Tõtt-öelda kerkis see küsimus üles üpris ammu –siis kui koerakuudi teise kohta tõstsime. Õige pea tuli püstitada ka hüpotees, et see koht sattus nüüd küll täpselt siiliraja peale. Kuidas seda muidu seletada, et koer ennast järjepanu vähemalt kord nädalas keset ööd hääletuks haukus. Kui unesegasena vaatama läksin, kustkaudu need röövlid küll maja alla käiku kaevavad, leidsin ööpimedusest tavaliselt kähiseva, paaniliselt maad kraapiva ja täielikult endast väljas koera ning üleni mullase, podiseva, susiseva ja endassetõmbunud mütaka. Pärast aia teise otsa viimist sai sellest tavaliselt siil.

LÄHENEDES ASJALE deduktiivselt, ei osanudki me pikka aega midagi muud arvata, kui ehk siilide rajad on midagi sama ürgset kui terve putuktoiduliste selts. Korra vaarvaarvaarisade poolt sisse tallatud ja põlvest põlve edasi antud. Kontrollisime kindluse mõttes teatmeteostest siili menüüd. Ei, see oli ikka endine: putukate vastsed ja mitmesugused mardikad, vihmaussid, maapinnal pesitsevate lindude munad ja pojad; konnad, hiired, maod, limused ning häda korral ka raiped. Seega tundus, et koera pudrukauss on välistatud. Teoreetiliselt võttes võinuks kondid talle ehk huvi pakkuda, aga need olid ööpimeduse ajaks ammuilma kõige liha teed läinud.
Võtsime vaatluse alla muud tegurid. Pinnase omadused – ehk on koera tallatud alal mingeid selgrootute fauna suhtes soodsamaid muudatusi? Vaevalt, kui samas kõrval on kobe ja looduslik mullakamar. Mikrokliima või pinnase biokeemiline koostis, seda tänu päevast päeva mahapudistatud pudrule? Jah, aga päevast päeva kivikõvaks tallatud ja mahapudistatud pudruga tsementeeritud muld kujutab endast selgroota pisiolevustele ikkagi küllalt tõsist takistust. Pealegi ei esinenud teise koera territooriumil mingeid taolisi veidrusi.

SIILINOORTELE OHTLIK. Siis ikkagi siilirahva suuline pärimus, esiisade kombed ja vanade tavade au sees pidamine? Küllap vist, sest ajapikku hakkas asi võtma murettekitavat pööret. Nimelt hakkasid sama teed käima ka noored siilid – maikuused pojad, ning nende peal oli koeral juba lihtsam hambaid harjutada. Olenevalt suvest ja siilide paljunemisest võis sellest saada päris paranoiline sõltuvus – unenägudest läbikostva koerahaugatuse peale ummisjalu ööpimedusse lennata. Ja ikkagi oli ükskord juba liiga hilja... Ehk oleksime pidanud hakkama populatsiooni järjekestvuse pärast muretsema? Lohutas mõte, et küllap jäid elama kõige tugevamad, kavalamad ja sõnakuulmatumad siilinoored (need, kes kiuste isa-ema jälgedelt kõrvale hälbisid). Aga endiselt kummitas küsimus – miks?

LAHENDUS SAABUS eelmisel suvel. Ühel õhtupoolikul tuli noorem tütar koju, astus tuppa, silmad suured peas, ja küsis pahvilt: "Kas SEE peabki seal olema?"
SEE oli muidugi siil. Esikus. Kassikausi kallal. Tüki maad häälekamalt, kui head kombed lubanuksid. Niisugune üle keskmise suur ja endast üsna heal arvamisel. Igatahes märkimisväärseid ponnistusi ta ei teinud, et publiku eest varjule pugeda. Põrnitses mõne aja altkulmu või täpsemalt altokka, aga kuna meie poolt mingit otseselt agressiivset käitumist ei järgnenud, siis arvas ta meid koerast kehvemaks ja krõbistas edasi. Kassid olid esialgu mõnevõrra rööpast väljas, kuna tavapärane alluvusvahekord oli sellega pea peale pööratud. Pärast ettevaatlikku nuusutamist ja paari-kolme vahetatud turtsatust said kõik üksteisest suurepäraselt aru, et praegu on uustulnuka kord. Kusjuures mida aeg edasi, seda rohkem tegi kassidele muret, et ka pärast tundus olevat uustulnuka kord. See loom oli täitmatu isuga. Kui kassitoidust ainult väheolulised riismed alles olid, võttis söömavõõras jahtuma tõstetud koeratoidu poti ette. Kärss – või koon või kumb sellel loomal nüüd ongi – kaane vahele, puulusikas kolinal üle ääre ja kartulit-tangu nagu maast leitud! Polnud lugu ei lihast ega kontidest. Ega kuigivõrd ka pealtvaatajatest. Sellel loomal oli tõesti põhi alt ära!
Hiljem korrigeerisime pisut seda põhjapostulaati, kuna siili isu saladuseks näis hoopis olevat mingi eriliselt tõhus kokkupakkimise algoritm, mis oli installeeritud veidi maad siili neelust allapoole. Siil sõi ja sõi ja sõi. Algul käis ta meil rangelt varastel õhtutundidel, siis hakkas saabuma suvalisel kellaajal ja lõpuks kippus esikusse lausa elama jääma. Kord hommikul õue minnes avasin ukse, ja sealt ta sööstis, põrgates mulle põntsuga vastu jalgu, ent ikka edasi trügides, jõuga läbi, kuni oma kausini jõudis. Ega ta ometi tervet pikka ööd trepil oodanud, kõht korisemas? Vaevalt, küllap üritas jälle koera tagant varastada või otsis lihtsiilide kombel mitmesuguseid selgrootuid.
Vahepeal käisid mitmesugused teised siilid ka. Üks keskmist kasvu ja üks õige väike. Just nagu kolme karu muinasjutus. Küllap nad ikka porisesid kasse nähes omaette, et "jälle on keegi meie kausikesest söönud".

SIIL PIIMA EI JOO. Nüüd oli paras aeg teatmeteosed ja internet uuesti üle käia, ning ennäe uudist – näiteks aafrika kääbussiil pidavat väga meelsasti kassi- ja koeratoitu sööma. Muidugi juhul, kui te elate hästivarustatud poodidest kaugel ja ekstra siilidele tehtavat toitu päevast päeva lubada ei saa. Vahetevahel keedumuna ja kodujuustu ka ning puhast vett joogiks. Seevastu piima, mida ilmselt kõik lapsedki teavad kui peamist siilipeibutist, ei tohtivat siil üldse juua. Pidavat seedimise ära rikkuma.
Oli alles augustikuu, kui SELLEL meie köögist ja külalislahkusest villand sai ja ta lõplikult oma teed läks. Ise kaks korda laiem, kui alguses. Esiotsa kartsime, et tegime siilile karuteene – kujutasime ette, kuidas liiga vara ennast rasva söönud ja magama keeranud loom enne vastlapäeva juba luukõhnana hangede vahel ukerdab ja mitte millestki aru ei saa. Siis rahunesime maha ja tegime pisut ka loogikale ruumi. Küllap oli ikka tegu tiine emasiiliga, kes nüüd kaheksa eest sööma pidi. Küllap ta pessa puges, teades täpselt, mis teda ees ootab. Pärast sügisest poegimist pidavat siiliema talv otsa koos poegadega olema, kuigi need oleksid juba kahe kuu vanuselt parajad rüblikud omapead ringi müttama. Ei julge mõeldagi, kuidas nad nüüd kevadel riburada tulevad.

SIILIDE VIRTUAALELU

Digitaalsete aadressidega siilimaailm on avar ja kirju nagu Bafuti Fonni pidutürp! (Kes tõesti ei mäleta, kuidas see välja nägi, vaadaku Durrelli Kameruni-reiside raamatutest järele.)
Siil tundub internetis nii siin-, kui sealpool keelebarjääri olevat üks populaarsemaid poisse. Küll pseudonüümi, küll kaubamärgina. Kommertsmaailmast tervitavad meid kohe siilinimelised Tðehhi ja Soome turismi- ning õppefirmad, siis torkab silma agressiivse investeerija käsiraamat. Loughborough's asub firma Punase Siili CD, mis levitab klassikalist muusikat, New Hampshire'is on olemas Siilimäe kirjastus. Ja aina edasi. Rääkimata ülemaailmsest meedia- ja kultuurimaailmast, kus neid on terve hulk, kes ennast mõnesuguse siili nime derivaadi varju peidavad. Küllap oleme ikka mõnes mõttes sarnased – vähimagi ehmatuse korral tõmbume endasse ja kellel on, ajab ka okkad püsti.
Veider küll, aga vaatamata nende loomakeste ülimale populaarsusele on siilijututubade ja listide KKK-d hädas puuduva infoga. Mitmed neist kurdavad, et pole õiget ega piisavat teavet ei siilihaiglate ega siilidele pühendunud mittetulundusühingute kohta, puudub üleilmne nimekiri paikadest, kus siilid on koduste lemmikloomadena keelatud, puudub ka teave erinevate kodus peetavate siililiikide kohta (rääkimata võimalikest aretatud tõugudest ja – hoidku! – geneetilistest muudenditest). Algul küsitakse informatsiooni siilide paaritamise, seejärel siililaste hooldamise kohta ja – ennäe imet – ka siilide toitmise kohta. Küllap peetakse silmas ekstra siilide jaoks valmistatud kraami, kui niisugune peaks eksisteerima. Seni tuleb siile veenda, et parim valik on Whiskas ja Darling. Päringunimekirjas kargas esimesena silma üks Inglismaa organisatsioon, mis on täielikult siilidele pühendunud – see on Ludlow’s asuv Briti Siilikaitseühing. Nad võtavad haigeid ja vigastatud siile ravida, kusjuures pärast lastakse need loomad tagasi loodusesse. Nad kutsuvad inimesi üles siilide leidmise korral vajadusel neid aitama ja põetama, jagades nõu ja materiaalset abi, näiteks hooldusvarustust; tõstavad loomaarstide ja veterinaaride kvalifikatsiooni ning üldsuse haridustaset seoses siilide ja neid puudutavate probleemidega ning teevad kõike muud, mis tundub siilide suhtes vajalik olevat. Nojah, nii väikese looma kohta on olemas ka suur Rahvusvaheline Siiliassotsiatsioon, millel on liikmeid kolmelt kontinendilt. Presidentide, asepresidentide, juhatuse ja kassiiriga. Kuid eks liikmeks või astuda ju igaüks ning siis umbes kolme ja poolesaja krooni eest aasta otsa vaadata, kas ja kuidas siilid sellest mammutühingust kasu saavad.

Siin veel soojenduseks mõned
aadressid:

http://www.hedgehog.org/

http://keremeos.net/
hedgehoghobby/

http://fohnix.metronet.com/
~mcgary/hedgehog?faq

ftp://ftp.pci.on.ca/pub/misc/
hedgehog-faq/

http://www.toto?cgi.com/
playground/ricky/shockwave/
dressHeidi.html