1/2009



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Kelgukoerad oskavad lumest teki teha

Kuigi tehniliselt võiks kelgukoeraks nimetada iga peni, kes mingil põhjusel kelku vedama on sattunud – olgu ta või inglise spanjel – on põhjamaal elavad kelgukoerad siiski erikohastumusega. Erilised on ka tingimused, millega nendega töötavad inimesed peavad arvestama – nagu mul oli õnn kogeda Teravmägedel.

Varajane hommikutund kelgukoerte laagris. Kõrged metallvõredega aedikud seisavad mäenõlval, tuul keerutab värsket lund, miinuskraade on 15 ringis. Kaugelt vaadates võiks arvata, et aedikutes ei ole hingegi: hangede vahelt paistab küll mitukümmend koerakuuti, aga loomi endid mitte kusagil. Lumeväljal pakitseb vaikus... Või siiski?

Piisab vaid läbi paksu lume rühkival inimesel aedikute kuuldekaugusesse jõuda, kui org täitub valju haukumisega. Esimese koera kahtlevast urahtusest kulub umbes poolteist sekundit, kuni terve neljakümnepealine koertekamp kuutidest ja hangedest püsti on karanud ning käppadega võrgule toetudes röögib eemaloleva inimkogu suunas.
Sellised hommikud olid Teravmägedel töötades üsna tavalised. Kuna me pidasime koeri linnast 10 km kaugusel, inimtühjas kõrvalises orus, siis olid koerad öösiti omapead ning meie hommikused kohtumised alati väga kärarikkad.
Tänu aedikute mitmemeetristele võredele ei olnud koerad ketis, vaid võisid puuris ringi liikuda. Tormide ajal oli see lausa eluliselt tähtis: tuul võis tuua ööga nii palju lund, et ketti pandud koer võinuks lämbuda, kui kuudi nurga taha takerdunud kett poleks lasknud tal hangest välja ronida.
Tõsi, vahel ei aidanud seegi. Kord olin peaaegu et südamerabanduse äärel, kui avastasin aedikusse astudes, et lühikese karvaga isane oli otsustanud tormi ajaks kuuti jääda – senikauaks, kui terve kuut oli lumehangega kaetud! Vaesel loomal ei olnud kinnituisanud kuudis enam liikumisruumigi ning hingamiseks vajalik õhk jõudis temani sõrmepaksuse ava kaudu.
Valmistusin hingeliselt juba kuudist surnukslämbunud koera välja tõstmiseks, kuid hakkasin siiski jooksusammul haaratud labidaga meeleheitlike löökidega hange lahti kaevama. Õnneks läks kõik siiski hästi. Pärast 70sentimeetrise kõvakspakkunud lumemüüri eemalekühveldamist vingerdas kitsast koopast välja täie elu ja tervise juures olev pruunikas koer ning mul ei jäänud üle muud, kui kergendusohkega põlvili kukkuda ja nutma hakata. „Miks sa nii tegid? Exxo, rumal, miks sa lasid end niimoodi kuuti sisse tuisata!?” olin koera peale ühtaegu kuri ja samas ka hingepõhjani tänulik, et temaga kõik hästi oli.

Ülirasvane toit aitab külma vastu
Kuigi koertekarjas oli ka lühikese karva ja kidura kehaehitusega Alaska haskisid, olid suurem osa Teravmägede koertest siiski Gröönimaa koerte, Alaska malamuutide ja Siberi haskide segu: toekad, tihke karvaga olevused, kellele ei valmistanud ebamugavusi ka –25kraadine ilm.
Talitajatele seevastu oli käredast külmast siiski omajagu tüli.
Spetsiaalne liha ja rasva segu, mida koertele külmaga võitlemiseks toidulisandina andsime, külmus toidukastis kõvaks tükiks enne, kui jõudsime sealt igale koerale vajaliku portsu välja võtta. Vahel tuli terve kast tagasi tuppa vedada, lisada sellele paar liitrit keeva vett, segada liha uuesti ühtlaseks massiks ning alles siis toitmisega jätkata. Ka toidukaussidesse valatud joogivesi külmus enne, kui koerad jõudsid kausi tühjaks süüa.
Mida külmem oli ilm, seda rohkem liha-rasva segu me nende toidule lisasime, teatud eranditega – mõnel koertal läks kõht liiga rasvase toidu peale lahti ja siis ei olnud toidukorrast üldse mingit kasu. Samas, ega nende kuivtoitki eriliselt energiavaene polnud: spetsiaalselt kelgukoertele välja töötatud toidus oli üle 30% rasva ja sama palju proteiini.

Koerad lasid end lumme tuisata
Koerad aga, nagu ennegi mainitud, külmast suurt välja ei teinud.
Igas aedikus oli nii palju kuute, kui oli koeri (tavaliselt kaks või kolm), ning kuigi me hoidsime kõiki pelgupaiku võimalikult jää- ja lumevabana ning lisasime isolatsiooniks kuivi õlekõrsi, ei kasutanud Gröönimaa koerad kuute peaaegu üldse. Nad eelistasid magada kas kuudi peal, kust neil oli hea ülevaade laagris toimuvast, või otse lumel.
Huvitav on sealjuures, et koerad kasutasid lumel magades alati ühte ja sedasama kohta. Pärast kahte-kolme ööd muutus magamisase kausikujuliseks õõnsuseks, mis vajus muust pinnast märgatavalt madalamale. Kutsa lasi juurde tuiskaval lumel end ühtlase tekina ära katta – ju pidas ta seda kõige mugavamaks ja soojemaks variandiks.

Vahel tuleb koera kõrvast hammustada
Norra polaarinstituudi giidil ja selle kelgukoerte laagri omanikul Jens Abildil oli koerte suhtes väga kindel seisukoht: hierarhia pidi paigas olema. Iseloomult leebemate Alaska haskidega ei olnud see nii oluline kui just Gröönimaa koertega, kes on loomult põikpäised ja iseteadlikud. Jensi jaoks ei olnud aktsepteeritav, et koer ei allu omanikule täielikult ja vastuvaidlemata.
Tema meelest ei eksisteeri loomadel paindlikku hierarhiat nagu inimestel (näiteks nii, et tööl on üks teisest tähtsam, kodus aga vastupidi), vaid on olemas üks ja ainus mõõde: sa kas oled tugevam või oled nõrgem. Punkt.
Kui Jens oleks lubanud koertele inimese najale hüppamist või teiste koerte peale urisemist, siis kuhu ta oleks pidanud tõmbama piiri, mis on lubatud ja mis mitte? Kuidas pidanuks koerad otsustama, millistest Jensi käskudest võib mööda vaadata ja milliseid tuleb täita?
Kuna ühel emasel on jooksuaeg, siis tuleb ta isaste koerte aedikutest kaugele eemale paigutada. Kahjuks aga uriseb Lulu kõigi emaste peale, nii tundubki meile, et kohe, kui me ta emaste aedikusse lahti laseme, on koerad üksteisel karvupidi kallal.
Kui Jens asjast kuuleb, tuleb ta meile appi. Ta hoiab üht koera ühes, teist teises käes, ning kohe, kui kumbki neist lõrisema kavatseb hakata, keelab Jens valjult: „Nei!” Lulu jätkab urisemist ning Jens pigistab krantsi koonu peopesasse: „Nei!” Lulu tõmbab küll kõrvad lidusse, pigistab silmad kinni, aga jätkab ikka veel lõrisemist.
„Nei!” võtab Jens koeral kõrvast ning hammustab seda kõvasti. „Nei!”
Lulu tõmbub tagasi, karv ähvardavalt turris, ning jääb vait. Kolm minutit hiljem on ta aedikusse lahti lastud ning endised vihavaenlased nuusivad leplikult üksteise sabaalust.

Kuidas Gröönimaa koerte hulgas korda hoiti
Kuna Jens ei lasknud ühelgi koeral endale n-ö pähe istuda, suutis ta kontrollida isegi koerte omavahelisi suhteid. Ühe erandiga – Gröönimaa koerad.
Neil jõulistel ja natuke matsaka välimusega hiiglastel on tänu aastasadade pikkusele aretustööle nii tugevalt välja arenenud hierarhia ja komme jõupositsioone kakluste abil lahendada, et nende puhul polnud isegi Jens kõikvõimas.
Küll aga oli ta ära õppinud selle, et Gröönimaa koerte puhul tuli nad aedikutesse paigutada nii, et üks koer oli teisest selgelt tugevam – ainult see pärssis kisklema mineku. Nõrgem koer ei lähe kunagi tugevamale kallale, samamoodi kui tugeval koeral puudub vajadus kakelda sellega, kes on nõrgem.

Lumes kannatavad koerte käpad
Põhjamaal elavate koerte kasukas muutub talvekuudel nii tihkeks, et kammimise järele puudub igasugune vajadus. Karv lihtsalt ei lähe sassi! Mis aga vajab hooldust, on käpad.
Kui koerad lume peal jooksevad, kogunevad nende käppade alla munajad lumetükid, mis hõõruvad varvaste vahele sattudes käppade alla punased laigud. Selle vältimiseks pügasime regulaarselt koerte varbavahekarvasid, mis võivad pikakarvalistel koertel vägagi muljetavaldavaks kasvada.
Osade koerte jaoks sai sellest protseduurist ideaalne „kvaliteetaeg” oma talitajaga ning nad lasid sel muretult juhtuda, osade jaoks aga... oeh!

Spot – rõõmus kiusupunn
Kaval gröönlane Spot, kellel oli täismehe jõud ja imiku ajud, võis kulutada ütlematus koguses energiat talitajatöö põrguks tegemiseks. Ta liikus, püherdas, raputas, sügas ja tegi tuhat imet selleks, et pügajat oma taldade kallale mitte lasta.
Ma kahtlen tegelikult, et ta tegi seda meie töö segamiseks. Vaevalt et ta isegi aru sai, mida me täpselt teha tahtsime : Spoti arvates oli vist tegu mõne lõbusa spordimänguga, kus tal oli võimalus end kõikvõimalikul kombel inimese vastu nühkida ja headmeelt välja näidata. Igatahes Spoti hooldamiseks kulus alati vähemalt kahe inimese jõud.
Samas, nende peale oli väga keeruline pahaseks saada, isegi Spoti peale, sest ka siis, kui kelgukoer sai hakkama millegagi, mis talitajale ei meeldinud, ei teinud ta seda ju kunagi kiusu pärast, vaid siiralt ja hea meelega.
Ka Spot lehvitas meie pügamissessioonide ajal sõbralikult saba ning püüdis iga keharakuga välja näidata seda, kui väga talle meeldib see, kui temaga tegeldakse ja talle tähelepanu pööratakse.
Just selline side, siiras poolehoid kahe- ja neljajalgsete olendite vahel on emotsioon, mida ma siiani südames kannan. Ma ei olnud Teravmägedel piisavalt kaua selleks, et lugeda end koerajuhiks või saavutada koertega sellist sügava tasandi mõistmist, nagu tekib aastakümneid koeri kasvatanud inimestel, kuid pisaraid jätkus mulle Eestisse naastes küll kõvasti. Ma ei nutnud taga mitte nii väga inimesi, kes muutsid minu väärtushinnanguid, ega loodust, mis oli kordumatult kaunis, vaid koeri. Neljajalgseid, karvaseid ja sõbralikke. Vahel tujukaid, tüütuid, kuid alati ausaid.
Kahtlen, kas enam kelgukoertega töötamist jätkan, kuna füüsiline koormus ulatub minu taluvuspiirini. Kuid olen õnnelik, et mul oli võimalus seda just 2008. aasta talvel teha.



Maria Kupinskaja
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet