2/2002



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

ARTIKLID
JÄNES – TEGELANE EESTI MAASTIKUL

Nils Sundberg/ Pildipank
Konguta algkooli kolmanda klassi piigad Kirsti Kornav ja Liisi Lehemets koputasid areldi kodude ja firmade uste taga ning üllatasid avajaid küsimusega, milline on nende lemmikmetsloom. Vastajast enamus tunnistas pikalt mõtlemata, et selleks on jänes.

Armastatud jänestest on siinmail kauem ringi kalpsanud valgejänes, kes tuli pärast jääaega. "Kui tekkis kidur taimestik, olid nad varsti kohal," räägib aastaid jäneseid uurinud Anne Kirk.
Halljänes rändas aga stepialadelt põhja poole hiljem. Kroonika järgi olid halljänesed Liivimaal juba 16. sajandil. Siis teatati, et Liivimaal elab ka jäneseid, kes talveks valgeks ei lähe. Kuid Põhja-Eestisse jõudsid nad alles 18.–19. sajandil. Halljäneseid tõid tollal sisse ka mõisnikud, ja seda mitte silmailuks, vaid selleks, et oleks põnevam jahti pidada.
Kliima soojenedes järjest põhjapoolsemaid alasid asustanud halljänese jaoks on aga siinsed külmad ilmad liiga karmid. Nii võib varajane kevad halljänese poegadele saatuslikuks saada. "Kui kevad tuleb tavalisest varem, hakkab halljänes sigima. Kui aga poegade ilmale toomise ajaks on kevad jälle külmaks pööranud, võib enamus poegi hukkuda," räägib Kirk.
Tõenäoliselt sai külmas hukka ka enamik 1962. aastal Tsehhimaalt siia toodud ligi kolmesajast halljänesest, kes siin 15 eri kohas salgakestena lahti lasti. "See otsus tehti kõrgemal pool, teadlastega ei konsulteeritud. Jänesed toodi talvel, neile kõige karmimal ajal," kommenteerib Kirk.
Jänestele polnud 60-ndad tegelikult üldse kuldsed. Selle aastakümne lõpuosas sai alguse nende arvu järsk langus. Jänest kohtab praegu palju harvemini kui näiteks 1964. aastal. Siis hüppas valgejäneseid Eestis ringi 70 000 kanti, halljäneseid aga ligi 120 000. Mõlemaist jäi 1994. aastaks järele väike arv – ligikaudu 24 000. Ja enam ei uhkusta keegi nõnda nagu Saaremaa jahimees Kaarel Kask 1939. aastal: "Ma pidasin oma pulmad vaid jäneselihaga."
Järsem arvukuse langus oli 60-ndate lõpu poole, mil kasutati hästi palju pestitsiide. 1969. aastal karmimad mürgid küll keelati, kuid nende mõju koheselt ei haihtunud. "Tollal oli veel lisaks ka massiivsete põldude periood, mis jänestele ei sobinud. Polnud väikseid põllulapikesi, mille äärtel kraavid ning mis vahelduvad väikeste heinamaade ja metsatukakestega. Jäneseid hukkus ka kiirete ja võimsate masinate all heinaniitmisel," selgitab Kirk.
Kui jänestel oleks õigus poliitikas sõna sekka öelda, kiidaksid nad Eesti Vabariigi taastulekut. Neile sobib toona alanud langus põllumajanduses. Suurpõllud jäid sööti ja talunikel või ühistutel polnud raha kemikaalideks. Kuid kummalisel kombel jäneste arvukus ikka ei tõusnud. "See oleks olnud ootuspärane. Jahimehed on öelnud, et mõnes piirkonnas on arvukus küll tõusnud, aga enamasti siiski mitte," nendib Kirk. Tõenäoliselt on neil keemia jääknähud kehas. "Need jäägid loomi ei tapnud, kuid võtsid viljakuse alla ja ehk need mõjud on siiani alles."

Puhtad Zhelnini jänesed. Kuid jäneste arvu vähenemine pole vaid Eesti probleem. 1960. algas samasugune langussuund ka mujal Euroopas ja arvukuse järsku tõusu pole siiani ka seal.
Ei aidanud ka mõnel pool käiku lastud pikk jahikeeld. Näiteks keelati Poolas 60-ndatel jäneste päästmiseks jaht. Kaheteistaastase keelu tulemusena aga olukord ei paranenud. "Küttimine on seega kaunis viimase tähtsusega oht, siis tehtigi järeldus, et ikkagi keemia on kõiges süüdi," räägib Kirk, kes just 60-ndate alguses, mil langustendents algas, jänese uurimisega tegelema hakkas. "Toona sai Eestis tehtud ka mõningaid proove, kuivõrd jänestes keemiat sees on. Kõikidel oli, välja arvatud Vellavere kandi jänestel. Siis oli seal kolhoosi esimeheks legendaarne Vadim Zhelnin, kes ei lubanud oma põldudel pestitsiide tarvitada. Tema jänesed olid puhtad," meenutab Kirk.
Valgejänes elutseb aga metsas ja rabades. Erinevalt halljänesest ei tohiks talle põllumürgid mõjuda, kuid ka valgejäneste arvukus vähenes peaaegu halljänesega paralleelselt. Siin on peasüüdlaseks kiskjad. Neid on tegelikult nii hall- kui valgejänese jaoks liiga palju. Kõige suurem vaenlane on rebane. "Vähem teatakse, et kiskjate kõrval on poegadele ohtlikud ka näiteks metssiga ja valge-toonekurg. Ja viimaseid on Eestimaal palju. Rahvas armastab valgeid toonekurgi ja on ära unustanud, et nad on ju tegelikult loomtoidulised," nendib Kirk.
Kirgi sõnul pole aga hall- ja valgejänese looduskaitse alla võtmisest praegu mõtet rääkida. Nende arvukus on viimasel ajal stabiilne olnud ja paistab, et enam lähiajal oluliselt ei lange. "Hävimisohus nad küll ei ole," ütleb Kirk.

Playboy jänes. Kuigi paljud nimetavad lemmikloomana jänest, ei hüppa ta nende vaimusilma ees sageli ringi looduse poolt loodud karvases kostüümis, vaid roosa kõhuka tegelasena lihavõtteshow'st, "Pehmete ja karvaste" punahuulse nõunikjänesena, kultusmultika Buggs Bunnyna või pringi Playboy jänkuna – suur jänesearmastus peegeldub hoopis kättesaadavamas vormis.
Argine oli jänesesse suhtumine ka vanasti. Ei nimetata teda ju arvukates loomamuinasjuttudes, mille vältimatu tegelane ta siiski on, metsa- või loomade kuningaks. Üks peenemaid hüüdnimesid on ehk haavikuemand. Pikk-kõrv, kikk-kõrv või välejalg ei kõla ju kuigi õilsalt.
Praktiliseks ja argiseks tegid tollal jänese mitukümmend erinevat võimalust tema kasutamiseks. Lisaks praele ja karvamütsidele tehti jänesest näiteks pintsleid. Nimelt kasutati Saaremaal lõigatud küünistega käppi töövahendina, millega määriti saapaid või hobuseriistu. Jänese rasva, sappi või nahka on tarvitatud nii reuma, unehäirete kui ka radikuliidi raviks. Jänesest pidi isegi düsenteeria ja langetõve vastu abi olema. "Eesti ajal eksporditi aga suhteliselt palju jänesenahku siit välja vildi tooraineks," nendib Kirk ja lisab kohe, et need kasukad, mis laste seljas on, pole mitte metsjänese, vaid küülikunahast. See on tugevam. "Valgejänese nahk on ju väga ilus, kuid peale parkimist on alles vaid pihutäis karvu," ütleb Kirk.
"Tegelikult on praegu inimeste jaoks üks jänes kõik. Ka nende filmide tõlkijad, kus ekraanilt on selgelt aru saada, et tegu on küülikuga, mitte halljänesega, tipivad tõlkeks ikkagi sõna "jänes", nii et silm ka ei pilgu. Nii kaugeks on juba loodusteadmised jäänud küll," toob tänapäevast näite Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal.
Kes veel vahet ei tea, kuid ei taha kohe võhikuna vahele jääda, peab mällu raiuma, et küüliku kohta ei tohi jänes öelda. Nimelt kuuluvad nii mets- kui kodujänesed küll jäneslaste sugukonda, kuid küülik kuulub küüliklaste alamsugukonda, hall- ja valgejänes on aga pärisjäneslased.
Looduse tõe huvides tuleks tegelikult ka selle jänese kohta, kes karupoeg Puhhi kõhu nõnda täis söötis, et ta enam urust välja ei mahtunud, öelda küülik, sest hall- ega valgejänesed urgu ei kaeva.
Kes tahab aga metsas ja põllul elavaid jäneseid küülikust eristama õppida, vaadaku kõrvu. See on lihtsaim nipp. Esimestel on kõrvaotsad mustad, küülikul aga pole. Küülikud on üldjuhul väiksemad, kuigi juba 16. sajandil prantsuse munkade juures kasvatatud koduloomast on aretatud igasugu tõuge.
"Küülikute pojad sünnivad ka vähem arenenuna. Nad on pimedad, roosad ja kaua aega pesas," toob erinevusi veelgi välja Anne Kirk. Hea paik, kus halljänese küülikust eristamise katset teha, on Tallinna loomaaed. Küülikuid peetakse seal nii toiduks kui ka selleks, et lapsed saaksid neid sülle võtta ja nunnutada. Kui küülik ära katsutud, tasub silmad lahti hoida, halljänesed jooksevad loomaaia territooriumil vabalt ringi. "Kui end mõistlikult ülal pidada, kohtab neid kindlasti õhtul või varahommikusel ajal. Aga ka päeval võib halljänest näiteks linnutiikide juures või miilude aias märgata. Üle me neid lugenud ei ole. Kuigi hulkuvad koerad, rebased ja ka varesed teevad neile liiga, päris ära nad ei kao, sest poegi tuleb aina juurde. Halljänese poegi on ka heinateol leitud ja meile "värskeks vereks" toodud," räägib Kaal.
Kui põlluveerset maakodu pole, võib halljänest kohata ka hommikuhämus või õhtul mööda põldude vahel looklevat teed sõites. Kui teel hüppav jänes jääb siis autotulede sõõri, tasub masin kinni pidada. Muidu jääb ta pikalt auto ette silkama, sest ei taha tema ümber moodustuvast helevalgest ringist pimedusse minna. Kuna jänese silmad asetsevad nii pea külgedel, on vaateväli ta ümber 360 kraadi.
Neil, kes looduses harva käivad, on aga valgejänest raskem kohata. Pigem langeb see õnn osaks suvel, mil teda on kergem märgata. Talvisel, valge kasukaga ajal võib ta metsas suusatajale märkamatuks jääda.
Suvel on aga teine häda – siis on kogenematul silmal raske vahet teha, kumba ta nüüd nägi, kas hall-või valgejänest. Suvel on hall- ja valgejänes suhteliselt ühte karva. "Valgejänes on suvel pruunikam, kuid võrdleja peab siis eelnevalt ka halljänest kohanud olema. Hea tunnus, mille järgi eristada, on aga saba," aitab hädast välja Anne Kirk. Valgejänestel on saba valge ja ümmargune ning lühike, vaid 5–8 cm pikk. Halljänestel on sabatutt piklik ja pealt must, serv on sabal aga valge. Pikkust on sabal 7–12 cm. "Ka on valgejänesel laiemad käpajäljed, halljänesel aga piklikumad. Ka see jäljereegel aitab määrata." Jänesed on kuulsad oma arguse (jänes püksis) ja haakide poolest. Haagid on jänese pettemanöövrid, mille jälgi on raske lahti harutada. "Näiteks läheb ta mingi osa teest otse, siis tuleb aga veidi samu jälgi pidi tagasi," joonistab Kirk keerukaid sakke paberile. "Jänese enesekaitse võimalus on tõepoolest kiire põgenemine. Kui aga rohi on suur, ega ta siis põgene, vaid varjub," kummutab Kirk müüdi ning räägib, kuidas jahimehed läksid kord rivis üle kõrge rohuga põllu. Nõnda ei suutnud nad enda ees jooksma ajada ühtki jänest. Kui aga jahimehed olid oma riviga möödunud, pistis paar jänest nende selja taga punuma. "Jänesed surusid end vastu maad rohu sisse ja püüdsid end varjata kuni suutsid. Lõpuks ei pidanud enam närv vastu, kuid siis polnud jahimeestel enam püssid laskevalmis," naeratab Kirk.

Hullud jänesed. Jänes on osav küttijate ninapidi vedaja, see on pannud inimesed arvama, et jänes magab lahtiste silmadega. Tegelikult ta seda aga ei tee. Üheks ta nipiks on hoopis see, et sügisel, kui väljas on plusskraadid ja maa pehme, ei kipu jänes põgenema, sest ei kuule kaugelt inimese samme. Ajal, mil maa on aga külmunud, valib jänes pigem põgenemise. Siis on sammud kaugele kuulda ja jänes saab juba aegsasti sääred teha.
"Jänestel on ka omad istumiskohad, jänesepesa ei sobi nende kohta öelda. Nad kas natuke kraabivad, et neid luua või on maapinnas lohk. Need on heaks tuulevarjuks, lumi tuiskab pealt kinni ja jänesel on hea soe seal sees olla. Kui talvel laseb valgejänes endast lume üle tuisata, siis ei aimagi, et lumekihi all jänes on. Kord põrutas jahimees juttu ajades jalaga vastu maad ja jänes tormas lähedusest minema, püssi polnud aga jälle käepärast," räägib Kirk.
Kui aga jänest jahib teda kihvadega tappa püüdev olend ja vaenlane on juba turjakarvad hammaste vahele saanud, pole veel jänese jaoks kõik kadunud. Kiskjale võib jänesest jääda vaid tükk turjanahka. Viimane on lõdvalt seljalihastega ühendatud ja vähese verevarustusega.
Välejalgset ja hästi peituvat looma tabada püüdvate kiskjate jaoks ei lähe jänesejaht kunagi moest. Inimeste seas on see aga natuke vanamoodsaks muutunud küll. Suurulukid on praegu jänestest popimad. Põdrasarved on ju seinal uhked, ka nahk suurem ja liha saab korraga rohkem kätte. Kirgi sõnul on aga jahimehi, kes just jänese küttimist naudivad: seda saab teha väiksema seltskonnaga ning üksi koeraga metsas käies.
On üks detail, millele mõtlemine jäneseliha isu ära ajab. Selleks on koprofaagia – et omastada paremini toitaineid ja vitamiine, läbib toidumass jäneste seedetrakti kaks korda. On ju taimne toit raskesti seeditav. Esmaseid pehmeid väljaheiteid inimene tavaliselt ei näe, need sööb hästi painduv jänes ära otse pärakust. Looduses jalutades kohtab järgmisi, eelmise väljaheitega võrreldes kuivi ning vitamiini- ja valguvaesemaid pabulaid.
Just äsja sai jänestel mööda aeg, mille kohta öeldakse, et nad lähevad hulluks. Siis on neil jooksuaeg ja tähelepanu on häiritud. Tavaliselt algab see hullumine märtsis. "Kord tudengipõlves käisin tedremängu vaatamas. Olin seal vaikselt, kui hakkasin ära minema, oleksin jänesele peaaegu otsa komistanud. Ta ei olnud mind üldse tähele pannud," piltlikustab Kirk. Suve lõpuosas näeb noori jäneseid ristikupõllul hüppamas, nemad on ea tõttu natuke hooletud.



Malle Pajula
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?