1/2009



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

intervjuu
Tallinn–Beograd liinil

Vladimir J. Konečni Foto: Heiko Kruusi
Räägime mehega, kel on võimalus elada korraga mitmes maailma nurgas – Beogradis, Amsterdamis, San Diegos Calfornias ja Tallinnas. Kõigis neljas kohas on serbia päritolu poeedil Vladimir Konečnil oma kodu, kus ta veedab osa aastast. Suveräänse kosmopoliidina võrdleb ta eestlase elukeskkonda Kesk-Euroopaga ja ookeanitagusega.

Niiske kõle jaanuarihommik sulgub selja taga, kui astume sisse õdusasse korterisse vanalinnas 18. sajandi härrastemajas. Ülipuhtas esikus ootavad külalisi väiksed pruunikad sussikesed Hiroshimast. Peremees on need ühest sealsest koolist kingitusena kaasa toonu–belgradlasena on tal pommitatud linnade saatused hingel.
Toas juhatab Vladimir Konečni meid säravate klaasnuppudega malelaua juurde. Laua kohal, üleval peaaegu lae all on magamisase – neljale terastalale toetuv narivoodi, mille paigutus jätab malemängijatele vabaks avara ruumi. „Kingin sõpradele Eesti 5-krooniseid,” ütleb Vladimir. „Ka oma sõbrale Svetozar Gligorićile, malemeistrile Serbias kinkisin viie-kroonise. Ta tundis ju Paul Kerest. Kui toimus sajandi malematš aastal 1960 Beogradis – kümme maailma parimat malemeest versus kümme Nõukogude maletajat – mängis Keres kolmandal laual. Gligo rić mängis teisel laual, maailmameeskonnas, esinumbri Fischeri järel. Kusagil mujal maailmas pole ma näinud, et malemeistrit hinnatakse nii kõrgelt , et ta pannakse rahatähele. See on väga tore.
” Istume nahkdiivanile lauakese äärde.

Vladimir, sul on kodu Tallinnas juba 12 aastat, Loodusesõbra lugejale oled tuttav aastast 2004, kui ajakirjas ilmusid Sinu luuletused ja fotod maailma eri paigust. Ent täna räägime ühisest kodulinnast Tallinnas, sellest, mis linnaga on juhtunud.
Kõigepealt – mulle meeldib väga reisida. Kui olin 6–7 aastane poisike, võttis ema mind tihti koolist ära ja reisisime läbi Euroopa.

Tol ajal elasid veel Jugoslaavias?
Jah. Meie perekonnal oli Shveitsi pangas raha juba sõja-eelsest ajast. Valitsev režiim otsustas meie maha laskmise asemel meiega äri teha – anda reisipassid teatud summa eest, mida maksime igal aastal. Need olid varajased 50ndad. Nii saime reisida, mis oli parem kui mahalastud saada, eks? Sest inimesi hukati.
Mäletan seda, millisena 7aastaselt nägin vaest sõjajärgset Euroopat. Kui meenutada tolle aja Pariisi, Londonit – kõik oli hävitatud. Tolleaegsed inimesed ei vaatanud kellelegi ülalt alla, kõik olid vaesed. Nüüd on Euroopa ülbelt rahakas. On unustatud, et ainult 50 aastat tagasi oli kõik teisiti. Inimesed olid depressioonis, linnad oli hävitatud – ja me teame, kes seda tegi – eurooplased ise hävitasid üksteist. Kas me õppisime sellest midagi? Ei tea. Nüüd sätime reegleid teiste jaoks.
Minu perekond seisis kõiges vastu Tito rezhiimile ja mulle ei meeldinud Nõukogude riik, sel põhjusel olin näinud nooruses suurt osa maailmast, välja arvatud Nõukogudemaad. Alles 1986. aastal reisisin sinna, kui algas glasnost ehk uuenduste aeg. Sõitisin Hiinast Beijingist üle Baikali ja läbi Siberi. Reisisin järgnevate aastatel tohutult sealsetes avarustes. Kui NL kokku kukkus, olin üks esimesi, kes pääses Jekaterinenburgi, see oli enne ju kinnine linn. Tahtsin näha kohta, kus tsaar oli maha lastud. Selles kohas oli valge rist. Asi oli mulle oluline, kuna ma pärinen aristokraatsest suguvõsast.
Aga Eesti oli ainus paik, kuhu ma polnud veel jõudnud. Aastal 1995 olin ühel konverentsil Soomes ja ütlesin endale: tahan tõesti minna sinna väiksesse kohta üle Soome lahe, et saaksin öelda, et olen olnud kõikjal Euroopas. Tulin üheks ööks. Mäletan, et parvlaevaga Helsingist saabudes nägin juba eemalt, et see koht on väga ilus. Esimese asjana silmasin Oleviste torni – ja nüüd elan sellele kohale väga lähedal. Sel ööl läksin vanalinna jalutama ja rääkisin inimestega terve õhtu kõrtsides, mida enam ei ole olemas. Kaks aastat hiljem ostsin siia korteri.

Milline on Eesti pealinn võrreldes teiste linnadega Euroopas?
Kõigepealt – Eesti eripära pole minu silmis Lõuna-Eesti ega isegi saared – need on väga ilusad, aga selliseid on ka mujal. Aga Tallinna vanalinn on täiesti unikaalne. Kui vaatad vanu linnu Saksas, Hollandis, pole ükski neist päriselt võrreldav Tallinnaga. Esmalt pole suuremat osa linnast pommitatud, välja arvatud see Harju tänava osa, mis seisis aastaid avatuna kui osa propagandast. Tallinn on fantastiliselt ilus.
Ainus, mis võiks hansalinnana võrdlust kannatada, on Amsterdam. Aga võrreldes Hollandi pindala Eestiga, siis see on enamvähem samas suurusjärgus, ent inimesi on Hollandis kümme korda rohkem. Eestis on aga vaevu rahvast, seetõttu leidub paiku, kus jalutada rahulikult, mõtiskleda. Hollandis istuvad restoranis inimesed üksteise kukil.
Tallinn on minu kodu – olen aastate jooksul siia südamele kalleid asju toonud, oma perekonna fotosid, kunstiteoseid. Kui näen lennukiaknast Olevistet, hakkab süda puperdama. Vabandust, aga Mustamäest ei tea ma paraku palju.
Mul on sõpru venelaste ja eestlaste hulgas võrdselt, räägin vene keelt korralikult. Loen ka ajalehti, et olla toimuvaga kursis. Ma ei tulnud siia, et päevade kaupa magada ja malet mängida, olen pidevalt tegus.
Esimese küsimuse juurde naastes tahan öelda, et Tallinn on võrreldes aastaga 1995 väga muutunud. Kõik muutused pole head. Aga kas mul on õigus seda öelda?

On ikka.
On liiga saneeritud, liiga soomelik. Linn on kaotanud oma endist atmosfääri. Kadunud on normaalne elu. Kuulge – ega turistid taha tulla laevalt maha ja vaadata vaid üksteisele otsa. Nad tahavad näha kohalikke, normaalseid inimesi, aga vanalinnas neid enam ju pole. Pole ka normaalsete inimeste vajadusi täitvaid poode. Ma ei saa vanalinnas oma kella parandada, on vaid üks koht, aga nemad seda kella parandada ei oska. Vanasti töötasid siin kellameistrid. Ma tahan öelda, et kõike elukeskkonnaga seonduvat võiks kontrollida linnavalitsus. Miks peavad üürid olema nii kõrged? Ka üürile saab panna piire. Lääne-Euroopas on kontroll selles vallas olemas, ka Ameerikas. Seda kutsutakse „zoning”. Näiteks maailmalinnas New Yorgis on üürihindadel piir peal, seal ei saa lihtsalt üüre lõpmatuseni kasvatada. Kui seal need vabaks lasta, võiksid hinnad tõusta oi kui kõrgele. Samuti on asjad Californias. Aga mitte siin.

Teatav kontroll suudaks tagada normaalse linnaelu?
Just. Ameerikas ehitatakse odavamaid maju kesklinna just neile inimestele, kes on vaesemad, et ka nemad saaks sinna elama. Et linnas oleks elu. Vaesemate tegevus kombineeritakse linnaga.
Siin Tallinnas aga paistab praegu silma alasti kapitalism. Linna hing on praegu liiga turistilik. Ma ei pea silmas ainult merevaigu poode. Hinnad on ülikallid keskmisele eestlasele.
Tallinn oli mõnus koht – võisid näha kikilipsuga Ilvest jalutamas mööda Suur- Karjat või Tarandit Pikal tänaval – sõbralik maa, kus inimesed ei karda, et neid mõrvatakse. Kui praegu jalutada läbi kesklinna, on see tühi – kohtad vaid välismaalasi ja noori teenindajad. Sellised asjad on juhtunud muidugi kõigis postsovjetlikes riikides, Serbias, igal pool.

Meil on turismindus natuke nagu püha lehm.
Aga mitte enam kaua. Eestlased on juba ärkamas ja läbi nägemas Ameerika ja Lääne-Euroopa glamuurist, see ei paista enam nii ideaalne kui alguses. Varsti näete ennast hoopis teisiti, leiate uue koha ida ja lääne vahel.

Kui vanalinnast elu kaob, on see tagasipöördumatu protsess?
Ei arva, et on tagasipöördumatu. Kus kunagi oli väike pood vanalinnas, seal võib uuesti avada poe. Asjad vajuvad uuesti õigesse paika.
Praegu on küll veel käimas ahnitsemise periood, nagu see on nii ka Serbias ja mujal. Wild east – metsik ida. Eestis on kapitali esimese akumuleerimise aeg.
Huvitav on see, et kui veel 2–3 aastat tagasi tundus, et läänes on justkui ülim ahnitsemine jäänud tahaplaanile, siis nüüd näeme, et täpselt samal ajal on sealt tegelikult üle käinud tohutu ahnuselaine, üle Ameerika ja Lääne-Euroopa. Selle taustal näeb Eesti ahnus välja nagu lapsemäng.
Rahad, mis läänes on röövitud, on kosmilised. Näiteks võib tuua selle isiku nimega Bernard Madoff, kes oli püramiidskeemide tipus. Suured pangad olid osa tema püramiidist, paljud juudid investeerisid oma pensionifondid sinna. Nüüd peale asja kokkuvarisemist ütlevad osad juudid, et see on peale holokausti kõige hullem, mis nendega on juhtunud Kõik sellepärast, et nüüd on jõudnud ahnus individuaalsele tasemele ja korruptsioon toimib kõigil tasandeil. Lihtsalt nüüd see avaldus lõpuks, tuli välja.
Keskmine ameeriklane on kuskilt omandanud idee, et tal on õigus omada suurt maja. Miks tal on selline õigus? Kes andis talle selle idee? Ta on peaaegu kirjaoskamatu, ei tea muust maailmast midagi, aga arvab, et tal on õigus omada maja, kuigi endal pole jõudlust maksta. Ent seda ju ei nõuta, ei küsita mingit tunnistust, kas majaostja on enne olnud pankrotis. Selliseid juhtumeid on sadu tuhandeid. Miks? Sest pangad muutusid üliahneks, leiutasid uue tee, kuidas raha saada. Pank ei tahtnud enam olla koht, kuhu inimene kutsutakse raha hoiustama. Ei, inimesi ahvatleti investeerima, sest pangad tahavad saada astronoomilisi summasid väga kiiresti. Ka börsimaaklerid omakorda tahavad raha kiiresti. See on ahnus ülevalt alla kuni alumise pulgani välja. Ja ma pole pahane sellepärast, et olen kannatanud – ma ei ole. Mul pole võlgu. Aga ma olen vihane, et ei leia enam niisama lihtsalt panka, kelle peale loota, kuhu raha panna.

Säästmine pole reaalselt kusagil hinnas.
Inimestele süstitakse valesid ideid nende võimaluste kohta, nende õiguste kohta, kuidas elada. Kohe ja kõike – see on see uus kapitalism. Selles valguses on Eesti kapitalism väga normaalne ja vähe ahne isegi.

Mis saab Lääne-Euroopa kaunitest ideedest, inimõigustest, keskkonnateemadest uues kapitalismis?
Tegelikult on kaunid ideed luksus. Mõelge, milline oli näiteks rikas veits saja aasta eest, hoopis teine koht kui praegu. Kõik eeterlikud ideed sellest, kuidas meie elu peab olema, milline on avalik ruum, naiste õigused, laste mänguväljakud – kui pole raha, lähevad need kohe esimestena prügikasti. Samuti keskkonnakaitse.
Kui pole enam raha, siis avalik ruum muutub kohe räpaseks ja ohtlikuks, naiste õigused kaovad, laste mänguväljakud samuti ja nii edasi. Elame läänes praegu tõelises luksuses. Näete seda, kui reisite. Küsimus on, kes toodab seda raha. Vabandan, kui kõlan sotsialistina, aga Ameerikal ja Lääne-Euroopal on praegu väga kasumirohke aeg teiste maade arvelt. Ülejäänud maadel on asjad paranenud üksnes pealispinnal, vaid väikestele oligarhiatele. Seda on näha, kui reisida näiteks Nigeeriasse või sõita paika nagu Lagos, kus elab 20 miljonit inimest. Või Mexico Citysse, Jakartasse, üle kogu India.

Ka keskkonnakaitse kuulub luksuspaketti?
Mõtle Ameerika Ühendriikidele. Kui nafta hind tõusis, taheti kohe puurida naftat looduskaitsealadel Alaskas ja California rannikul. Bush tahtis ju need kaitsealad kõrvaldada. Iva on selles, et suurema häda või rahapuuduse korral on keskkonnaasjad esimeste hulgas, mis kõrvale heidetakse.
Luba, et ütlen oma südame pealt ära – kui eestlased arvavad, et vabariiklased ja demokraadid USAs on midagi erinevat, on see lollus. Nad on täiesti ühel meelel kõiges, mis on oluline välispoliitikas, sõjapoliitikas, ameerika geopoliitilise seisundi suhtes maailmas. Täiesti identsed. Midagi ei muutu Obama tulekuga, ühendriigid hoiavad jätkuvalt 90 riigis oma vägesid ja tahavad jätkuvalt olla maailma liider number 1. Täiesti ebarealistlikult ja täiesti iseendale kingitud õigusega. Kahe partei, vabariiklaste ja demokraatide ainus erinevus on, kes saab kasumihoova juurde järgmiseks neljaks aastaks. Kas see või teine sõprade grupp. Pole põhjust arvata, et demokraatidel pole rikkaid sõpru. Nad pole lihtsalt naftaäris, vaid näiteks filmiäris, meedias. Ameerika tipp ei tähenda presidenti, vaid inimesi temast kõrgemal – suure äri huvisid.

Olime siin lootusrikkad Barack Obama võidu üle.
Ma ei tea, millest kõik see takkakiitmine tuleb. Ta pole ju tulnud mittekusagilt – ta oli Illinoisis senaator ehk tuleb ühest kõige korrumpeerunuma poliitise masinavärgiga osariigist. Seal ei saa senaatoriks, kui pole masinavärgis sees. Obama on lähedalt seotud kinnisvaraarendajatega, mõned neist on vangis. Miks inimesed arvavad, et ta hakkab teisiti käituma kui ta toetajad? Ta on ilus fassaad, reaalsus on teine. Ja mis on nahavärvil pistmist aususega? Pealegi, Obamat kasvatas tema valge vanaema, kuidas ta siis nüüd must on? Seda mõtteviisi ju ometi tunnustatakse: keegi pole loll sünni poolest, vaid seetõttu, et näiteks kasvab vaesuses, halvas keskkonnas. Inimest kujundab rohkem keskkond, mitte geenid.

Poliitikuid uskuda on riskantne, kas peaks siis kuulama poeete? Nagu vihjad oma luuletuses.
Olen inimene, kes usub ratsionaalsetesse seletustesse. Usun, et bioloogia suured põhitõed – evolutsioonist ja inimese loomusest, samuti majanduse loomusest (nõudlus-pakkumine) on ümbritseva mõistmise võtmed. Ega poliitikud pole ekstra korruptiivsed inimesed, nad on nagu me kõik. Lihtsalt peaks vältima inimesi, kes on kapitali kuhjamise esimese faasiga ametis. Paljud siin Eestis on ja Serbias ka.

Harold Pinterile pühendatud luuletuses ütled, et kui inimene ei kuula laulu sõnumit, käsutab teda torm.
Harold Pinter oli üks kõige tähtsamaid näitekirjanikke 20. sajandil, aga teda tunti paremini tema poliitilise tegevuse tõttu – Ameerikas ja Inglismaal oli see nii. Kui keegi räägib poliitikast mitte raha pärast ja ta pole poliitilise partei liige, siis peaks teda kuulama. Kui 1999. aastal NATO pommitas 78 ööd ja päeva Beogradi ameeriklaste poliitilise juhtimise all, võttis Pinter selle vastu sõna. Pommitati maad, kus ma olen sündinud, see on maa, kus ma käisin koolis. Nad said pihta minu esimesele koolile ja ühele mu kirikule, kus ma käin. Ja peaaegu tabasid minu kodu. Öeldi aga, et pommitatakse sõjaväelisi sihtmärke. Milliseid?

Sul on seal kodu?
Muidugi. Ja pommitamise ajal olin kolm nädalat oma rahva keskel. Läksin sinna just sel eesmärgil, sõitsin Californiast Beogradi. Inimesed elasid varjendites, värisesid, oli ju varakevad. Noored, lapsed. Surma sai ligi 3000 tsiviilelanikku. Pärast seda tuli Jugoslaavia armee oma peidikuist välja, täiesti puutumata. Tehti leping Miloševićiga – tegelikult sõjaväed vältisid kokkupõrget. Pinter rääkis selle vastu väga, väga tugevalt. Ja see tegi temast serbialaste sõbra. Ma tundsin Harold Pinterit. Ta oli väga hea näitekirjanik ja hea inimene.

Kus on see 3000 hukkunud inimese mälestuskivi?
Praegu pole meil mingit hauakivi, kus seisaks tõde pommitaja kohta. Ainsad märgid juhtunust on mõned pommitatud majavared Beogradis. Need on paigad, mida turistid tahavad kohe esimese asjana näha. Aga valitsus ei hakka Ameerikat solvama ega läänt ka ja ei tee muud midagi. See on häbiväärne.
Samas me tahame liituda Euroopaga, NATOga. Kujuta ette, et see pommitamine juhtuks Eestis – mis tunne on liituda ühendusega, kes on sind äsja pommitanud. Nii halvad, keerulised on asjad.

Mida Serbia inimesed ütlevad?
Ütlevad, nagu minagi, pole ju kuhugi mujale minna kui Euroopasse. Kuhu meil minna oleks, liituda Valgevenega? Me kuulume Euroopasse.
Euroopas meil tegelikult praegu mõttevahetust ei toimu, vahetatakse vaid väga vähesel mõõdul arvamusi, mida kontrollivad valitsused.

Milline linn on praegu Beograd?
Beograd on väga ilus, inimesed on seal toredad, kohvikud on mõnusad. Noored riietuvad hästi.
Liiga vähe mäletatakse aga 10 aasta taguseid asju. Noored tahavad elada, reisida, ei salli viisarezhiimi. Kõigist ei saa oodata, et nad oleks märtrid. Noored tahavad minna Euroopasse. Ühes käes on neil Pariis Eiffeli torniga ja teises käes see ehitamata monument 3000 inimesele. Mis Sa arvad, mida 18aastane firmamärke kandev inimene mõtleb, mille poolt ta hääletab? Ikka Eiffeli torni poolt. Nii oleks ka Eestis. Eestlastel on hästi läinud, et sellist olukorda pole.


Vladimir J. Konečni on serbia-austria-tshehhi päritolu poeet, fotograaf ja näitekirjanik, hariduselt psühholoog. California ülikooli psühholoogiaprofessorina on tema uurimisala sotsiaalpsühholoogia ja eksperimentaalpsühholoogia. Guggenheimi stipendium on tal võimaldanud uurida kohalike hõimude elu Mato Grossos ja Paapua Uus-Guineas Sepik´i jõe piirkonnas. Tema uurimisvaldkond praegu on juriidiliste otsuste langetamise sotsiaal-psühholoogiline aspekt, samuti psühhoesteetika – kunsti, muusika ja teatri psühholoogia. Eestis on ta tegutsenud aastatel 2002–2004 külalisprofessorina Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskonnas, samuti Eesti Muusikaakadeemias. Viimases on lavastatud ka tema näidendid „Paat” ja „Beckett versus Duchamp”. Tallinna Linnamuuseumis on ta esinenud ka fotonäitusega. Fotol õpetab Vladimir J. Konečni, kuidas males kolme käiguga šahh ja matt teha.

Pühak ilmaruumis
(Samuel Beckettile)

Maine valu raugeb,
mälestus surmakrampidest kahvatub –
nüüd närib vähem tänamatus
nende poolt, kellele ta soovis head.

Võimu hullus teda enam ei kibesta,
venna kirves venna kohal,
laps sünnib otse hauda –
inimese kuulmatu karje.

Tolm suure paugu eelsest ajast,
kuiv jää komeedi sabas,
pühaku kosmiline hing
see leevendab jumala valu.

Vladimir J. Konečni
(detsember 2006)

Tõlge inglise keelest: Kadi Maria
Vooglaid (Tallinn, jaanuar 2009)Algselt on luuletus serbia keeles ning kannab nime „Светац у свемиру” („Svetac u svemiru”). Luuletus on kirjutatud 30. detsembril Belgradis ning see ilmus 2007. aasta septembris Belgradi irjandusajakirjas Književne 43novine (nr 1145). 2008. aasta detsembrist tõlkis autor luuletuse inglise keelde,võimaldamaks tõlget eesti keeles.

Kuulates luuletajaid
(Harold Pinterile)

Märkisin üles...

Esimene luuletaja: keel on anumine.
Teine lisas, Kosovo on risti löödud...
  ja jätkas –
  olen kuulanud
  Labi ja Sitnica jõgede sulinat...
Siis sosistas esimene: varsti koidab...
  ning karjatas:
  peab koitma!

Kuid kolmas, too halvaendeline,
sõnas:
  kes ei tea, kuidas
  kuulata laulu
  kuulab tormi.

Kuna siis kostus
mu vaimus
  nende teiste märtrite laul
  mille summutas
  vaenlase torm.


Vladimir J. Konečni
(Detsember 2008)

Tõlge inglise keelest: Kadi Maria
Vooglaid (Tallinn, jaanuar 2009)
Algselt on luuletus serbia keeles ning
kannab nime „Слушајући песнике”(„Slušajući pesnike”). Luuletus on kirja pandud möödunud aasta 31.detsembril Belgradis ning tõlgitud inglise keelde jaanuaris Tallinnas, et
võimaldada tõlget eesti keeles.
Harold Pinter, suur näitekirjanik ja õiglane inimene, lahkus meie seast 24.detsembril, 2008.



Usutles: Helen Arusoo
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet