha Tshiilis ja Argentinas, kus kondoripopulatsioonid on suhteliselt tugevad, ent kindlasti ka Boliivias, kuhu aga praegu on veidi riskantne reisida.
Kondorite puhul väärib veel märkimist, et kõige värskem zooloogiline süstemaatika väidab, et kondorid on pigem kurgede kui kotkaste sugulased.
Röövlindude hulka kuulub aga kindlasti veel üks suleline, kes väliselt meenutab pigem kurge. See on sekretärlind ehk kurgkotkas, ainuke kulliline, kes püüab saaki enamasti jala ehk jooksu pealt. Tema saak on nimelt mitmesugused roomajad ja ka kopsakad putukad. Kurgkotkas on uhkelt esindatud Lõuna-Aafrika Vabariigi vapi peal.

Tuvid, pelikanid ja eksoodid
Kui tuvi on riigivapil, siis on ta enamasti rahutuvi, kuigi sellist liiki zooloogia ei tunne. Rahutuvi on sümbol ja kindlasti on see sümbol omal kohal Küprose vapil. Rahutuvi või lihtsalt tuvi, näiteks kirjatuvi, lendab ka Tonga, Guinea Vabariigi, Fidzhi Vabariigi, Mali ja Libeeria vapil. Grenada riigivapil on aga selgelt määratletud tuviliik, grenada manteltuvi. Tegemist on tõsises hävimisohus oleva Väike-Antillidele omase endeemse liigiga, keda on järel vaid mõnisada isendit.
Ennastsalgava olevuse kuulsusega pelikanid kaunistavad Barbadose ning Saint Kitts ja Nevise saareriikide vappe, kusjuures Barbadose vapil on selgelt pruunpelikanid, Saint Kitts ja Nevise vapil aga pigem sarvnokk-pelikanid. Kogu Lõuna- ja Kesk-Ameerikas on kõige tavalisemad röövlinnud kalkunkondorid ja karakaarad. Viimaseid on mitmeid erinevaid liike, kelle seas on üks esinduslikumaid tutt-karakaara. Mehhiklased on oma riigivapile asetanud tutt-karakaara, kes parasjagu surmab rohelist madu. Näib, et see on ainus vapp, millelt leiame linnu koos tema saagiga.
Papagoid, ja just haruldased amatsoonpapagoid, on koha leidnud Kesk- Ameerika saareriikide Saint Lucia ja Dominica vappidel. Mõlema riigi vapil on nende rahvuslind, kes paraku on aga väljasuremise piiril ja vajab tõsist kaitset. Saint Lucia vapilind on saint lucia amatsoonpapagoi ja Dominica oma keiser-amatsoonpapagoi. Eelnevatega võrreldes aga päris tavaline papagoi, hallpapagoi, seisab Aafrika läänerannikul asuva saareriigi Sao Tome ja Principe vapil.
Guyana vapilt leiame aga ühe põnevaimast põnevaima linnu, hoatsiini. See suleline on liigitatud täiesti omaette rühma. Tema kõige silmatorkavamaks iseärasuseks on tõsiasi, et hoatsiinitibudel on tiivanukkide küljes säilinud küünistepaar, millega saab tihedas puuvõras ronida ja toetust otsida. Selliste küüniste olemasolu on peetud tõsiseks evolutsiooniliseks tõenduseks lindude põlvnemisele roomajatest. Sarnased küünised olid omased ka 150 miljoni aasta eest elanud ürglinnul Archaeopteryx’il. Lisaks on väga ebalinnulik ka hoatsiini seedesüsteem, mis meenutab pigem mäletsevatele loomadele omast seedetrakti. Guyana on just hoatsiini levikukeskmes ja seega on sealne rahvas valinud endale igati tähelepanuväärse vapisümboli.

Ilu eelkõige
Kahe riigi, Guatemala ja Paapua Uus-Guinea, vappidel troonivad oma kauni sulestikuga maailmakuulsust võitnud linnud. Hundketsal ehk ketsal kaunistab Guatemala vappi ja tema kuulsus põhineb eelkõige rohkem kui poolemeetristel sabasulgedel, mis olid aastasadu Euroopa turgudel palju kallimad kui kuld. Ka iidsed maiad hindasid selle linnu sulekuube ja pidasid tema sulgi kallimaks kui väärismetalli. Kõik see au ja hiilgus on aga kahandanud oluliselt ketsali arvukust ja tõenäosus teda tänapäeval kusagil Kesk-Ameerika dzhunglis kohata pole kuigi suur.
Paradiisilinnud on Uus-Guinea tõeline looduslik sümbol ja seepärast ka igati kohased vapile. Kuning-paradiisilind on kindlasti kõige uhkem ja seepärast on tal ka väljapaistev koht Paapua Uus-Guinea vapil. Tuleb jagada kuulsa evolutsionisti Alfred Wallace’i vaimustust, mida ta oma töödes väljendas rohkem kui 150 aasta eest. Paradiisilinnu elupaik on paradiis, aga mitte selle sõna mütoloogilises tähenduses. See on paradiis igale looduseuurijale, väheseid paiku, kus tänapäevani ootab avastamist nii mõnigi uus linnuliik.
Imekauni sulestikuga lindude hulka kuulub kindlasti ka lõuna-kroonkurg, kes seisab Uganda vapil. Kroonkured pole õnneks hävimisohus nagu paradiisilinnud ja ketsalid, sest nemad tulevad kenasti toime ka kultuurmaastikus ja ei pelga inimese naabrust, nii nagu meie toonekuredki. Uganda vapp on üldse väga hästi unisoonis kohaliku loodusega, vapi kilpi hoiavad kroonkurg ja antiloop, uganda kob, kes mõlemad on tõelised sealsete maastike tunnusloomad. Lõpetuseks jääb veel lisada, et meie lõunanaabrite lätlaste vapil on greif, kotka pea ja lõvi kehaga olend, kelle üks suuri sihte oli kättemaks, kui meenutada Vana-Kreeka mütoloogiat. Ornitoloogilisi detaile leiab ka San Marino vapilt, kus on kujutatud kolme jaanalinnusulge, Vana- Egiptuse tõejumalanna Maati atribuuti. Austraalia vapil on muidugi emu ja mitmete Vaikse ookeani saareriikide vappidel avamere linnud, nagu fregattlind ja troopikalind. Huvitaval kombel pole aga kuulus Gallia kukk, kes on teatavasti Prantsusmaa üks sümboleid Marianne’i ja liktori vitsakimbu kõrval otseselt vapil. Õigupoolest polegi Prantsusmaal n-ö riiklikult kinnitatud vappi. Küll on aga kukk Kenya vapil, see on aga veidi sõjaka olemisega lind, sest tal on kirves küünte vahel.



Indrek Rohtmets
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet