1/2009



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Nabala: vesi või karjäär?

Mõnel maal on naftat, meil on puhast põhjavett. Tuleb aeg, mil puhas vesi võib maksta sama palju kui nafta. Kas tahame globaalse tähtsusega puhast vett ohverdada kohaliku tähtsusega killustikutootmisele? Nii võib juhtuda Nabala karstialal, kuhu planeeritavad karjäärid rikuvad joogivee ja jätavad kuivaks Tuhala Nõiakaevu.

Tuhala Nõiakaev, kus aeg-ajalt meeletutes kogustes vesi läheb „keema” ja nii kohalikku kui välisturisti vaatama meelitab, võib jäädavalt vaikida, kui avatakse Nabala karstialal paekivikarjäärid. Tuhala asub Nabala lubjakivimaardla kaguservas (vaata kaarti, mis asub ajakirja trükiväljaandes), aga karstialana on kogu paik maaaluste vooluveekogude süsteemi kaudu 8 000 hektariga alal omavahel seotud.
„Kui vesi tõuseb selle väravatabani,” näitab kohalik elanik Jaanus Saadve lumisel metsaalusel üht vana aeda jõe ääres, „siis tean, et Tuhala hakkab varsti keema.” Möödunud novembris jõevesi aina kerkis ja Jaanus jälgis muudkui väravamärki ning helistas aeg-ajalt Nõiakaevu peremehele Ants Taliojale, kas kaev juba keeb. Kaev hakkaski mõne aja pärast üle ajama, pea nelja-aastase vaheaja järel. Seda haruldast nähtust kiirustas mullu 2.–6. detsembrini vaatama lõputu inimestevoog.

Kassikangas jõgedest
Seisame Tuhala looduskeskuse ees, paarkümmend meetrit meist eemal asub kuulus kaev. See on praegu vaikne, suurvett ju pole. Niiske jaanuariilm näpistab kõvasti meie põski, peremees Ants köhatab hääle puhtaks ja jutustab mütsi kohendades ühe vana loo, kui aastal 1967 lõhati 3 meetri sügavune kraav Angerja jõe ääres. Selle tulemusena alanes Nõiakaevus alaline veeseis ühe meetri võrra. Mitukümmend kilomeetrit eemal jäid Tuhala ja teised Nabala kandi madalamad sahtkaevud kas alaliselt või ajutiselt suvel kuivaks. Alles nelikümmend aastat hiljem avanes juhtunu kogu mõju kohalikele. „Aastal 2005 sattusin juhuslikult rääkima Nabala teisest otsast pärit Kõrtsu talu peremehega, selgus, et ka neil jäid tol aastal peale lõhkamist kaevud järsku kuivaks. Nüüd siis aastakümneid hiljem vedasime otsad kokku,” räägib Ants Talioja. Kui vedada kaardi pealt näpuga joon Talioja elupaigast Angerjani ja sealt edasi Paekna külani, kus asub Kõrtsu, saame kolmnurga, mida ei ühenda ükski maapealne jõgi. Mis tähendab, et risti-rästi karstiala ulatub kõikjale. Kohalikud teavad aga selletagi, kui haavatav on siinne karstiala.

Kodanikuühiskonna jõud
Samuti nagu karstiala, on ka kohalikud inimesed – Kose, Kohila, Saku ja Kiili valla elanikud omavahel tihedalt seotud, nemad kaitsevad koos kaevusid. Kuna paekivimaardla planeerijad maa-aluseid jõgesid mingiks takistuseks ei näe pidavat ning vähemasti Tammiku planeeritavas karjääris ei tunnistata võimalust, et sealt voolab läbi Lutsa jõgi, on kohalikud otsustanud jõgede olemasolu omal käel tõestada. Asjaga on kiire, sest selles samas Tammiku uuringualas, kus väidetavasti jõge pole, planeeritaksegi esialgu ühte karjääri. Ettevõtlik Jaanus Saadve otsustas panna uuringutele esialgu oma raha alla ja tellida Soomest georadari, selgitamaks, kas on siin siis maa-alused jõed.
„Tahtsin teada, kas on või ei ole.” Enne oli jõgede voolusänge üksnes pendliga määratud, maa pealt neid ju ei näe. Täpselt aasta tagasi, veebruaris 2008 tulid soome eksperdid firmast Roadscanners OY oma kalli masinaga Nabalasse. Aga sellega oli omaette vaev. „Alguses need Soome kodanikud, kellega mul oli esimene kokkulepe, ei tulnudki,” räägib Jaanus Saadve. „Hiljem selgus, et neile oli helistatud siit Eestist ja öeldud, et meie näol on tegemist mittetõsiseltvõetavate tegelastega. Ma ei teadnud veel siis, et nii lähedalt nagu Soomest kolleege kasutada ei saa, nõnda kaugele ulatub mõne Eesti mehe mõjuvõim,” muigab Jaanus mõrult. „Läbi Norra kolleegide (Jaanus ise on tegelenud teedeehitusega – toim. ) sain siis ikkagi Põhja-Soomest, Rovaniemist eksperdid kohale tellida.”

Jõed on olemas!
„Kui mehed georadariga kohale tulid, olid nad alguses umbusklikud,” meenutab Jaanus. „Aga juba esimesel mõõtmisel – alustasime Antsu talust – olid meeste näod naerul.”
Georadar on selline kallis agregaat, mis saadab mikrolainesagedusel pinnasesse elektromagnetilist energiat ning mõõdab siis tagasipeegeldnunud signaali amplituuti ja läbimisaega. Soomlased oskavad seda signaali lugeda, ütlevad, mis on maapinna sees. „Soomlased määrasid siin kümmekonna tõenäolise jõe asukoha. Seda, mis vooluhulgaga veekogud on ja mispidi need voolavad, peavad näitama edasised uuringud,” seletab Jaanus. Soomlaste georadarit tuleks tõsiselt võtta, on neid ju usaldanud eurooplastele lisaks nii iisraellased oma 5 500 kilomeetrit pikka peateede võrku analüüsima kutsudes kui ka ameeriklased, kes palusid teedeehituses nõu anda. Mõlemad tööd olid seotud karstinähtudega. Üks huvitav asi on soomlaste uuringust näha: mõni jõgi voolab teise peal, kõrgem madalamast risti üle. Nabalas on maa-alused jõed risti-rästi seotud nagu kassikangas. „Kui meil ametlikult tunnistatakse, et näiteks Kuivajõgi ja Tuhala jõgi on maaalused jõed, siis miks ei või selliseid rohkem olla? Kuidas meil siis on kaks arusaamist maa-alustest jõgedest. Üheltpoolt nagu on olemas – need jõed, mis tunnustatud –, aga need, mis on uued, neid nagu polegi olemas,” arutleb Jaanus.

Nabala karst kadus dokumentidest
Kui Paekivitoodete tehas kutsus jaanuaris kohalikud vaatama eeskujulikku paekarjääri Eiveres kui näidiseksemplari, milline võiks ka Nabala kaevandus välja näha, küsisid kohalikud, et kas paetootjad teavad, et Tammiku uuringualast voolab läbi tõenäoline maa-alune jõgi. „Ei voola, jõge seal pole” raputab kohe pead Leonid Savitski, kes on Paekivitoodete tehase esindusega kaasas hüdrogeoloogina. Karjääripooldajad väidavad lausa, et kogu Põhja-Eesti on karstinähtusi täis ja Nabala polevat mingi suur erand.
Imelik on see, et millegipärast on Nabala karstialana välja jäänud ka EELIS-est ehk Eesti looduse infosüsteemist, mis peaks teavet andma kõikide looduslike paikade kohta Eestis. „Ametlikult justkui poleks Nabala karstiala olemas,” on kohalik elanik Salme Väljataga mures. Salme on esitanud ka selle apsaka kohta päringu. EELIS-es on nimetatud kõik teised Eesti karstialad. Esialgu vigade parandust tegema ei kiputa.
Karstiala eripärad ei näi millegagi häirivat ka kaevandusemehi, sest geoloogide abiga võivad nad alati pakkuda aina keerulisemat tehnoloogiat probleemi lahendamiseks. Küsin Jaanuselt, kas tema ootas, et jõgede tuvastamine muudab maardlameeste meelt? „Ei, ma arvan, et see on alles uuringute algus,” vastab Jaanus kindlalt. „Siinkandis pole ju enne midagi eriti tehtudki. Georadari uuring peaks olema alles esimene pisike osa sellest, mida tuleks ära teha,” ütleb Jaanus. Asjad on nii, et Nabalas pole karstinähtusi sügavuti uuritud, ainult vooluhulkasid. „Soome georadari mehed olid esimesed, kes maa-alused jõed ekraani kaudu päevavalgele tõid,” ütleb Ants, „seda ristlõigetena Tuhalast läbi Nabala karstiala Tõdvani välja”. Kui aga kaevata ainult puurauke, nagu karjäärimeeste praktika on olnud, saab vaid pime juhus tabada karstiala maa-aluseid jõgesid.
„Nabalas on põhjavee tase erakordselt kõrge,” teab paeuurija Rein Einasto. Tema hoiatab seal kaevamast. Kohati on põhjavesi vaid 0,1 meetrit maapinnast. Ehk umbes nii, et pane käsi karstiauku ja juba puutud põhjavett. Paekivi on seega Nabalas vaja kaevandada põhjavee alt, ligi 25 meetri sügavuselt.
Teedeehituse taustaga Jaanus Saadve on veendunud, et niimoodi kaevandada läheb väga kalliks. Mingil hetkel võib maard laomanikel tulla tahtmine järsku Nabala maha jätta, et mujal odavamalt toota. Selleks ajaks on aga kohalik põhjaveerezhiim rikutud.
Seinad lubatakse teha küll veekindlad, et põhjavett miski ei häiriks. Aga mõistus ütleb, et seal kaevata on ohtlik. Olgu tehnoloogiad, millised tahes.

Avame vanad kaevandused
Selge on see, et Eesti vajab kohalikke paekivitooteid, sealhulgas killustikku. Ent miks ei minda kaevandama mujale? „See on ääretu raiskamine, et minnakse sellisele alale nagu Nabala,” ütleb paekiviteadlane Rein Einasto. „Kõigepealt peaksime kaevandama seal, kus põhjavesi ei ole nii kõrge. Samuti seal, kus hiljem kaevandada ei saa – kuhu ehitatakse midagi peale. Neid kohti on küll ja küll. Ja mis peamine – meil on ju nõukogude ajast lõpuniammutamata kaevandusi, need tuleks kõigepealt korda teha.“
Lagastatult ja poolikult seisab mitu vana karjääri piki Tartu maanteed, just selle maantee ääres, mille laiendamise vajadust seostatakse ühe karjääri loomise survejõuna. Õhus seisavad ju euromiljonid, mille lunastamiseks on vajalik teatud suurusjärgus ka kohalikku panust. Paekivitoodete tehase esindajad on nõus, et kaevata võiks ka mujalt. Kui riik aga näitaks, kust! Mis aga siis, kui eraomanik, mitte riik, istub sobiliku maavara peal?
Paekivitoodete tehase OÜ esindajad Boris Oks ja Vladimir Libman ütlevad just selle üheks põhjuseks olevat, miks nad paljudes kohtades kaevata ei saa. „Me kaevandaks, aga meile ei anta neid kohti,” laiutab Vladimir Libman käsi.
Probleemi võiks lahendada ainult valitsus. Mõelgem, kas on raskem leida asendusmaad eraomanikule, kelle kinnisvaratüki all on peidus maavarad, või riskida looduskaitseala veerezhiimiga? Need on küsimused, mida peame otsustama.
Seni on puudu riiklik programm, mis näitaks ette, kus mida kaevandada võib. „Et Eestis ei ole riiklikku maavarade arengukava, see on probleem. Seda oleks vaja,” ütleb ka keskkonnaministeeriumi osakonnajuhataja Rein Raudsep oma esinemisel Eesti Looduskaitse Seltsi konverentsil möödunud detsembris. Millegipärast on selle dokumendi valmimine veninud.
Kõige lihtsam oleks kusagil Nabalas soola jõkke heita ja siis vaadata, kui mitmesse voolusängi sool kandub – see teeks puust ja punaseks, et Nabala karstiala on omavahel jõgedesüsteemiga seotud, haavatav paik. Nali naljaks, aga maa-aluste jõgede voolusuuna ja -hulga määramiseks tegid soomlased ettepaneku ühe uurimustöö osana puurida pisikesed, hiljem suletavad avad maa-aluste jõgede laest läbi. Teatud soolalahust kasutades saaks siis georadariga need näidud üles mõõta.
Üks on selge, enne põhjalikke uuringuid ja riiklikku maavarade arengukava ühtegi uut kaevandust avada ei tohiks.

Hetkeseis plaanitava Tammiku karjääriga Praegu on asjad niikaugel, et algatatakse keskkonnamõjude hindamine (KMH). AS Mavesi sõnul, kes tõenäoliselt KMH läbi viib, on keskkonnaministeerium juba saatnud Paekivitoodete Tehas OÜ-le kirja, et KMH tuleb teha. Paekivitoodete tehas pöördub tõenäoliselt omakorda KMH tellimise osas just AS Mavesi poole. Eesti praktikas tähendab aga KMH tellimine seda, et arendaja saab suure tõenäosusega oma tahtmist. Alati leitakse lahendus, kuidas plaanitavat arendust ellu viia. Kes maksab, tellib muusika: Eesti riigi seaduste kohaselt maksab KMH kinni ettevõtja, antud juhul kulutab Paekivitoodete tehas OÜ miljoneid kroone KMH uuringuteks, mida teostab suure tõneäosusega AS Maves. Milline firma julgeks pärast kahte aastat ja kahte miljonit öelda, et siin kaevata ei saa? KHM võtab aega vähemalt kaks aastat. Milleks see kõik? Eestis on ehituslubjakivi kaevandamise võimalus paljudes kohtades. Meil ei hakka selle tagavarad sugugi lõppema, nii et peaks karstialale kaevandama minema.



Helen Arusoo
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet