Kui sul, hea lugeja, on pool tunnikest mahti, kutsun sind kaasa väiksele rännakule. Lähme vaatama ühte iidset ja vägevat hiiepaika.

Tahan, et see käik kosutaks ja täidaks sind värske jõuga. Seepärast pean hoolega valima, et leida paljude armetus seisukorras olevate hiite hulgast selline, kuhu saame minna varjule. Me võime minna sinna esivanemate kombel. Eile õhtul sai käidud saunas. Paneme kodus selga puhtad heledad rõivad ja taskusse punase lõngajupi. Saadame mõtted heade soovidega teele ja hakkame rahuliku meelega minema.

Virumaal Rakvere–Tartu maantee ääres asub Ebavere hiiemägi. Kuigi mägi on jalalt 35–44 meetrit kõrge, jääb ta kauni metsa sees varjule. Hiiemetsas tunnevad end kõige paremini vanad kuused ja kased, sekka haaba, pärna, jalakaid, vahtraid ja muidki puid. Üsna tihedas alusmetsas hakkab kõige enam silma sarapuid ja kuslapuid. Lume all puhkab talveunes liigirikas alustaimestik, mille seas leidub üsna rohkesti kaitsealust karvast maarjaleppa. Selle kuni 130 aasta vanuse metsa hoidmiseks on mägi võetud looduskaitse alla ja suurem osa sellest asub lausa sihtkaitsevööndis. Mäe elu väärtust ja haavatavust rõhutab üle-euroopaline Natura kaitse.
Paberil ilusasti kõlavad kaitsemeetmed pole tegelikkuses päriselt rakendunud. Jõudnud mäe juurde, möödume tervisespordikeskuse hubasest hoonest. See on mõeldud teenindama nii üksikkülastajaid kui ka rahvarohkeid spordivõistlusi. Nende tarvis on mõne aasta eest hiiemetsa raiutud laiad sihid ja lükatud masinatega teed, mis lõikavad mäe pinda kohati meetri sügavuselt. Linnalik ümberkujundus sellega ei piirdu. Sihi ääres tõusevad mäkke valgustuspostidega elektriliinid ja ulatuvad metsa väikesed lageraidelangid. Paiguti on raadatud isegi alusmetsa põõsastut.
Astume sihilt kõrvale metsa alla. Silm leiab varsti vaevumärgatava raja, mida mööda inimese jalg on astunud aastakümneid või -sadu ja mida kohalikud pole praegugi unustanud.

Hiiemäe varjus
Sajab hõredat lund. Kusagil läheduses tsiitsuvad linnud. Vist salutihased. Rähni põrin kostab kaugemalt. Häirivad vaatepildid ja mõtted otsekui sulaksid ja asemele tuleb soe rahu. Hiietunne, mida sai otsima tuldud, jõuab pärale koos puutumatu looduse rahuga.
Kui sa oled siin esimest korda, võib see paik tunduda nagu iga teine kena mets. Või kui sa ei mäleta. Aga mäletamise kaudu võid sa siin näha ja tunda osakest sellest, mida su esivanemad aastasadade või tuhandete jooksul. Mäletamises peituvad su inimeseks olemise juured.
Teel üles peatume avaral nõlvaastangul. Arvatavasti on just siin toimunud rahvarohked hiiepühad ning on esivanemate ja jumalate poole öeldud südame põhjast tõusvaid palveid. Siin on kõlanud kandlehääl ja regilaul, siin on suurtes kateldes valminud pühaderoad.
Lähedal olevas hiiemäe tipus on aga vaikne. Seal pole ruumi tuhandetele ega isegi mitte sadadele inimestele. See paik on nii püha, et tema rahu võib häirida vaid väheste inimeste vaikne palve.

Pärimuste rohkus
Ebavere hiiemäe kohta leidub nii kirjalikke ajaloolisi teateid, rikkalikult rahvapärimust ning neid peegeldavaid kaasaegseid mõtteid ja mõlgutusi. Mõned aastad tagasi pandi alus tavale süüdata president Lennart Meri sünnipäeval, urbekuu 29. päeval Ebaverest Kaalini lõkked. Lennart Meri kirjutas raamatus „Hõbevalge”, et muistses loos Ebaverest Kaali lennanud Tharapita ja Kaali meteoriidi arvatavad lennujooned kattuvad.
Lisaks Henriku Liivimaa kroonikale kirjutab sellest loost Karl Feyerabend 1794. aastal ilmunud raamatus „Kosmopoliitilised rännakud. Kiri Eestimaalt”. Kord olnud end ülekaaluka vaenlase eest kaitsvad saarlased suures hädas. Jumalad saatnud neile appi  ori. „Mäe pühas hiies võttis ta inimese kuju, lendas sissepiiratud saare poole, lõi vaenlased tagasi ning vabastas saarlased neid oodanud orjapõlvest. Sellest ajast saadik sai  orist Saaremaa eriline kaitsejumal; ning toda hiit, kus ta kõigepealt inimese kuju võttis, hakati  orapitaks, see tähendab, Avitaja  oriks kutsuma.”
Ühe loo järgi lennanud jumal Ebavere hiiemäelt minema pärast seda, kui teda hakkas häirima Kassisaba külla (praegune Väike-Maarja) ehitatud kiriku kella helin. Rahvapärimused kõnelevad Ebaverest kui tähtsast pühapaigast, kus pealikud käinud ande viimas. Mäe ääres olevat Uku aru ja kalmed. Tõepoolest, 1929. aastal leitigi sealt kalmud ja muinasesemeid.
Gressleri kalendris aastast 1840 nimetatakse Ebavere mäge üheks kõige kuulsamaks jaanitulepaigaks.
Paljudes rahvajuttudes kõneldakse mäel nähtud lahketest haldjatest, mäevaimust, mäe sees asuvast linnast või Kalevipoja sepapajast, sageli mäest tõusvast suitsust, maa-alustest käikudest jpm. Mägi oma pärimustega on vaimustanud mitmeid kirjanikke ja luuletajaid loomisele.
Eesti Rahvaluule Arhiivis leidub kümneid üleskirjutusi Ebaverest. Rahvapärimuse uurija Mari-Ann Remmeli sõnul näitab mäe kohta käiva pärimuse rohkus selle paiga olulisust meie esivanematele. Aga kuidas on lugu meiega?

Maamärgid kui hingepide
Kaasaja levinuimaks haiguseks olevat elukeskkonna kiirest muutusest tingitud ärevus- ja isiksushäired. Psühholoogide sõnul vajab inimene nii kultuuris kui maastikus muutumatuid ja püsivaid maamärke, millele toetuda. Hiied on ühed vanimad, tähenduslikumad ja pühamad maamärgid Eesti nähtavatel ja vaimsetel maastikel. Vaimne side püha paigaga annab inimesele kindlust ja elumõnu. Aga kuidas näha vaimset sidet?
Viimasel ajal seotakse Ebavere hiiepuudele iidse tava kohaselt taas lõngasid. Väikese anni läbi tugevneb side mäe ja inimese vaimu vahel. Tagasihoidlik lõngajupp toob nähtavale sügava ja tugeva sideme meie ja hiie, esivanemate, hõimurahvaste ja looja vahel.