6/2008



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

loodusesõbrake
Õpilase matkarada teeb ringi ümber oma kodu

Eesti Maaülikooli loodusteaduste koolis õpib lapsi kaheksast Tartumaa gümnaasiumist. Huvilised käivad maaülikoolis uurimas, mida teadlased teevad ja kuidas nad mõtlevad. Loodusteaduste kooli õppekäigud ei ole mitte pelgalt ekskursioonid, õpilased peavad tööle panema ka oma pea – tegema kodutöid ning kevadel eksami. Muuseas, kodutöö peab olema oma käega kirjutatud, mitte arvutisse toksitud. Traditsiooniliselt on septembris loodusteaduste koolis teemaks matkarajad, nende head ja ka halvad küljed. Koduse tööna tuleb aga kirjeldada oma matkarada. Rada võib kulgeda kus tahes: koolitee või kodutee ääres, vanaisa metsas või ümber linnatiigi. Enamik õpilastest tegi rajakirjelduse oma koduümbrusest, paigast, mida kõige paremini tuntakse. Koduümbrus on paik, millest osatakse ka teistele kõige paremini jutustada. Allpool on autorite loal toodud kaks 2008. aasta sügisel valminud rajakirjeldust. Tartu Miina Härma gümnaasiumi õpilase Marie Lillelehe rada teeb ringi ümber perele kuuluva talukoha Jõgevamaal, Tartu Mart Reiniku gümnaasiumi õpilane Mari-Liis Viljur viib huvilised aga uudistama oma kodutänava, maalilise Päeva tänava ümbrusse. Mõlemad loodusteaduste kooli tööd said maksimumhinde ehk “A”.
Tekst: Juhani Püttsepp

Minu matkarada ehk jalutuskäik Kesklinnast Karlovasse
Rada saab alguse väikese helerohelise maja eest, mille aadress on Lille 10. Aastaid tagasi tegutsesid seal laste loodusringid ning majake kannab tänaseni uhkelt Tartu Loodusmaja silti. Maja ümbritsev park paistab silma oma liigirikkuse poolest.
Mõned pargis kasvavad puu- ja põõsaliikidest: vaher, arukask, hobukastan, ebatsuuga, harilik kuusk, astelpaju, harilik kukerpuu, harilik jugapuu.
• Oled jõudnud orgu, Kalevi 17 juurde. Orus on pink, kus saab jalgu puhata ja imetleda võimsaid põlispuid. Õhtusel ajal võid siin näha toimetamas siili ja tiirutamas nahkhiiri. Kevadel laksutavad põõsastes ööbikud. Siinsed pargid on kõik täis lindudele sobivaid elupaiku. Olen siin märganud mitmesuguseid leheja põõsalinde, rasvatihaseid, puukoristajaid ning isegi suur-kirjurähni.
• Mäe otsas märkad üht üksildast maakivi. Ei tea, kust see sinna sai ja kui kaua seal seisnud on, ehk on tegu koguni mõne vana ohvripaigaga. Mäest alla viib kruusane rada. Orus kasvab õunapuu. Kui veab, leiad veel mõne punapõselise õuna. Tegemist on kahtlemata parima ronimispuuga, mida eales kohanud olen.
• Rada kulgeb ülesmäge Päeva tänava äärsele haljasalale, kus kõrgub kuningliku välimusega looduskaitse all olev tamm. Tamme kõrval on põnev tornidega nõiamaja. Puudevilust võid leida ebamaise välimusega valgeid palle – need on seeneriiki kuuluvad hiidmunad, väikeste murumunade suured sugulased. Jaluta mööda Päeva tänavat ja vaata hoonete põnevat arhitektuuri. Kõik majad sellel väikesel tänaval, mis on ühtlasi ka minu kodutänav, võeti hiljuti muinsuskaitse alla.
• Jalutuskäik jõuab lõpule Päeva-Tähe- Pargi haljasalal, ilusas valges ja avaras pargis, mille säilimise eest võitlevad paljud karlovalased ja Karlova sõbrad.
Istu õige murusele mäenõlvale ja vaata, kui ilusaks on sügis värvinud puud Karlova katuste kohal.

Mari-Liis Viljur

Minu matkarada
Valisin kirjeldamiseks oma maakoha, kuna olen seal suviti käinud üle kümne aasta.
Talu asub Tartumaa ja Jõgevamaa piiri lähedal. Alguses ei olnud kohal nimegi ja ema pakkus välja Sitavarese. See oleks peaaegu läbi läinud, kuid isa leidis, et see on zooloogiliselt ebakorrektne, kuna vareseid pole seal peaaegu üldse, küll aga ohtralt ronki. Nii saigi talu viisaka nime, Tihase. Talu asub kõrgepingeliini all. Siiani pole kellelegi kolmandat kätt kasvanud ega nahk roheliseruuduliseks muutunud, kuid liin suriseb ja põllul püstise rehavarrega seistes on elektrit tunda küll.
1. Matkarada pole tegelikult muud midagi, kui minu igakordne kontrollring. Alustan muidugi maja eest. Leian, et sobivaim kandidaat giidiks on koer Mustu, tartu tavalist tõugu. Tema teab Tihase talukohta paremini kui keegi teine.
2. Esimene vahepeatus on, nagu matkadel ja ekskursioonidel ikka, kempsupeatus. Selleks tuleb aiast läbi alla laudahooneni minna. Kemps ise justkui punguks lauda küljest. Elektrit ega vett seal pole, ainus luksus on puuduv prilllaud (seega pole midagi, mis võiks külm olla) ja ämber saepuruga. Edasi lähen lauda tagant ringiga läbi õunaaia kasvuhoonete juurde. Seal on ka kaev, kust vooliku ja pum baga jõuab maja juurde kogu vesi. Kasvuhoonete juures asub ka saun, mis pole küll veel valmis. Sauna tagant murran läbi metsa, enam-vähem oja suunas. Suund tundub küll olevat huupi valitud, kuid jõuan iga kord samasse kohta välja.
3. Oja ääres kasvab üks hästi suur kuusk. See on mõnusalt kõigest muust kaugemal, seega on ta parim koht elu üle järele mõtlemiseks. ÜLESANNE: toeta selg vastu kuuske, pane silmad kinni ja kuula, mis ümberringi toimub. Ei ole metsas nii vaikne ja tühi midagi. Kui kõik on selgeks mõeldud ja kosmiline kord jälle toimivat tundub, lähen mööda oja kõrgepingeliinide poole. Siis keeran paremale, vantsin kuni heinakuhjani.
4. Heinakuhja kõrval kasvab puu, millel näha karu kraapimisjäljed. Üldse on sealne ümbrus väga looma- ja linnurikas: vahel käivad isegi põdrad õue peal.
5. Jõuan puuriitade juurde ja neist puudest saame talvel sooja meie ja ka mõned sõbrad-tuttavad.
6. Puuriitade tagant murran läbi kuusevõsa peaaegu õueni välja. Maja vastas üle tiigi kasvab rida suuri kuuski. Ühe neist oleme juba maha võtnud, sest see ähvardas maja peale kukkuda. Teised aga seisavad veel püsti, kuigi ilmselt õhu peal – pinnas on nende juurte alt ära kukkunud, nii moodustavad nende juured nõlval justkui koopa.
7. Kui metsa vahelt õige koht üles leida, võib näha, kuidas eelmine maja paiknes. Kahjuks mitte rohkemat, alles on vaid vundament, nartsissipeenrad ja metsõunapuud.
8. Edasi viib metsa vahelt väike jalgrada suuremale külavaheteele. Ka üle tee asuv põld on meie oma. Selle servas võib näha väikseid männipuid, need on sinna istutanud isa. Nende kallal on käinud Eesti Energia lahke käsi – viis meetrit puhvertsoonist on pisikesed, lindiga ümbritsetud männiistikud vöö kõrguselt maha lõigatud…
9. Teelt keerame aga tagasi maja poole, uue kruusatee peale. Selle ehitasime ise valmis eelmisel suvel. Tee ääres on väike kanalijupp, sinna kogume põllu kastmiseks vett.
10. Põld. Saan alati uhkusega öelda, et poest ei osta meie pere mitte ühtegi kartulit, porgandit ega muud põllusaadust. Kõik kasvatame ise, natuke jääb isegi üle, selle müüme ära. Väetisi ja putukamürke ei kasuta. Oma põld tähendab aga seda, et üle nädala ära olla ei saa, siis kasvab kõik rohtu.
Põllutööd ei ole kerged ega ka ebameeldivad. Rohimine-kõplamine on ju ilusa ilmaga päris mõnusad. Mõnikord tuleb lumi liiga vara ja sõnnik liiga hilja – siis laotame ja künname lumes… Kõige rohkem meeldivad põllutööd Mustule, sest siis saab vaovahel pikutada, porgandipeenrasse istuda ja üleüldiselt ees olla. Mustu teab, et põllu peal võib liikuda ainult piki vagu. Pole midagi nii rumal loom. Sügisel teab Mustu, et siis võib kartulivõtmise ajal põllu peal möllata ja kartuleid murda.
11. Pärast rasket põllutööd pole mõnusamat asja kui dushsh, aga seda ju maal pole. Sellegipoolest on suures pajas vesi kuumaks aetud ja sinine kile üles pandud, et veidigi diskreetne oleks. Meie kutsume seda merevaatega panoraamsaunaks.
Pärast sauna võib presentkile maha võtta, kausid ja paja eest tõsta ja ahju peal šašlõkki teha.

Marie Lilleleht

29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet