Mõnede allikate põhjal 14. ja teiste andmeil 15. novembril 1963 ilmus Euroopa kaardile uus saar, Islandi lõunapoolseim maalapp Surtsey. Dramaatiline vulkaanipurse kergitas 130 meetri sügavuselt mere põhjast lõpuks 300meetrise laava- ja tefrakoonuse. Kui purske jõud alles 1967. aasta juunis lõpuks rauges, oli moodustunud 170 meetrit kõrge, 2,6 ruutkilomeetrise pindalaga saar. Kolm ja pool aastat väldanud purse on ajaliselt Islandi asustamisjärgse ajaloo pikim.

Praeguseks on tormine ookean saarest pehmema osa minema uhtunud, nii et pindalast on alles veel napp 1,4 ruutkilomeetrit ja teadlased ennustavad Surtsey n-ö lõpp-pindalaks – kahanemine võiks praktiliselt lõppeda 2130. aasta paiku, kui alles on üksnes püstloodsed kõvad kaljud – 0,4 ruutkilomeetrit. Saar on nüüd unikaalne looduslabor, kus teadlased saavad jälgida, kui kiiresti ja mis järjekorras eluvormid algul täiesti viljatut pinnast koloniseerivad. Pole ime, et selle aasta juulis aktsepteeris UNESCO maailmapärandi komitee maailma looduskaitseliidu IUCN ettepaneku kanda Islandi unikaalne loodusime maailmapärandi loendisse.
Reykjavíki ajaloolises kultuurikeskuses Þjóðmenningarhúsið’is on vaadata põnev interaktiivne näitus Surtsey tekkest ja arengust. Kui Vestmanni saarestiku ainsas linnas Heimaey saarel valmib Surtsey keskus, leiab see väljapanek seal endale päriskodu.