6/2008



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

intervjuu
Eerik Leibak: “Uus reform on looduskaitse tasalülitamine”

Tankina on looduskaitsjate ellu murdmas reform, mis ühendaks omavahel looduskaitsekeskuse, kiirguskeskuse ja keskkonnateenistused. Kaugelt vaadates paistab, et tegu on ministeeriumisisese struktuurimuutusega. Ent looduskaitsjad on mures, kuna pealtnäha süütu reform jätaks looduskaitse kodutuks – killustaks eri ametite vahel. Probleemi valgustab pikka aega looduskaitseliinis tegutsenud Eerik Leibak.

Loodusesõber armastab metsas ja mere ääres käia, tunneb huvi oma kodumaa käekäigu vastu. Aga looduskaitsereformide üksikasjad võivad meie lugejale kaugeks jääda. Eerik, mida peaksime plaanitavast reformist teadma?
Peaksime teadma palju rohkem, aga kahjuks selle reformi läbiviija – keskkonnaministeeriumi juhtkond – ei ole avalikkusele kuigivõrd teavet jaganud ning ei ole seda kahjuks andnud ka reformitavate asutuste töötajatele. Kuidas hakkab plaanitava ühendameti sisemine struktuur toimima? Mitme asja kohta on välja tulnud, et seda teavet ei ole läbiviijail endilgi.

Seega looduskaitsjad on küsinud keskkonnaministeeriumi juhtkonnalt infot ja pole vastust saanud?
Küsitud on väga mitmelt poolt, ka reformitavad asutused on pärinud alates augustikuust. Suur osa sellest vähesest infost, mida ministeeriumi juhtkond on välja käinud, on saadud just nende küsimuste peale, muidu oleks ilmselt teavet veelgi vähem.
Ühest küljest oleks justnagu tegemist ühe asutuse sisemise struktuuri korraldamisega – et mis seal siis nii väga avalikkusel peaks kaasa olema rääkida. Aga unustatakse ära, et tegemist on riigiasutusega, mida peetakse üleval maksumaksja rahast ja seda ei saa võrdsustada erafirmaga. Erafirma võib oma struktuure omatahtsi ümber korraldada või liituda teise või kolmandaga, aga meil on res publica – tegu on avaliku asjaga.

Reform peaks jõustuma 1. jaanuaril 2009?
Jah. Miks nii hirmsasti seda 1. jaanuari taga aetakse, on ka ebaselge. Alles novembris läbis uue ameti moodustamist käsitlev seadus Riigikogus esimese lugemise, kusjuures ühegi rakendusakti eelnõud polnud keskkonnaministeerium selleks ajaks Riigikogule esitanud. Riigikogu ees on ju keskkonnaminister käinud asjast rääkimas, aga ka siis ei oska ta paljudele küsimustele vastata. Jälgin huvi ja murega, kuidas Riigikogu – kelle arukam osa sugugi kummitempli rolli ei taha mängida – hakkab otsustama asja, mille toimimisest ja tulemuslikkusest saadikud midagi ei tea ega jõuagi teada saada.

Kas iseenesest idee, et maakonnas on üks esindus, mis ühendab keskkonnateenistust ja looduskaitsekeskust, toimiks?
Jaanus Tamkivi tõi Eesti Päevalehes näite, et kui looduskaitsealusel maal tahaks inimene mingit tööd teha, siis reformi järel ei peaks ta enam ringi jooksma ja eri asutuste käest luba taotlema. Inimene ei pea praegugi jooksma, see on puhas ettekääne. Või kui ta mõnel pool peab, siis on see keskkonnaministeeriumi töö halb korraldus. Inimene esitab oma avalduse ühte kohta ja see liigub siis juba erinevate asutuste ja inimeste vahel nagu ikka, enamasti elektrooniliselt.
Aga ühendameti ideest endast. On ju nii, et keskkonnateenistused tegelevad suurel määral “pruuni keskkonnaga”, mis on otseselt inimesega seotud: vesi, jäätmed, saasteload. Need on maakonnapõhised valdkonnad ja keskkonnateenistusele see sobib, sest maakond on inimasustust kajastav struktuur. Seevastu looduskaitsekeskuse (LKK) enamik objekte asub vastupidiselt seal, kus on rohkem loodust säilinud ja vähem inimasustust – maakondade ja valdade piirialadel. Mis tähendab, et kaitstavad objektid jagunevad sageli kahe, isegi kolme maakonna vahel. Ja seetõttu LKK regioonid õigusega ei kattu maakonnapiiridega.
Kui kogu see uue superameti struktuur oleks puhtalt maakonnapõhine, siis me jõuaksime tagasi 2006. aasta eelsesse seisu – enne LKK moodustamist –, mil ühel kaitsealal võis olla kolm valitsejat. Tollased hädad tuleksid nüüd kõik tagasi.
Teiseks sulandatakse juba käivitunud LKK keskkonnateenistuste sisse. Uut kvalitatiivset tasandit ei tule, kui toimiv asutus lahustada lihtsalt teise sees ära. Ühendameti tekkides ei jää Eestis ühtegi riiklikku organisatsiooni, mis oleks looduskaitsekeskne. Kõik on inimesekeskne. Riigikaitse, looduskaitse, muinsuskaitse on kolm peamist valdkonda, mis seaduslikult piiravad üldistes huvides üksikisiku õigusi. Looduskaitse on nüüd ainus, kellele ei jää oma ametkonda, kelle juht oleks looduskaitsja ja kompetentsena vastutaks tehtavate otsuste eest. See on looduskaitse tasalülitamine.

Uue ameti nimi on ju keskkonna- ja looduskaitseamet? Kas looduskaitse tõesti sulanduks teise sisse?
Võib tuua näite. Soomes eksisteerib Metsähallituse-nimeline asutus, milles on kokku pandud meie mõistes RMK ja LKK. Neil on ühised tugiteenused ja üks pealik, aga allapoole on sisuline struktuur – metsandus ja looduskaitse – täiesti lahus. Ja vähe sellest, kumbki osapool allub veel erinevale ministeeriumile. Soome on saanud demokraatliku riigina elada 90 aastat, seal demokraatia toimib ka paremini. Kui Soomes on vaja suure bossi allkirja, ei hakka tema enam mingeid parteilisi korraldusi täitma, kui teise osapoole otsus peaks talle näiteks ebameeldiv olema. Meil aga demokraatia sedavõrd ei toimi, telefoniõigust ja erakondlikku segamist on palju, kahjuks aina rohkem.
Samal ajal selle vastu, et meil oleks Eestis looduskaitseamet, s.t ühtne valitsusasutus, pole midagi. Muide sellise variandi pakkus välja ka reformi ettevalmistanud töörühm, mida aga Tamkivi ja tema kaaskond lihtsalt ei arvestanud. Ainult et looduskaitseametisse peaks kuuluma ka keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakond. Analoogselt – ega siis kultuuriministeeriumis, mille juures on muinsuskaitseamet, pole enam mingit dubleerivat muinsuskaitseosakonda.

Mida on reformi plussideks veel nimetatud?
Praegu on silt ilus, et vähendame ametnike arvu ja töö dubleerimist. Aga see toimub ainult teatud osas. Osa funktsioone püütakse hoopis ära anda RMK-le – nii jääb dubleerimine ikkagi kolme asutuse vahel.

Tegelikult rikuvad reformijad konventsiooni, millele meie riik on alla kirjutanud. Århusi konventsioon ütleb, et ilma laiapõhjalise üldsuse kaasamiseta keskkonnavaldkonnas otsuseid ei tehta.
Muidugi on see alla kirjutatud, aga igasuguse kaasamisega võib ka naeruväärsusesse langeda – Savisaar kaasab ju ka otsustama, kas te tahate raha anda Linnateatrile või Kultuurikatlale.

Just keskkonnaühenduste koda peaks olema see hääl, mida käputäis valitsusametnikke kuulab. See oleks tõestus, et elame kodanikeühiskonnas. Ühendatud erialainimeste häält peab kuulama.
Valitsusvälistesse keskkonnaühendustesse on tõepoolest koondunud inimesed, kellele see kõik VÄGA korda läheb ja kes on erinevatel teemadel pädevad, mitte lihtsalt mingid “inimesed tänavalt”. Selliste inimestega arvestamine on jõudnud nüüd praktiliselt seaduse tasemele (Århusi konventsioon- toim). Kuid selle mittejärgimine sanktsioone ette ei näe.

See on tegelikult hea, sest ega kõike ei saa karistusega sundida. Tähtis on kokkulepe. Lihtsalt on selge, et nii kaua kui konventsiooni ei järgita, pole kodanikuühiskonda olemas.
Jah, aga selles küsimuses aitab demokraatlikus ühiskonnas ainult valimiste ajal kabiiniminek. Mõelge seal, et mida Härra See või Proua Too tegevus on seni kaasa toonud.

Meie valikud on toimunud teljel valimislubadus ja selle võimalik täitmine. Nüüd võiks mõelda – kodanikeühenduste häälte kuuljad ja mittekuuljad. Kes uuriks erakondade lõikes, millised lubadused on ikkagi täidetud?
Keskkonnaorganisatsioonid palusid paari viimase Riigikogu valimiste eel, et erakonnad meile oma programmid saadaks. Neid analüüsiti. Mõnel suurel erakonnal polnudki keskkonna kohta midagi – piirduti üksnes inimese tervisega ja inimmiljöö kujundamisega. Aga tõesti seda teist poolt, et mida erakonnad siis oma lubadustest ära on jõudnud teha, pole veel analüüsitud. Küllap kujuneb seegi valitsusväliste keskkonnaorganisatsioonide teemaks.

Oled tegutsenud looduskaitsjana pikalt, mis on viimase paarikümne aastaga muutunud?
Enamvähem 1990. aastate lõpuni oli keskkonnaministeerium koos välisministeeriumiga üks edumeelsemaid valitsusasutusi. Tol ajal polnud veel mingit ametlikku kodanike kaasamist, aga tegelik kaasamine käis. Samal ajal ei rääkinud keegi JOKKjuhtumitest. Probleeme muidugi oli, aga kogu looduskaitsesüsteemi inimeste hoiak oli hoopis teistsugune. Ja tulemused olid märksa kvaliteetsemad.

Nii et mida rohkem seadusi, seda rohkem seadusetust?
Ei, päris nii ei saa öelda. Lihtsalt natuke on ühiskonna hoiakud muutunud, erinevate valitsuste vahetumisega ka juhtimisstiil. Mis puudutab looduskaitse osa, siis otsustajateks olid tavaspetsialistidest kuni ministrini välja inimesed, kes olid huvitatud tulemustest. Praegu on neid inimesi ka, aga kõrvalt on selgelt näha, et nad on resigneerunud või enda säästmise huvides teevad midagi kaheksast viieni ära ja ei sekku, kuigi tahaksid järgida oma südant.

Aga kuidas on loodusetundmisega – kas seda on üldiselt jäänud vähemaks?
Kui arvestan ainult enda isikliku ea piires, siis 60.–80. aastatel saab seda vaadelda Loodusuurijate Seltsi usaldusmeeste võrgustiku raames. Praktiliselt igas tänapäeva vallas leidus inimene või inimesi, kes oma loodusetundmisega andsid silmad ette paljudele praegu ülikooli lõpetavatele diplomeeritud bioloogidele. Keskkonnaühendusi vene ajal muidugi olla ei saanud, aga Loodusuurijate Seltsi kaudu tehti pide valt vabatahtlikku kaastööd – osaleti ornitoloogiasektsiooni juures linnuloendustel, botaanikasektsioonis fenoloogias jne. Nüüd on paljud loodusehuvilised orienteeritud mitte enam kodukandi elustiku tundmisele, vaid võtavad asja ameerikaliku hobina – kes näeb elu jooksul/ aastas/kuus rohkem liike jne. Oma liigitundmisega teevad sellised haruldusejahtijad sageli professionaalidelegi silmad ette, aga järjepidevat teavet tavalisemate liikide kohta laekub järjest napimalt.
Hea on võrrelda esimest Eesti linnuatlast (1977–1982) ja teist, millega töö algas 2004. aastal ja on praegu lõpetamisel. Esimese atlase kaastöö oli palju ühtlasem üle kodumaa. Suurt osa praegustest välitöödest teevad linnade linnutundjad, korraldades väljasõite. Kohalik elanik tunneb aga oma kanti paremini. Praegu on küll kaardid paremad, aga väljastpoolt tulnud linnutundja ei suuda parimaid linnukohti sageli ikka välja otsida.
Huvitav on see, et esimese atlase puhul oli tegu sügava vene ajaga – formaalsusi oldi harjutud täitma ja nii mõnegi liigi esindatus pandi liiga lõdva käega kirja – et ankeet ikka võimalikult täielik saaks. Ajastu vaim oli selline. Nüüd on vastupidi – on näha, et osa häid linnutundjaid on nimekirja teinud argliku käega. Olgu pigem arglik, siis tuleb atlas kvaliteetsem. Muidugi ei pruugi selle taga olla üksnes aukartus vastutuse ees, neil ei pruugi lihtsalt olla aega vaatlemiseks. Üks väheseid häid asju, mida me okupatsiooni lõppemisega kaotasime, on (vaba) aeg. Atlaseruudus viibitud tundide arv on nüüd väiksem.

Kas kõik ruudud on mehitatud?
Oi ei! Praegu on veel selliseidki, mida pole üldse uuritud. Nagu esimese atlase puhul, koondus viimane aasta uurimata ja vähe uuritud ruutudega tegelemisele, nii ka nüüd.
Aga isegi nii hea linnuvaatluskultuuriga maal nagu Soomes jäi nende esimese atlase puhul valgeid laike sisse.

Kas valged laigud on seal, kus on vähe inimesi?
Vastupidi. Seal kus on vähem inimesi, on huvipakkuvamad paigad. Suurelt jaolt on ju atlas põhinenud vabatahtlike tööl. Valged laigud on koondunud Rapla, Järva, Jõgeva maakonda, mis on maapiirkondade asustustiheduse poolest pigem esirinnas. Metsased kandid nagu Pärnumaa, IdaVirumaa ja Hiiumaa on juba korralikult läbi uuritud.
Kui praegune atlas oli juba kolmandat aastat tegemisel, siis polnud Viimsi vallast, kõige rikkamast omavalitsusest, laekunud mitte ühegi ruudu kohta ühtegi kaastööd. Võib arvata, et loodus ei lähe sealseile asukaile korda. Hoopis Fred Jüssi oli esimene, kes Viimsi valla kohta saatis midagi. Küllap ta käis seal muus asjas, aga jalutas kaks tundi ringi ja esitas nimekirja.

Mis ajaks uus atlas valmib?
Aastal 2011 võiks atlas ilmuda. Ornitoloogiühingu juubeliks. Teisalt, kui tähtpäevaks lõpetamine tähendaks kiirustamist ja kvaliteedi langust, siis pigem tulgu natuke hiljem.

Kuidas meie lindudel läheb?
Päris üldistada kindlasti ei saa. Kui siniraag oli esimese atlase ajal võro keele levikualal igas ruudus olemas ja mujal siinseal kuni Paldiski ja Sõrveni välja, siis praegu pesitseb ta ainult kahes LõunaEesti ruudus. Tegu on viimaste paaridega ja suure tõenäosusega järgmise atlase ajal meil siniraaga enam pole. 90 protsenti põhjustest, miks selle liigi arvukus väheneb, pole seotud meie pesitsusaladega.
Vastupidise näitena võib tuua laululuige. Enne oli paarkolm ebamäärast punkti levikukaardil, nüüd on lind asustamas kogu Eestit. Aastakümneid tagasi pesitses Soome rahvuslind ka Soomes vaid saami keelealal, kuid tasapisi levila taas suurenes – see on otseses sõltuvuses looduskaitselisest tegevusest.

Oled palju tegelenud soode inventeerimisega, kümmekond aastat tagasi osalesid aruande “Eesti märgalade kaitse ja majandamise strateegia” koostamisel. Milliseid aruandes võetud eesmärke on olnud võimalik järgida?
Osalt on tegu tehtud küll. Neid märgalasid, mida soovitasime kaitse alla võtta, on ka võetud, eeskätt tänu Natura 2000 programmile. See on töövili, mida saavad tunda ka järgmised põlvkonnad. Need sood jäävad meile alles. Kui hästi läheb, siis õnnestub järgneval kahel aastal inventeerida ka kõik ülejäänud sood, mida tol ajal ei jõutud teha. Selle töö tulemustest on huvitatud ka maavarade kasutamisega tegelevad üksused. Praegu on käinud turbakaevanduslubade väljaandmine looduskaitse poolt vaadates üsna juhuslikult. Mitu väärtuslikku raba on läinud kaevandajate kätte, samas on puuduva või väikese bioloogilise väärtusega soid küll, mida saaks turbakaevanduseks kasutada.
Sood muutuvad üldiselt aeglaselt, aga maaparanduse jm inimtegevuse mõjul võivad need vägagi kiiresti kinni kasvada. Või kui on palju saastet, näiteks Kunda ja Narva ümbruses, siis võib soo uskumatult kiiresti muutuda. Neid kohti on huvitav teadlastel jälgida. Kuigi praegu tuleb Kundas oluliselt vähem saastet kui omal ajal, jätkavad sealtkandi sood täiskasvamist ja mineraliseerumist, sest teatud lävi on omal ajal ületatud. Kas 500 või 1000 aasta pärast võib alata vastupidine protsess, seda peab juba sooteadlastelt küsima.

Mõni mõtleb, et noh, mis see soo täiskasvamine või kuivendamine ära pole, et saabki “kasulikku” pinda juurde. Kas piisavalt paljud meist mõistavad, et soo kasulikkus väljendub muus?
Need, kes on põlvkondade kaupa jõhvikal käinud, teavad väga hästi, et kui soo on kuivendatud, siis sealt enam jõhvikat ei saa. Või murakat. Selles mõttes on mitu protesti kohalike seltsingute poolt algatatud just soode kaitseks, mitte mõne majesteetliku salumetsa pärast – viimane on ju esmapilgul palju esinduslikum paigake.
Aga neid inimesi, kes oma jalaga on soos käinud, on tõenäoliselt vähemaks jäänud.
Samas reklaamitakse meil metsi roheliste kopsudena, tegelikuks süsinikusidujaks on meie tingimustes ainult looduslik soo. Ja see on teadmine, mille peale 50 aastat tagasi ei mõelnud isegi teadlased, nüüd on see õpikute kaudu jõudnud kooli lastenigi. Nii et mõni teadmine tuleb, mõni läheb. Soolinde ei tea enam keegi eriti. Aga tähtis, et soo ise jääks alles, sõltumata kokkupuutepunktidest meie teadmistega. Seda suhtestatust on võimalik ühiskonnas alati taastada, ka laiemalt. Aga selleks pole lootustki, kui objekti ennast alles pole.



Intervjueeris: Helen Arusoo
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet