6/2008



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Putukatest ja inimestest

Teadlased on hinnanud, et Maal elab miljard miljardit putukaisendit. Numbrite keeles on see arv, milles on 18 nulli.Ükshaaval pole loomulikult keegi putukaid kokku lugenud.Arv on saadud, hinnates putukate hulka erinevates kooslustes ja omakorda erinevate koosluste osakaalu Maal.

Putukaid on maakeral hästi palju. Inimesi elab siin oluliselt vähem. Kõigest 6,5 miljardit. Ega ka inimesi pole keegi täpselt kokku lugenud ja sedagi on pea võimatu teha. Lihtsa matemaatilise tehte abil saame tulemuseks, et ühe inimese kohta tuleb Maal arvuliselt ligikaudu sada korda rohkem putukaid, kui Eestis elab inimesi. Ometi näeme inimesi iga päev kümnete ja sadade kaupa. Laulupidude ajal isegi tuhandete ja kümnete tuhandete kaupa. Putukaid ei näe me kusagil nii suure hulgana koos. Vahel peab putukaid lausa hoolega otsima.

Miks me putukaid nii vähe kohtame?
Meil ei tasu oma kesise putukate leidmise oskuse pärast väga häbeneda. Putukad on inimkonna ajaloos ennegi lisaks lihtsatele inimestele ka teadlasi ninapidi vedanud. Näiteks Aristoteles, keda paljude muude avastuste kõrval ka putukateaduse isaks peetakse, tegi kindlaks, et meie planeedil elab kokku tervelt 47 liiki putukaid. Tänase süstemaatika isa Linné loodusesüsteemis oli ligikaudu 2 000 liiki putukaid. Tänapäeval on kindlaks tehtud ligikaudu 1 000 000 putukaliiki. Hinnatakse, et parimal juhul on kirjeldatud 30% kõigist putukaliikidest ja halvimal juhul kõigest 3%.
Miks ikkagi putukaid nii palju on ja miks putukate leidmine nii keeruline? Kas võiks selle vahel olla mingi seos? Selgub, et ongi. Põhjus, miks putukate rohkuse juures me neid nii palju ei näe, on eelkõige putukate väiksus.

Kõige suuremad on ikkagi väikesed
Ka kõige suuremad putukad jäävad kasvus inimesele tublisti alla. Näiteks suurim mardikas, Lõuna-Ameerikas elav titaansikk on üksnes kuni 16 sentimeetrit pikk ja Borneo saarel elav raagritsikas kuni 36 cm pikk. Kõige tillemad putukad on sedavõrd tillukesed, et palja silmaga neid ei pruugi nähagi – tilluke kiresvamplane võib lennata sõna otseses mõttes läbi nõelasilma, sest on vaid 0,2 mm pikkune.
Suured putukad on looduses vähearvukad. Põhiosa miljarditest putukatest moodustavad tillukesed sipelgasuurused putukad. Meie metsades laialt levinud metsakuklane võiks olla tüüpiline keskmise putuka esindaja.
Samuti elavad putukad oma elu sageli inimese eest varjatult.

Mida tähendab elada tillukese putuka elu?
Seda on meil tihti raske aru saada ja ette kujutatagi, sest putuka kombel tilluke olemine tähendab teistsugust elu. Üks suuremaid erinevusi putukate ja inimese eludes on meile mõjuvate füüsikaliste jõudude tähtsus. Newtoni mehaanikast tuntud kiirendusel, raskusjõul, massil ja inertsil on putukate elus palju väiksem tähendus kui inimesel. Kui inimene komistab ja kukub, siis saab ta tihtipeale haiget. Vahel võib põlvgi marraskile minna. Kui putukas komistab – komistamist tuleb temalgi ette – ei saa ta kõige vähematki viga. Kergekaalulisena ei saa ta kukkumisel sisse kuigivõrd suurt hoogu. Pealegi kaitseb tugev kitiinkest kui raudrüü keha väljastpoolt kõikide putukaelus juhtuvate kukkumiste ja löökide eest.

Ülesronimine ja allatulek võrdselt kerged
Väike kehakaal annab putukale inimesega võrreldes veel ühe suure eelise. Kui inimene ronib kiirel sammul Suure- Munamäe jalamilt mäkke üles ja ka vaatetorni treppidest torni tippu, võtab see igaühe hingeldama. Putuka jaoks pole erilist vahet, kas ta jookseb mäest üles või mäest alla. Tillukest keha on kerge ülesmäge vinnata. Kui vaatame aknaklaasil kõndivaid kärbseid, siis liiguvad nad ühesuguse kiirusega nii üles kui ka allapoole.
Tänu väikesele kehale on putukatel veel üks haruldane omadus. See on lennuvõime. Peaaegu kõik putukaliigid lendavad. Lendamine võimaldab kiiresti ühest kohast teise liikuda, leida kas paremat sööki või uusi elupaiku, liigikaaslasi järglaste saamiseks või ka ohu eest ruttu pageda. Putukate osavamad lendajad võivad sekundi murdosa vältel muuta lennukõrgust ja suunda kas üles- või allapoole. Inimene ja enamik teisi imetajaid on lennuvõimetud, olles lendamiseks liiga suured ja rasked.
Kõik me teame, kui palju vaeva tuleb näha inimesel endale kodu soetamisega. Väikesed putukad suudavad leida elupaiku hämmastavalt paljudes kohtades. Nad võivad pugeda kivide alla, erinevatesse pragudesse ja isegi uuristada endale elupaiga kas maapinda või mõne taime varre sisse. Ka inimeste ehitatud majades on paljude putukaliikide jaoks sobilikke elupaiku või siis talvitumiskohti.
Toidupoes perele nädalavahetuseks süüa ostes muutub inimese ostukäru üsnagi raskeks. Tillukesed putukad seevastu vajavad hästi vähe toitu. Inimene saab ühest õunast suhu hea maitse, kõhtu reeglina täis ei saa. Õunauss elab kogu oma elu ühesainsas õunas ja ka siis jääb suurem osa õunast tal söömata. Mõni putukas suudab kuid ilma toiduta elus püsida. Inimesel pole selline paastumine võimalik.

Kas putukatel on oma väiksuse tõttu ka raskusi?
On kindlasti. Kui inimene näiteks jääb sooja suvise vihma kätte, saab ta lihtsalt märjaks, lastel on ehk lõbuski vihma käes pladistada. Putukad ei saa vihmast mingit rõõmu tunda. Üks vihmapiisk on suurem kui enamik putukaid.
Kui suur veetilk suure hooga mõnd putukat tabab, võib see tema tiivad katki teha või teda muul moel vigastada. Samuti on vee pindpinevusjõud putuka jaoks sedavõrd suure mõjuga, et võib liikumisvõime täielikult halvata ja muuta isendi vaenlasele kättesaadavaks. Seepärast poevad kõik putukad vihma saabudes kusagile lehe alla peitu ja lähevad uuesti liikvele alles pärast vihmahoo lõppemist.
Külmade ilmadega jäävad putukate liigutused hästi aeglasteks, sest tilluke keha ei suuda hoida püsivat kehatemperatuuri ja nende lihased jäävad kangeks. Talve tulekul peavad putukad kusagile talvituma pugema, sest inimese kombel tule paistel ennast soojendada putukad ei oska. Õigemini nad ei saa seda teha. Füüsikud ja keemikud on välja arvutanud, et ka väiksema lõkke süütamiseks on vaja sedavõrd palju kuumust, et kui sipelgalaadne lõket süütama asuks, põleks ta ise sealjuures ära. Tillukese putuka keha soojusmahtuvus ja soojusisolatsioon on liiga väike lõkkekuumuse talumiseks. Siit ka vahest põhjus, miks muidu nii keerukaid ühiskondi loonud loomad on erinevate tehnoloogiate kasutamises jäänud lihtsamate biotehnoloogiliste võtete juurde. Nagu geenimanipulatsioonid ühiskonna struktuuri säilitamiseks ning põllupidamine lehetäide ja seente kasvatamiseks.
Inimesed saavad aga istuda köetud ahju juures ning lugeda ja õppida tundma tillukeste putukate põnevat elu.



Urmas Tartes
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet