6/2008



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Kotkakaameraga metsa

Et Kotka-TV kaamera paigaldamine pole nagu pangaautomaadile turvasilma panemine, oleksin võinud ennegi arvata. Aga et see on lausa paraja keerukusega sümfooniline teos, milles soolo võtab mängida improvisatsiooniline ilm ja mida toetab metsameeste ja kaablipaigaldajate koor, oli ka paras üllatus.

Võiks ju mõelda, et mis see siis ära pole. Paned mingi kaamera metsa puu külge ja ühendad
internetivõrku. Vaadaku kõik, kes soovivad.

“Maailmas on miljardeid kaameraid, aga asi on muus,” seletab Gennadi Skromnov Looduskalendrist. Istume varahommikuse vihmatibina saatel autos ja kihutame Nõva poole, kotkaste juurde. “Meil tuli seakaameraga – kui notsud kaadrisse ilmusid – sekundist tuhandeid inimesi võrku,” meenutab ta eelmise aasta SeaTV aegu. Inimesed saatsid siis üksteisele sõnumeid “Sead kohal!”. Ka Venemaa kontoreid haaras notsuvaimustus. Aga tuhandete vaatajate hetkega lisandumine tähendab, et tavaline veebileht ummistuks. Serveril peab piisavalt ressurssi olema. Nagu võib alljärgnevast loost lugeda, polegi asi liiga hõlbus.
Kotkakaamera tähendab hetkel veel valgeid plastmassjubinaid auto tagaistmel, pappkarbis.

Õige puu leidmine
Kõigepealt peame Nõval leidma õiged puud. Ühe kõrge istumispuu ja teise madalama söötmisplatsikaamera jaoks. Ja kolmanda, kuhu otsa panna internetimasti signaalisaatja. Aga…sajab. Kuidas sa puu otsa ronid, kui märg on ja ohtlik. Meetrit kaksteistkümmend mööda tüve üles.
“Tegeleme asjadega järjekorras,” katkestab Gennadi muretsemise, oleme alles ju autos Tallinna piiril.
Esialgu on hästi läinud. Eesti Energia poistelt saime linnast kaasa kahepoolsed “golfitud” antennid ehk saatjad ja vastuvõtjad, mis häälestatud ühele lainele. See on ülioluline, sest kaamerasignaal peab jõudma puu otsast internetimasti.
“Tiit (Tiit Randla – toim) helistab – Nõval ei saja! Selgemaks läheb,” teatab Gennadi. Tegelikult sai päev valitud hoolega – ilmameestel on andmeid, et kahe tormi vahele mahub pilvevabu tunde. “Urmas, tead, Tiidu juures ei saja,” saab uudise ka kotkamees Urmas Sellis meie selja taga väiksemas autos. Läbi uduse akna paistab ähmaselt tema pikk habemes kuju, käed roolil. Tema peabki varsti puu otsa ronima, kuiv ilm on talle kindlasti hea uudis.

Kohal. Metsas Nõva kandis. Täpsemalt ei tohi paika nimetada
Gennadi: No mis te sellest männist arvate? See väiksem ei sobi, lepik jääb ette?
Urmas: Et valime selle suurema puu või?
Gennadi: Sealt saame raudselt ühenduse internetiga. Ja puu kõikumine on väiksem.
Istumispuu on aga seal. (Gennadi näitab kuivanud okstega puuhiiglast. Kotkal on hõreda puu pealt hea ümbrust jälgida.)
Tiit: No kotkas istub igal pool. Aga kõikjale ei pääse sööta panema.
Jalge all lirtsub, nina hullutab sookailu lõhn.
Tiit: Kotkad käivad siin tihti istumas. Rongad ka.
Äkki ilmuvad kolm ronka, lennates oma harjumuspärase toidulaua poole – Tiit Randla on siia juba mõnda aega sööta toonud. Linnud märkavad meid. “Krääh!“ Täiskäik tagasi! Naljakas, kuidas kaaren õhus korrapealt peatub, hakates tiibadega tagurpidi vehkima nagu aerudega.
Tiit: Ronk on nii kaval lind, kõige kavalam üldse. Nad vaatavad ka kahtlusega seda valget nööri (valge kaabel kulgeb Tiidu silma kõrgusel puude vahel).

Saatja paigaldamine 12 meetri kõrgusel okstel kõikudes
Helen: Miks on vaja kaks kaamerat panna?
Gennadi: Sel juhul on näha arvutist nii istumispuu kui toitmispaik. Kotkas sööb ühe koha peal, madalal. Ja pärast istub lähedale puu otsa.
Urmas ronib juba männi otsa, raskete ronimisraudadega. Vilunult ja väga kõrgele, muutudes alt vaadates hiiresuuruseks. Oksi lendab – võrasse tuleb ju avaus saagida, et saada hea otseühendus mastiga mitme kilomeetri kaugusel.
Mehed puu alt: Kas mast paistab?
Urmas: Oi, siit ülevalt saaks nii hea reportaazhi, kõik näeb ära. Kaugele.
Gennadi: Puu on kuidas, märg?
Urmas: Natukene.
Urmas hakkab kõrgust trotsides männilatva saatjat kinnitama. Tiit Randla on vahepeal metallist kronsteini puutüve kumeruse järgi ümaraks tagunud. Ja meie käime vahepeal ära seitsme kilomeetri kaugusel internetimasti juures. Fotograaf Matsi GPS-ist on kasu, peame määrama kotkapaiga täpse asukoha. Asimuudi. Nüüd hakkab üleni heledasse kostüümi riietatud mees seadeldisega masti ronima, teades, mis suunaga see seadeldis paigaldada. Ronib tükk aega, umbes kolme männi jagu. Hea, et täna ikka vihma ei sadanud. Sõidame tagasi metsa. Kummikute all lirtsuvad taas soised mättad.
G ennadi: Urmas, tehnik ütleb telefonis, et pilt on, aga hägune. Timmi veidi kaamera teravust. No nii, veel, ütlevad, et sinu kätt on juba selgelt näha.
Natuke nokitsemist – ja pilt tekib. Söötmispaika juba arvutist nähakse.

Kui näed lindu kaamerast, tunned hiljem ära ka looduses
Pimeneb, mehed jõuavad asjaga täpselt valmis. Võime rahulikult autosse istuda. Järgmisel päevast avatakse kaamera kõigile vaatamiseks. Tagasiteel Tallinna hakkab jälle sadama,nagu arvata oligi.
Arutame, mis vahe on sellel, kui paigaldad lihtsalt mingi kaamera metsa, et üks teadlane saaks uurida loomade käitumist või mõtled paigaldades laiemale auditooriumile, et pilt loodusest jõuaks paljudeni. Olgem ausad – me kõik soovime, et võimalikult rohkem inimesi saaks looduse tegemistest osa. Aga me kõik ei mahu loodusradu talluma, eriti kaitsealuseid kohti. Iseäranis kotkaste elupaikades.
Merikotka jälgimine on teaduse huvides oluline, merikotkas näitab, kuidas läheb meie tundlikel linnuliikidel. Ja kui kaamerajälgijaid on tuhandeid, ei jää ju midagi kahe silma vahele. See on ainult boonus. Sellele aitab kaasa ka Looduskalendri foorum, mis toimib ingliskeelsena laialdase rahvusvahelise huvi tõttu meie looduskaamerate vastu. Foorumit tasub huvilistel lugeda, sest kotka söötmispaigas toimuvat kommenteeritakse täpselt ja põnevalt.
Ikkagi tahaks veel öelda – tegu pole mingi reality-showga, ehkki kaamera justkui piilub kellegi ellu. “Kui õpid loomi vaatama läbi kaamera, märkad neid lihtsamini ka looduses. Oskad neid siis märgata. Kaamera ette jääb ka teisi liike, kes seal käivad,” kommenteerib Gennadi. Ehk teisisõnu, uudishimu õpetab loodust märkama, siis tärkab ka hool. Nii lihtne see ongi. Mis põhiline: kaamera on täiesti priitahtlik keskkond.



Helen Arusoo
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet