1/2009



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Kagu-Eesti paas – peidetud rikkus

Geoloogiliselt jagame Eesti aluspõhja suures piiris kaheks:Põhja-Eestis on paas ja Lõuna-Eestis liivakivi. Ent vähesed teavad,
et ka Lõuna-Eestis, täpsemalt kagus leidub paekihte, mis on küll palju nooremad kui Põhja-Eesti ordoviitsiumi ja siluri ladestu kihid, ent samuti olnud sajandeid ehituses kasutusel ning väärivad loodusesõbra tähelepanu. Need on devoni ajastul tekkinud paekihid.

Paekivi kui rahvuskivi levikule mõeldes tajume tavaliselt Pae-Eestit ulatusliku alana Virumaast Saaremaani ja Soome lahe lõunakallast palistavast pankrannikust Pärnu–Mustvee jooneni. Unustame, et Kagu-Eesti devoni ladestu ülaossa kuuluvad ka paekihid.
Mida teame paekivist Kagu-Eestis? Põhja-Eesti paega võrreldes kahetsusväärselt vähe. Pole palju neid, kes on oma silmaga Eesti kagupiiri paekihte vaadelda saanud. Ja vaid vähesed geoloogid on neid paekihte sügavuti uurinud.

Kus näeme devoni paasi?
Devoni aluspõhja paas paljandub looduslikult vaid sügavamates orgudes, suurema langusega kärestikuliste jõgede või ojade põhjas, nagu Pärlijõel Saarlasõ küla all, kus kuival suvel võib kuivaks jäänud jõe paesel põrandal kuiva jalaga käia. Devoni paasi võime näha ka kanjonilaadse sängi seintes Peetri jõel Kari söödi ja Kalkahju vahel (vaata joonist). Inimtekkelistest paljanditest väärivad tõsist tähelepanu üksikud paemurrud Tiirhannas ja Marinovas.
Mille poolest erineb Lõuna-Eesti paas Põhja-Eesti omast? Esiteks, see on noorem, hilisema tekkega. Kõik see, mida näeme Põhja-Eesti paekaldal, vulisevate treppojade astmetel ning mühisevate jugade paeseintes, pärineb kas ordoviitsumi või siluri ajastust ehk vanaaegkonna varasemast ajast üle 400 miljoni aasta tagasi. Lõuna-Eesti paas on tekkinud hilisdevoni ajastikul ajavahemikul 380–375 miljonit aastat tagasi.

Eesti paetekke paleograafi ast: kaks madalmerd
Et paas sai Eesti alal üldse tekkida, pidi siin loksuma meri. Selleks oli vaja soodsaid tingimusi: piisavalt madalat merd, nõrka liiva ja savi sissekannet mandrilt ja sooja kliimat, kus pisikesed olevused saaks ringi mulistada, mudas tuhnida, korallidena põhja kinnistunult kasvada. Nende elutegevuse tagajärjel tekkisid lubisetted.
Paas on üks enamlevinud settekivimeist liiva- ja savikivide kõrval. Suur enamik settekivimitest on tekkinud veelises keskkonnas. Kordame, paekivi on sündinud põhiliselt soojaveelistes madalmeredes. Koostise poolest samaväärne järvelubi ja allikalubi on kujunenud aga lubisetetena hoopis maismaalises keskkonnas. Kas praegu on kusagil maakeral paas tekkimas? Tänapäeval on troopikas lubisetete tekkeks sobivaid madalmeresid vähe ja needki enamasti suurte jõgede mõjupiirkonnas, näiteks Ida- ja Lõuna-Hiina meres ja Kaspia järve põhjaosas. Ulatuslikud kõrgmägedega kulutusalad toodavad palju purdmaterjali, mis lämmatab lubisetete tekke. Lisaks kestab ju meil nn pool-jääaeg: kui Gröönimaa ja Antarktika jääkilbid sulaksid, tõuseks ookeanipind 40–50 meetrit ja uputaks enamiku madalmikest, kus leiduks rohkem soodsaid paiku karbonaatsete setete tekkeks.
Ulatuslikum lubisetete kujunemine toimub praegu vaid Pärsia lahe Araabia-poolses rannikumeres, Austraalias Carpentaaria lahes ja Shark Bays, Vahe-Ameerikas Briti Hondurase rannal (lubimuda) ja Kaspia madalikel (lubikoorikud).

Madalmere esimene tulemine – Põhja-Eesti paas
Meie vanem, Põhja-Eesti paas sündis siis, kui Eesti alale tungis esimene lubisetete tekkeks sobiv madalmeri. See toimus vara-ordoviitsiumi lõpul, ligemale 475 miljoni aasta eest, kui ookean tungis madalale mandrile edelast, praeguse Lääne-Euroopa kohal laiuvast Pleoatlantilisest ookeanist. Meie Baltika mandripank asus siis hoopiski lõunapoolkeral, praeguse Austraalia ja Antarktika vahel, triivides kõrgetelt laiustelt (60–65 kraadi) loode suunas umbes 30 sentimeetrit aastas. Esimesed lubisetted (glaukoniitlubjakivi) kujunesid jahedas kliimas, aga peagi jõudis Baltika oma teel subtroopikasse.
See oli põlevkivi tekkeaeg, umbes 460 miljoni aastat tagasi. Huvitav on ka see, et Baltika paetekke-perioodi keskel ehk ordoviitsiumi ja siluri ajastu piiril toimus lõunapoolusel (praegune Sahara Põhja-Aafrikas) paarkümmend miljoni aastat kestnud mandrijäästumine. Jääaja laienemise ja kahanemise tsüklid tekitasid üleilmseid ookeanipinna tõuse ja langusi ning selle kaudu mõjutasid ka troopikas paikneva Baltika madala mere sügavnemise ja madaldumise teel settimise tsükleid.
Settimistsüklite ehituse eripärasusi loeme paekihtidest. Puhas lubimuda – näiteks Nabala lubjakivi – settis ariidsel ehk kuival kliima-perioodil, mis oli üheaegne jäästumisega poolusel; savikas dolomuda nagu Orgita dolokivi settis humiidse ehk niiske kliima tingimustes üheaegselt jäävaheajaga, kui kaldalähedasse laguuni kandus mandrilt rohkesti magevett. Settelise dolomiidi tekkimise seos magevee sissevooluga laguuni on kindlaks tehtud maailma eri paigus ja eri ajastuil pool sajandit tagasi, ent settimise keemiline protsess ise on senini selgitamata. Aga see on hoopis teise loo aines.

Madalmere teine tulemine – Kagu-Eesti paas
Lubisetete tekkimiseks soodsa madalmere teine tulemine Baltika mandrile toimus hilis-devonis ligikaudu 380 miljoni aastat tagasi, seega umbkaudu 100 miljonit aastat pärast esimest tulemist vara-ordoviitsiumi lõpul. Seekord tungis madalmeri meile sisse hoopis kagust, esimesele Paleoantilisele ookeanile peaaegu vastassuunast, Uurali ookeanist.
Pea kogu Baltika manner mattus siis mere alla, triivides soojas vööndis ekvaatoril idast läände. Ka seda ajajärku iseloomustas üks suurem ülemaailmne veeuputus Maa ajaloos, mil kontinentide kokkupõrkel ülessurutud kõrgmäestikud olid juba madalaks kulutatud ja ulatuslikes mandrilava katvates madalmeredes said moodustuda elustikurikkad lubisetted.
Praegusele Kagu-Eesti alale ulatunud meri oli Uurali ookeani kõige kaugem osa. See tähendab, et muistse ookeani merekallas võis kulgeda läbi Eesti alade, kusagil praeguse Põlva–Otepää– Tõrva joonel või kaugemalgi kagu pool. Põhja- ja Kesk-Eesti piirkond asus aga kindlalt juba mereäärsel madalal maismaal, Kaledoniididelt algavate jõgede deltade alal (vaata kaarti, mille leiad ajakirja trükiväljaandest).

Eesti pind devoni ajal
Kuidas võis Eesti sel ajal välja näha? Kujutage ette, et seisate kusagil Põlva ja Otepää vahel ja vaatate Venemaa poole. Teie silmale avaneb vaade tuhandeid kilo meetreid laiuvale merele, te ise seisate selle kaldal, jalge all maismaa. Kaugele põhja poole meist jääb aga ulatuslik madalamaks kulunud mäestik, Kaledoniidid, mis kulgeb Skandinaaviast Apalatshideni. Ürgjõed, mis suubuvad sellesse merre, on mägede kulutusmaterjalist vorminud punaste liivakivide hiigellasundi. See on tuntud nime all Old Red.
Selgub, et paetekke parimad perioodid Emakese Maa sadu miljoneid aastaid kestnud sündmusterohkes ajaloos olid kõige rahulikumad ajajärgud väheste kõrgmägedega ja ulatuslike madalmeredega mandrilaval just troopika- vööndis. Korallid vohasid ja lubimuda sadenes madalas soojas vees – nagu ka tänapäeval – ainult madalmerede pindala oli kordi laiem.

Devoni elu – enne kivistumist
Mis siis tolleaegsesse mere põhja settis? Milliste eluvormide kaasabil sündis devoni paas? Meri siin ei püsinud ju muutumatuna, kord oli sügavam, kord madalam, kord selgem, kord sogasem.
Ülem-devoni paelasundit uurides selgub, et ka sellele on iseloomulik selge tsükliline ehitus. Paari-kolme meetri paksune kivimkeha (tsükliit) moodustus keskmiselt kümne- kuni sajatuhandeaastase settimistsükli vältel. See sisaldas kahte või kolme eritekkelist paetüüpi.
Tsükli alumise osa paas koosneb murdlainetuse vööndis kuhjunud paksukihilisest kivististerikkast puhtast lubjakivist, mille põhikomponendiks on halvasti-sorditud kaaneliiv – kaltsiitsete kodade ja kaante purustusmaterjal. Sagedasemad põhjaelus tiku esindajad on põhjale kinnikasvavad korallid ja kihtpoorsed (stromatopoorid), põhjale kinnituvad käsijalgsed (brahhio poodid), mereliilialised (krinoiidid) ja vabalt liikuvad kõhtjalgsed (gastropoodid) ehk teod. Väga harvad on tol ajal trilobiidid ja põhjasetteisse kaevuvad karbid (peletsipoodid). Vabalt ujuvad ringi peajalgsed (nautiloiidid). Lainetusega liikuvaile veeristele kasvavad lubivetikad moodustavad sfäärilisi onkoliite. Nendes kihtides on leitud väikesi 1–2 meetrise läbimõõduga riffimoodustisi, mille karkassi kujundasid valdavalt kihtpoorsed, vähem korallid. Need kivististerikkad lubjakivid on enamasti dolomiidistunud.
Juba kivistunud lubisete – lubjakivi – on paelõhedes liikuvate magneesiumirikaste vesilahuste toimel dolokiviks muutunud. Dolomiidistumist põhjustanud magnee siu mi lahused pärinesid kas Maa sügavusest mäetekke perioodil või järgneva arengufaasi laguunidest. Magneesiumirikkad vesilahused liikusid paelõhedes, dolomiidistumisel muutus kivimi maht väiksemaks ja nii tekkisid poorid ja kavernid. Kivististe kaltsiit on välja leostunud, jättes tühikuisse väliskuju peegeldavad valatised. Sageli on suuremais tühikuis tekkinud dolomiidi või kaltsiidi kristallipesad – turistide meelis-suveniirid.

Elustik väheneb
Tsükli keskmise osa paas sisaldab kivistisi väga vähe. Soolsuse suhtes vähemnõudlikud karbid ja teod, kes suutsid elada laguunilähedasel varjatud shelfil, ei jätnud palju jälgi. Selle üleminekulise iseloomuga aja jooksul tekkisid vaikseveelised, mudalise struktuuriga õhukesekihilised merglid ja tugevalt savikad, peent liiva sisaldavad dolomudad. Sagedamini esineb neis skeletita mudasööjate ussilaadsete organismide elujälgi.
Tsükli ülemises osas settisid laguunitekkelised vaikseveelised, mõnevõrra väiksema savisisaldusega mikrokihilised domeriitse koostisega mudad nn dolomudad, kus kivistised puuduvad ja elujäljed on väga harvad.

Tuhanded katkestuspinnad – looduse maailmapärand
Üks meie looduse vaieldamatuid maailmapärandeid on setteprotsesside tsüklilisust väljendavad selgelt mitmekesised, tuhandeisse ulatuvad katkestuspinnad Eesti paelasundis. Nimelt on tsükliitide piiril enamasti selged katkestuse või kulutuse jäljed. Selliste tunnustega kihipinda nimetavad geoloogid katkestuspinnaks, mis enamasti kujutab endast uue tsükli basaalkihi alla mattunud kaljust merepõhja. Sellisel paesel merepõhjal on jäädvustunud looduslike protsesside jälgi: veeriseid ja peenemat purdmaterjali, kaevuvate ja puurivate organismide süvendeid ehk püstakuid, kõvale pinnale kasvanud koorikulisi biogeenseid moodustisi. Süvendite suuruse ja kuju järgi on kirjeldatud üsna erinevate organismide gruppe. Kivististe grupiline mitmekesisus uue settetsükli basaalkihis näitab vee normaalset soolsust, optimaalseid elutingimusi. Suurima sagedusega on koorikulised kihtpoorsed, nende järel lubivetikad, mis liikuvaile veeristele kasvades moodustavad sfäärilise ehitusega kivisel merepõhjal veerevaid „sibulaid“ ehk onkoliite, millest Saaremaa analoogne onkoliit-lubjakivi on saanud rahvapärase nime sibulpaas.
Mitmekesiste katkestuspindade sihipärane uurimine ja laiale avalikkusele tutvustamine on meile nii rahvuslik kui ka rahvusvaheline kohustus.

Kagu-Eesti paas on enamasti paksu pinnakatte all
Rõhutagem, et sellel Eesti noorimal pael lasub paks pinnakate, mis on valdavalt 50 meetrit, ulatudes Haanja kõrgustiku südames kuni 100 meetrini. Selletõttu on mõistetav, miks käsitletava paelasundi paljandeid on vähe ja need asuvad ainult kõrgustiku servaaladel sügavale lõikunud jõeorgudes või kaugemal kõrgustike vahelisel platoolaadsel tasandikul. Paelasundit läbivaid puurauke on Moreeni-Eestis kordi vähem kui Pae-Eestis.
Kagu-Eesti devoni paekihid on ka väikese paksusega, Eestimaa piires üksnes kuni 25 meetrit. Avamuse põhjapiir kulgeb idas enam-vähem paralleelselt Piusa jõe ülemjooksuga, lõunapoolne piir jääb Lätimaale.

Eesti kaldu kihid
Miks meil ei paljandu Lõuna-Eestis ordoviitsiumi ja siluri paasi, kui ometi loksus kogu Eestis samal ajal madal meri? Need kihid on olemas, ent sügavamal, devoni liivakivilasundi all.
Nagu juba maateaduse õpikuist teame, laskuvad kõik aluspõhja kihid siin, Balti kilbi lõunanõlval, lauge kallakuga lõunasse, umbes 2,5–3,5 meetrit ühe kilomeetri kohta (vt läbilõiget, mille leiad ajakirja trükiväljaandest). Seega Põhja-Eesti pankrannikul avanevad kihid lamavad Kesk-Eestis juba 200–300 meetri sügavusel ja Lõuna-Eestis lausa 600–700 meetri sügavusel. Lõuna-Eestis on nende peal nooremate, devoni ajastu mitmesaja meetri paksune liivakivide lasund. Ja äärmises kagunurgas katavad liivakive omakorda ülem-devoni paekivid, nende peal veelkord devoni kõige ülemised liiva- ja savikivid.

Kokkuvõtteks pae tekkest
Paetekke kahe käsitletud suure eri kestusega tekkeperioodi vahel on kaks analoogset osa ookeanide avanemise ja sulgumise, mandrite triivi ja kokkupõrke ning mägede tekke ja mahakulumisega. Samuti mahuvad sinna ülemaailmsete veeuputuste (talassokraatsete) ja kontinentide valitsemise (geokraatlike) perioodid väga suurte tsüklitena. Need tsüklid peegelduvad selgelt Eesti geoloogilises läbilõikes liivakivi-savikivi lasundite ja paekivi-lasundite suuremastaabilises vaheldumises.



Rein Einasto
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet