2/2002



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

ARTIKLID
Ära unusta oma vaenlase nägu

Mitu korda aastas puutume me teadlikult ja meelega kokku haigustekitajatega. Sügisel üritame kogu hingest gripiga tutvust sobitada. Kevadel katsume, et tingimata puukentsefaliidile tere ütleksime. Me maksame sellele lõbule koguni peale!

Mis on vaktsineerimine? Kaheksa- aastane Inglise külapoiss James Phipps oli terve ja õnnelik, sest kole tõbi – rõuged – olid temast siiani kaarega mööda läinud. Ühel kenal maikuu päeval tuli tema juurde doktor Edward Jenner ja nakatas poisikese lehmarõugetesse.
Väike James põdes tõve läbi. Ja edaspidi tema organism rõugeid ei kartnud. Oli aasta 1796.
Edward Jenner ei nakatanud poissi pahatahtlikkusest või teadmatusest. Doktor Jenner oli piimanaisi jälgides tähele pannud, et lehmarõuged kulgesid inimestel väga kergelt, jättes järele vaid väikesed armid. Kes kord oli lehmarõugeid põdenud, pärisrõugetesse enam ei nakatunud! Sealt ka julgus vastu arstieetikat poiss katse korras haigeks teha.
Vaktsineerimine (ld vacca – lehm) levis kiiresti üle maailma. Vähem kui nelja aasta pärast praktiseeriti vaktsineerimist ka juba Eestis.
Mis puudutab vaktsineerimise esimest vastast – rõugeid –, siis 9. detsembril 1979 kuulutas Maailma Tervishoiu Organisatsioon rõuged kui haiguse hävitatuks.

Kuidas koondatakse sõjaväge? Haiguse puhul on inimese organism justkui lahinguväli, kus tõbesid tekitavad viirused ja bakterid on vaenlase sõdurid, kes üritavad vallutada võõrast territooriumi. Õnneks on inimesel oma armee, kes sissetungijatega võitleb.
Kui vaenlase sõdurid on maabunud, ehk inimene on nakatunud, võib oodata kahte tulemust.
Esiteks toob sõda kaasa hädasid kogu riigile: kütuse- ja toiduhindade tõusu või koguni defitsiidi, liikumisvabaduse piirangud ja muu säärase. Nii kaasnevad ka iga haigusega haigusnähud: palavik, nohu, oksendamine, kõhulahtisus, nahalööve...
Samal ajal käivad lahingud, oma armee võitleb vaenlastega. Ehk siis: organismi tunginud haigustekitajad kutsuvad esile immuunvastuse.
Inimese armeed, kes võitleb vaenlase vastu, nimetatakse immuunsüsteemiks. Immuunsüsteem on mitmel moel kontrollitav ning reguleeritav.
Nagu sõjaväes, on ka immuunsüsteemis ohvitserid ja sõdurid, rinde- ja tagalamehed. Otsustava lahingu võib võita mere- või näiteks maavägi. Immuunvastuse saab üldjoontes jagada kaheks: ühe annavad rakud, teise molekulid.
Rakulises immuunvastuses osalevad erinevad selleks spetsialiseerunud rakud. Kõige esmaseks kaitseks võõrorganismide vastu on eriväelased nimega fagotsüüdid – rakud, mis on spetsialiseerunud võõrorganismide "neelamisele" ja Ka inimese sõber saab süsti: Valdeku Väikeloomakliinikus süstis doktor Jürisson haruldast tõugu austraalia karjakoera, kolmekuist Aussiet koertekatku, parvoviiruse, nakkusliku hepatiidi, leptospiroosi ja marutaudi vastu. Viimase vastu vaktsineerimine on Eestis kohustuslik. lagundamisele. Neid abistab terve armee erinevaid "tapjarakke" ja "sõdurite abimehi".
Humoraalse immuunvastuse annavad antikehad ehk spetsiaalsed valgumolekulid.
Antikeha on nutikas sõdur, kes tunneb ära just selle vaenlase, kellest konkreetselt tema jagu saab – antikeha on spetsialiseerunud võitlema kindla haigustekitajaga. Antikeha vaenlast nimetatakse antigeeniks.

Mäleta oma vaenlast! Vaenlane on see, kelle vastu peab sõdima. Antigeenideks kutsutakse kõiki organismi sattunud võõraineid, mis kutsuvad esile immuunvastuse.
Vaenlased tuntakse ära relvastuse või mundri või võõrapärase jume järgi: antigeeni kindel piirkond annab teada, et tegemist on sissetungijaga. Seda "punast lipukest", mille järgi antikeha vaenlase ära tunneb, nimetatakse epitoobiks.
See lipuke on vaja selgeks õppida.
Nii nagu riik koolitab sõdureid erinevates õppeasutustes, on ka organismis "asutusi", mis vastutavad spets-väljaõppega sõdurite olemasolu eest. Antikehi, organismi sõdureid, toodavad rakud nimega B-lümfotsüüdid. Üks B-lümfotsüüt “koolitab” antikeha ära tundma vaid ühe vaenlase lipukest. Erinevate antikehade arv ulatub 10 miljonini.
Sõjaväge pole mõtet kogu aeg piiridel hoida. Seega on ka B-lümfotsüüdid rahu ajal puhkeolekus. Haigustekitajate rünnaku korral B-lümfotsüüdid aktiveeruvad ja hakkavad tootma antikehi. Aktiivselt antikehi tootvaid rakke nimetatakse plasmarakkudeks, mis on suhteliselt lühiealised.

Immuunsus on õppustel läbitöötatud strateegia. Kõik "sõja ajal" töötanud plasmarakud ei hukku. Pärast sõja lõppu jääb osa antikehi tootnud rakke alles. Nemad on need targad väejuhid, kes oskavad võita "eelmist sõda" ja suudavad sama taktikat kasutavat vaenlast kiiresti hävitada. Selliseid kindraleid nimetatakse mälurakkudeks.
Vaktsineerimine on justkui õppus, mille kägus targad kindralid välja õpetatakse. Pärisrünnaku korral oskavad mälurakud kiiresti ja otsustavalt antikehasid toota ning juhtida. Haigustekitaja hävitatakse juba enne esimeste sümptomite tekkimist.
Sellist kiiret, väljaõpetatud immuunvastust nimetataksegi immuunsuseks.
Saavutatud immuunsus võib olla eluaegne, ehk: targad kindralid jäävad olukorda kontrollima, kuni inimene elab.
Mõnede haigustekitajate vastu saavutatakse aga lühiajalisem immuunsus. Kehvema mäluga kindralid töötavad eelkõige piirkondades, kus inimorganism puutub kokku väliskeskkonnaga. Soolestiku ja hingamisteede nakkuste vastu võitlemiseks peab korraldama rohkem õppusi.

Vaktsiin on kerge(m) vastane. Vaktsineerimise käigus tutvustatakse organismi immuunsüsteemile vaenlase sõdureid ehk siis võõraid, haigustekitajatelt pärit antigeene. Vaenlase sõdureid on aga enamasti väga vähe ja nad on nõrgestatud. Organismi tegelikku haigestumist ei toimu, vastavad antikehad on aga tuleviku tarbeks välja koolitatud.
Niiviisi on võimalik vähemalt teoreetiliselt küllaltki kerge vaevaga ennetada muidu raskelt kulgevate nakkushaiguste teket.
Tänaseks on töötavaid vaktsiine valmistatud kümnete erinevate viiruste ning bakterite vastu.
Olenevalt kasutatavatest vaktsiinidest ning nende valmistamisviisidest, võivad erineda doosid, vaktsineerimise käigus ilmnevad kõrvalnähud ja ka efektiivsus.
Täna kasutatakse kahte tüüpi vaktsiine.

Püssideta vastased. Viirusnakkuste vastu on kõige paremad nakatamisvõimetud elusvaktsiinid. Organismi viiakse nakatamisvõimetuks tehtud viirused, kes suudavad siiski edukalt peremeesorganismis paljuneda ning välja kutsuda täieliku immuunvastuse. Haigeks nakatatu ei jää.
Ehk: tegemist on äratuntava mundri, kuid automaadita sõduritega.
Viirused/vaenlased on relvitud, sest nende nakatamisvõime kaotatud.
Tihti maskeeritakse üks viirus mitmeks vaenlaseks, justkui tuleks vastu kaks meest. Organism õpib tundma mõlemaid. Paljud seda tüüpi vaktsiinid on jõudnud kliiniliste katsete järku.
Tulevikus loodetakse kasutusele võtta vaktsiinid, mis näevad välja nagu veoautod, milles istuvad erinevate vaenlaste prototüübid. Veoautodena kasutatakse baktereid. Immuunvastus töötatakse sel juhul välja kõigi veoauto kastis istujate vastu.

Puupüssidega vastased. Inaktiveeritud viirusvaktsiinid on saadud viiruste keemilisel töötlemisel. Need viirused ei ole võimelised organismis paljunema ega haigust põhjustama, kuid on siiski säilitanud võime kutsuda esile immuunvastust.
Tegemist on justkui puupüssidega sõduritega. Ja kuna organism ei tea, et vaenlase kaelas rippuvast tukist pauku ei tule, saab sissetungija silmnägu pähe õpitud.
Sedasorti vaktsiine on immuunvastuse säilitamiseks vaja manustada suhteliselt suurtes kogustes ning mitmekordselt.
Selliste vaktsiinide hulka loetakse veel ka puhastatud valgulised vaktsiinid, mis sisaldavad ainult ühte, immuunvastust esile kutsuvat komponenti. Sõnaga – õppevahendiks on valge vineerist sõdurikujutis, mille puusale on naelutatud granaat. Selle granaadi järgi vaenlast hiljem tuntaksegi.
Puhastatud vaktsiinide saamine on siiski küllaltki töömahukas ning kallis.

Raske õppustel...? Ennast vaktsineerides õpetame oma organismi haigustekitajaid tundma ja nende vastu võitlema.
Globaalse vaktsineerimisega on hävitatud maailmast rõuged ning vähendatud paljude haiguste levikut.
Sellest hoolimata ei tähenda vaktsineerimine siiski veel inimkonna võitu haiguste üle.
Nagu kogu elusloodus, arenevad ka haigustekitajad, proovides leida uusi võimalusi enda säilitamiseks ja levitamiseks.
Näiteks gripp töötab pidevalt välja uut varustust, millega organismi üllatada ja seal siis rõõmsat laastamistööd teha. Korraga võib olla sõjameeleolus mitu gripitüve. Enne igat oodatavat gripiepideemiat tuleb valmistada uus vaktsiin just sel aastal enim levinud viirustüvede vastu. Edasi jääb vaid loota, et inimene puutub kokku selle viiruse tüvega, mille vastu ta vaktsineeriti.
Nagu on kunagi öelnud üks kuulus samblikust habemega lastejutu tegelane: looduses peab valitsema tasakaal.

VAKTSINEERIMISE VANEM VEND – VARIOLATSIOON
Rõuge-epideemiate ajal panid inimesed tähele, et kui haigestunu teda tabanud tõvest paranes, siis teda enam häda ei ohustanud.
Võib arvata, et suuresti nendest tähelepanekutest tulenevalt hakkasid hiinlased kasutama kaitsepookimist rõugete vastu – variolatsiooni (ld variola – rõuged). Variolatsiooni korral kanti nakatunud inimestelt võetud rõugelima üle mitte-nakatunud inimestele, mis põhjustas tavaliselt kerge haigestumise ning seejärel kestva immuunsuse.
Euroopasse toodi variolatsioon Türgi Inglise suursaadiku abikaasa Mary Wortley Montagu poolt 18. sajandi alguses.
Eestis viis esimese sellelaadse protseduuri läbi doktor August Wilhelm Schulinus 1756. aastal Tartus. Vaatamata küllaltki headele tulemustele kaasnes variolatsiooniga mõnigi kord rõugeepideemiate vallapääsemine. Mistõttu loobuti variolatsioonist enamuses riikides 1780. aastate lõpupoolel.
Kuigi variolatsioon ja vaktsineerimine näivad sarnased, on neil tegelikult suur vahe.
Variolatsiooni korral kanti tervele inimesele üle sisuliselt puhast haigustekitajat ning põhjustati sellega eeldatavalt kergekujuline nakkus, mis läbipõetult tagas immuunsuse rõugete vastu. Kahjuks kaasnes variolatsiooniga ka surmajuhtumeid, kus haiguse kulg muutus kergeloomulisest raskeloomuliseks.
Vaktsineerimise korral kasutatakse aga eelnevalt töödeldud haigustekitajat, mis ei ole võimeline haigust põhjustama, kuid tagab siiski immuunsuse.
Vaktsineerimise korral inimene haigeks ei jää, variolatsiooni puhul toimub tegelik haigestumine, mille puhul loodetakse kergemat pääsemist.

DNA VAKTSIINID ON TULEVIKURAVIMID
DNA vaktsiine on kahte sorti. Organismi viidud DNA vaktsiini molekulid käituvad pärilikkusmaterjalina.
Esimesel juhul viiakse "paljad" DNA järjestused (nagu nöörijupike) otseselt organismi kudedesse, kus hakatakse sünteesima immuunvastust põhjustavaid valke.
Teisel juhul süstitakse kudedesse "kogukam" plasmiidne DNA – ringikujuline DNA molekul, mis ei ole suuteline iseseisvalt paljunema ning sisaldab ainult meid huvitavaid geene.
Sisuliselt paneb organism kõigepealt vaenlase salarelva ise kokku ja õpib siis selle vastu võitlema. Oma olemuselt meenutab DNA vaktsiinidega vaktsineerimine viirusinfektsiooni; põhiliseks erinevuseks on see, et sellega ei kaasne tegelikku nakkust.
DNA vaktsiinide tootmine, kui nad on juba välja töötatud, on oluliselt lihtsam kui ülejäänute saamine, ka on DNA väga stabiilne – seda on lihtne säilitada ja transportida.
Ning ehk isegi kõige tähtsam – olemasolevaid DNA vaktsiine on võimalik väga kergelt muuta ja edasi arendada.
Esimest korda õnnestus DNA kasutamine vaktsiinina 1992. aastal, praeguseks on loom- või kliiniliste katsete staadiumisse jõudnud mitmed DNA vaktsiinid, laialt levinud kasutuses neid aga kahjuks veel pole. Kuid nagu teistegi teadussaavutuste puhul, on DNA vaktsiinidega seotud mitmed küsimused siiani vastuseta.



Rainer Kerge, Lauri Peil
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet