2/2009



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

roheliste rattaretk
Kuidas elad, Luitemaa?

Tänavune rattaretk käib mööda piire. Mööda soode ja rabade servasid sõites jõuame Läti-Eesti piirini ning teisel päeval sõidame mööda rannikualasid. Kunagise Litoriinamere aegset randa tähistavad luitevallid on valitud ka Pärnumaa tunnusmaastikuks.

Kilingi-Nõmme
Rattamatk saab alguse Kilingi-Nõmmelt, mis on Pärnumaa kaguosa traditsiooniline majandus- ja kultuurikeskus. See 2500 elanikuga väikelinn on oma nime saanud 1560. aasta rajatud Schillingite mõisa ja 1789. aastal asutatud Nõmme kõrtsi nimede ühendamisel. Asundus paiknes raudtee ja oluliste maanteede ristumiskohas, mis soodustas keskuseks kujunemist. Linnaõigused anti Kilingi-Nõmmele 1938. aastal ja tänasel päeval jääb elanike arv nii 2500 lähedale. Kilingi-Nõmme on olnud pikka aega oluline metsanduslik keskus. Siin paiknes nõukogude perioodil Kilingi- Nõmme näidismetsamajandi keskus ning linna lähistel metsapunkt ja taimla. Vaatamisväärset selles linnas leiab. Pöörake tähelepanu Pärnu-Valga maanteed palistavale ajaloolisele väikeasulale tüüpilisele puithoonestusele ja osaliselt säilinud tuletõrjehoonele. Linna kuulsust on kasvatanud oma suveaed ja toimunud rahvarohked laadad. Eelmisel aastal taasavati silmapaistva kujuri Anton Starkopfi 1933. aastal loodud mälestussammas Vabadussõjas Saarde vallas langenutele.

Saarde
Saarde on vana kihelkonnakeskus. Pindalalt hiigelsuur, ent tihedate metsade ja hõreda inimasustusega paik arvatakse olevat tekkinud 13. sajandil omaaegse muinaskihelkonna baasil. Sellest ajaloolisest pärandist lähtuvalt kannab ka Kanaküla alt Talini laiutav Eesti suurim omavalitsusüksus Saarde valla nime ning on suuruselt võrreldav Hiiumaaga. 1422. aastal esmakordselt mainitud paika ehitati 1864. aastal mõisa lähedusse Katariina kirik ning kolm aastat hiljem selle juurde rahvakool. Tolles ajast on paik välja kujunenud vaimuelu- ja hariduskeskuseks. Sealkandis maanteed mööda liikujat paelub vaade paisjärvele ja kirikule.

Allikukivi
Järgmisena jõuame ratastega pärast mõnekilomeetrist kergliiklusteel kulgemist Allikukivile. Selle küla südameks on kalevivabriku omaniku Albert Zoepfeli punastest tellistest ajalooline loss. Lossi ümbritseb lopsakas loodusliku ilmega park. Kunagi oli asula tuntud kalevivabriku asukohana. Tehasest pole aga tänaseks midagi säilinud. 1961. aastal avastati Allikukivi ürgoru liivakivinõlvast Allikukivi koopad, mis arvatakse olevat tekkinud põhjavete uuristava toime läbi. Suurim säilinud koobas on 33 meetrit pikk ja kuni 2,7 meetrit kõrge, olles ühtlasi pikim kogu Sakala kõrgustikul. Koobastesse kogunev vesi väljub orunõlval allikana. Pärimuslugu räägib, et siin koopa kohal olevat maa alla vajunud jõukas talu, mille pererahvast karistati selle eest, et nad pulmapeo ajal kerjusele almust anda ei raatsinud.

Tihemetsa
Tihemetsa ajalooliseks nimeks on olnud Voltveti, mis tuli käibele 1601. aastal esmakordselt mainitud rüütlimõisa omanike Wolff eldtide nimest. Praegune kohanimi tuleneb aga sakslaste kasutatud Tignitz’i nimest, mis 1930ndatel kohandati eestipäraseks Tihemetsaks. Mõisa hilisklassitsistlikus stiilis häärber valmis 1830. aastal. Mõis kuulus 1786. kuni võõrandamiseni 1919. a. Strykkide suguvõsale. Eesti Vabariigile võõrandatud mõisahoonet on sellest ajast peale kasutatud põllumajandusliku ja metsandusliku kutsehariduse andmise paigana. Selle tarbeks on ehitist korduvalt laiendatud ja ümber tehtud. Viimastel aastatel on aga suund võetud häärberi ajaloolise ilme taastamisele. Loodusesõpra köidab kindlasti looduskaitse all olev 13 ha suurune Tihemetsa dendropark oma liigirohke puistu, kaunite alleede ja kõnniteede, tiikide, ojade ning sildadega.

Punapargi
Punapargi on laiemalt tuntud oma Vabadussõja sündmuste poolest. Selles külas toimus 1918. aastal ainuke lahing meie relvajõudude ja taganevate Saksa Landeswehri vägede vahel Eesti pinnal. Raske lahing puhkes pooltahtmatult, kui rongidel saadeti kohale Eesti väesalgad taganevate ja rüüstetööd tegevate saksa sõdurite hulgas korda looma. Mõned päevad hiljem algasid Voltveti–Punapargi piirkonnas juba lahingud punaarmee vägedega ning peale esimesi taganemisi ja sõjatandri peatumist selles piirkonnas alustati siit 1919. a 6. jaanuaril võidukat pealetungi. Selleaegsete sõjasündmuste ja langenute meelespidamiseks on paigaldatud mälestuskivi.

Leipste
Pärast Punapargi ja Tihemetsa külastamist suundume lõunasse. Leipste küla järel möödume mõlemal pool teed asuvatest Mõksi ja Viira rabast. Viimase vanal freesturbaalal säilitatakse Henn ja Juta Vilbaste ning Nigula Looduskaitseala aretatud jõhvikasorte.

Jäärja mõis
Jäärja rüütlimõisa kohta pärinevad esimesed ülestähendused 1442. aastast. Mõis on sajandite vältel näinud erinevaid omanikke ning viimaseks omanikuks enne riigistamist oli Johannes von Ungern-Sternberg. Mõisa peahoone on lihtne ühekordne puidust ehitis, mis valmis 19. sajandi alguses. Mõisasüdamiku hoonetest on tähelepanuväärne ka stiilne kaaravadega ait. Mõisa peahoone on olnud kasutuses RMK Jäärja metskonna kontorina ja pälvis 2007. a RMK kaunima metskonnakeskuse tiitli. Jäärja lähistel asus ka kuni Põhjasõjani Saarde kihelkonna keskus koos kihelkonnakirikuga, mis aga hiljem ehitati Kilingi- Nõmme lähedale Saardesse.

Järveotsa maastikukaitseala
Jäärja järel jõutakse Järveotsa maastikukaitsealale. Selle südameks on 19. sajandi lõpus Jäärja mõisa omanike rajatud tammik ja laialehine mets. Maastikku ilmestab siin ligi 6ha pindalaga madal, soostuvate kallastega ja kinnikasvav Järveotsa järv.

Sookuninga looduskaitseala
Järgnevalt kulgeb ratturite tee mööda Sookuninga LK põhjapiiriks olevaid metsateid jõnksutades üha lähemale Läti piirile. Sookuninga LK on suure piiriülese märgalasüsteemi Eesti-poolne osa. Kogu piiriülene loodusmaastik tunnustati eelmise aasta lõpul rahvusvahelise tähtsusega märgalaks. Ala südameks on ulatusliku loodusmaastiku moodustavad laugaserohked, kaunite järvede ja rabasaartega Rongu ja Kodaja rabad, mis on koduks ka põlistele loodusmaastiku lindudele kaljukotkastele ja järvekauridele. Soka rabajärvest saab alguse Pärnu jõe lisajõgi Reiu jõgi. Sookuninga LK põhjaosas asuvad aga põlised metsaalad, mille paksud laaned olevat rahvapärimuse järgi röövretkedelt taandujaid takistanud ning Läti-Saksa vägi olevat neis suurtes mädasoodes sunnitud olnud rahapajad maasse matma. Olgu varandusega kuidas on, aga sügavate metsalaante serval viljakatel küngaste põlised talukohad tunnistavad siin kuninglikku rahu ja õndsust, mida võib eksitada vaid soode tagant kostev huntide ja lätlaste ulgumine. Sookuninga kuninglikus linnuks on metsis. Rongu metsad on kuulsad metsiste mängukohad ning seal on läbi aegade jahihärrad neid imetlenud ja selleks rajatud jahionni kasutanud.

Veelikse
Sookuninga metsade vahelt õnnelikult läbi saanud, võtab retk üle kultuurmaastike suuna Veeliksele. Selle väikse ja unise külakese ehteks on Veelikse järv. Maan teest lõunas asub kaitsealune Veelikse hiiepärn. Liikudes Veelikselt edasi Tali suunas, ületame kahel korral Lanksaare tee. Lanksaare suurtalu on läbi aegade olnud ettevõtlike maaharijate kodu ning on kuulus kui Eesti maatõugu veiste säilitamise keskus.
Tali –Tuuliku maanteel võtavad ratturid suuna lõunasse. Reinu küla ajalooliseks nimeks on olnud sealse oosikünka tõttu Kõrgesaare, kuid mis hiljem seal asunud talu nime järgi küla nimena kinnistus.

Vanajärve
Esimese matkapäeva lõppedes jõuab rändur Vanajärvele. Siin kahe soo vahelisel viljakal maasäärel paikneb üks mitmetest omaaegsetest jõukate mulkide taludest, mille tsiviilkaitseõppusel põletamisest päästis hoones Nigula Riikliku Looduskaitseala keskuse asutamine. Praegu asub seal Keskkonnaameti Vanajärve administratiivhoone ja teaduskeskus. Keskusest kilomeetri jagu lõunas asub kunagine Järve talukoht. Kuivõrd rabaserva jäänukveekogu on saanud nime talukoha järgi, siis ongi selle 18ha ilusa veepeegli nimeks Järve ehk Nigula järv. Siit pääseb külastaja järve kaldalt algavale 7km pikkusele ja kahe vaatetorniga looduse õpperajale. Nigula raba võeti 1957. aastal koos Matsalu, Vilsandi ja Viidumäega esimestena riikliku looduskaitse alla. See säästis vee- ja laukarohket 2320 ha pindalaga raba kuivendamisest ning laialehiste puudega metsasaari ning kaitseala lääne ja põhjaosa põlismetsi raiete eest. Seetõttu on Nigula raba puhul tegemist ühega vähestest väga heas looduslikus seisus säilinud soodest. Teisel pool teed paikneb Sookuninga LK alal väike Ruunasoo, mis on muutunud sooteadlaste klassikaliseks uurimispaigaks ning põneva paigaga saab tutvuda raba serva rajatud laudteed ja vaatetorni kasutades.

Tuuliku
Teise matkapäeva alustuseks sõidetakse Nigula raba idaserva mööda kuni endise Tali mõisa karjamõisa asukoha – Tuuliku külani. Sealt pöörab tee Nigula raba lõunaserval läände. Kolbergis on sobiv jalga puhata teeservas asuvas puhkekohas ja uudistada vaatetornist Nigula kaitseala ja maahooldajate koostööd sooservade traditsioonilisel majandamisel Eesti maatõugu veiste abil.

Massiaru
Laulaste ehk Massiaru on rahvalegendi järgi saanud oma nime sellest, et kohmetu talumees olevat mõisahärra küsimusele vastanud „ma ei saa aru“. Selle kauge maanurga suuremas külakeskuses avati 1938. aastal arhitektuuriliselt silmapaistev koolihoone. Praegu on küll koolihoone renoveeritud, kuid koolilaste vähesuse tõttu elab pikemat aega sulgemisohus. Siit külast on pärit ka Taltside suguvõsa, mille liige Jaan Talts on tuntud raskejõustiku olümpiavõitjana.
Massiarust läheb reisitee edasi piki Sakala kõrgustiku lääneserva suunduvat maanteed kuni Lemme jõe kaldani. Tee kulgeb siin lausa Läti piirini, kuni jõuab endise Riiselja-Ikla kitsarööpmelisele raudteetammile. Teel läbitakse Kivikupitsa maastikukaitseala, mille vaatamisväärsuseks on metsade rüpes asuv kivikülv. Vanarahva legendid seostavad seda paika nii kullavaranduse kui maapõhja vajunud talukohaga.

Ikla
Ja seejärel jõutaksegi reisi lõunapoolseimasse punkti Ikla piirkülasse, mille Lätipoolses servas tähistab vana sadamakohta pikk kivimuul. Ikla oli omaaegse piirkonnakeskuse Eesti-Läti segaasustusega Heinaste eeslinn ja seetõttu paiknesid seal nii sadamarajatised, kohalike eesti soost reederite asutatud merekool, kirik ja teised tähtsamad asutused. Kui siis Eesti vabariigi ja Läti vahel piiri mahamärkimine toimus, oli Heinaste jäämine Läti aladele eestlaskonnale mõru pill. Rannik on Iklas soine ning rannaniidud ja roostikud vahelduvad lõugastega. Iklas on maapõuest leitud mineraalvett.
Edasi kulgeb teekond vana Ikla-Pärnu maanteed põhjasuunas. Treimani küla juurest alates palistavad rannikut madalad männimetsaga luited. Treimani küla nimi arvatakse olevat pärit Põhjasõja ajast kui katku ja rüüsteretkede ajal kogu Pärnu ja Riia vaheline maa inimestest tühjaks jäänud. Siis olevat selle kohapeale talukohad rajanud kolm meest, mille järgi hilisemat küla kolmemehekülaks (Drei-mannsdorf, sks). Treimanist kujunes nõukogude perioodil välja kalanduskeskus oma sadama, kalatsehhi ja kontoriga. Jõuka kalurikolhoosi aegu käidi kala püüdmas ka ookeanivetest ning kasvatati kõrvaltegevusena karusloomi. Seda head aega meenutab ka 1964 valminud klubihoone, mis on aktiivse kultuurirahva kooskäimise koht ka tänapäeval.

Kabli
Treimanist põhja poole liikudes jõutakse piirkonna suvemekaks olevasse Kabli külla. Pikki mereäärset teed laiali laotatud küla kogus 19.–20. sajandi vahetusel tuntust kui merepurjekate ehituse ja laevaomanike asupaik. Sellest jõukusest ja välisreisidelt kaasatoodud kogemusest valmisid mitmed kaptenite-reederite majad, mis selgelt eristusid oma uhke arhitektuuriga tavapärastest talumajadest. Neist kaks kõige uhkemat on sinisevärvilised reederite Granti ja Marksoni elamud. Viimases asus ka aastaid kohalik majamuuseum, mis aga kahjuks nüüdseks on külastajatele suletud. Kabli küla põhjapiiril möödutakse Kabli linnujaamast, kus alates 1969. aastast uuritakse lindude rännet ning kus huviline saab heita pilku vaatetornidest merele või kõndida laudrajal liivaranda.

Häädemeeste
, ehk heade meeste elupaik. Kunagiste merehädaliste päästmis- ja tänupaigast on saanud vallakeskus ja Pärnumaa edelanurga suurim asula. Enne asulasse jõudmist möödub tee pargist ja arhitektuurimälestisest, 1872. aastal rajatud Issandamuutmise õigeusu kirikust. Vaestele rannaelanikele hakkas 19. sajandi teises pooles Vene tsaaririik õigeusku astumise eest maad pakkuma, paar km alevist lõuna pool usuvahetajate asustatud ala hakati nimetama Krundikülaks. Häädemeeste oli oluline laevaehituspaik ning Laululava pargis on mälestusmärk 1861 valminud esimesele Eesti purjekale „Julie“. Kokku valmis Häädemeeste vallas 1861–1910 kogunisti 163 purjelaeva, mis seilasid nii Euroopa, Aafrika kui Ameerika sadamate vahel.
Ületades Häädemeeste oja silla ja möödudes hiljuti renoveeritud rahvamaja hoonest, jõutakse välja aleviku kõige vanema ajaloolise osa – suureküla tänavale. Siit avaneb ka esimene vaade Häädemeeste avaratele rannaniitudele, mis on maapuuduses rannarahvale olnud alati tähtis kariloomade söötmispaik. 2001. aastal käivitunud Life projekti käigus taastati karjatamine ja puhastati niidud pilliroost ja kulust. Häädemeeste jõe suudmes ja Pulgojal asuvad ranniku linnuelu vaatlemiseks linnutornid.

Rannametsa
Peale rannikutasandikul asuvate Pulgoja ja Rannametsa külade läbimist ja Rannametsa jõe ületamist suundutakse Via Balticale ja tõus Rannametsa luidetesse paneb jalgratturite lihased proovile. Siin Luitemaa LK südames paiknevad Eesti kõrgeimad luited ja Litoriinamere aegset randa tähistavad luitevallid on valitud ka Pärnumaa tunnusmaastikuks. Maanteeäärsest parklast algab 1,8 km laudtee, mis kulgeb ringiga läbi Tolkuse raba ja laugaste üles luitepealsetele. Tornimäel asub 18m kõrgune vaatetorn, millest avaneb hingeülendav vaade idas mõõtmatult laiuvate soo- ja metsamaastikele ning läänes rannikumerele ja Pärnu lahele ühes Kihnu väina saarestikuga.
Võiste asula kohal pöörab rattaseltskond maanteelt kõrvale, et läbi külateede jõuda Tahkuranna õigeusu kiriku ja Tahku ninani, millelt avaneb hea vaade Pärnu lahele. Seejärel möödub tee Eesti esimese presidendi Konstantin Pätsi sünnikoha auks rajatud pargist ja mälestusmärgist, et päeva lõpuks jõuda sihtpunkti – luitemänniku rüpes asuvasse Jõulumäe spordibaasi, kus oma esimeste treeningutega alustas ka olümpiavõitja ja maailmameister Andrus Veerpalu.
Uut retkepäeva alustatakse Leina– Suursoo põldude ületamisega. See piirkonna suurim põlluala on tekkinud kunagise Häädemeestelt Lepakülani ulatunud hiiglasliku sooala põhjaosa kuivendamisel. Veel 1850. aastal alguse vanadel mõisakaartidel kandis kogu see märgala Suursoo nimetust. Sealt alanud sookuivenduse käigus olevat mõisavalitseja leidnud raba taha põgenenud pärisorja talumajapidamise. Ärajooksiku tolguseks sõimamisest sai see talukoht ja hiljem kogu soo omale uue nime.

Mööda Tolkuse ja Maarjapeaksi rabade vahelist maanteed jõuavad vänturid Soometsa külla, mille nimi ütleb kõik. Teeservas jääb silma kohaliku aktiivse külaseltsi poolt eurorahade toel esimesena uuel iseseisvusajal rajatud seltsimaja. Soometsas asuvas väiketöökojas kantakse edasi ka Häädemeeste valla kuulsaid savikasutuse traditsioone – valmistatakse põletatud ahjukive. Peale seda pöördub tee otsustavalt metsa. Läbida tuleb retke kõige metsikum lõik – risti minnakse läbi Vahe-Eesti metsavöö.

Venemurruon üks tsaariajal asutatud põlistest sügaval metsades asuvatest metsavahikodadest. Praeguseni on veel säilinud eelmise vabariigi ajal ehitatud eluhoone ja mõned vanemast ajst pärit kõrvalhooned. Tolkuse kaitsealalt läbi ja samanimelist ojakest ületades jõutakse välja Timmkanalini. Ura ja Rannametsa jõgesid ühendav Timmkanal rajati 1858 käsitsi kaevatud kanalina, kuivendamaks siinseid soised metsi ja pakkumaks palkide mereranda parvetamise võimalusi. Kanal sai nime töö algataja Häädemeeste riigimõisa rentniku W. immi järgi. Mõni kilomeeter hiljem lõikub kanali ja teega endise kitsarööpmelise Riisselja–Ikla raudtee tamm. Siin asus 1923–1975 Eestis viimase üldkasutatava kitsarööpmelise raudtee Timmkanali jaam. Uhke kahekordne jaamahoone oli kogu liini suurim, kuid on praeguseks täielikult lagunenud. Peale pikemat metsassõitu ja Laiksaare- Ristiküla maantee ületamist on sobiv teha puhkepeatus kauni Rae paisjärve kaldapealsel. Ura jõe paisutuskoha kaldal on ka RMK puhkekoht ja õpperada.
Peale seda jätkub retk mööda metsamaastikke ja Vaarja küla juures ületatakse Reiu jõgi. Valga- Uulu maanteed ületades jõutakse Lodjale. Siin torkavad silma Lodja endise postijaama valged kivihooned. See 1800. aastal ehitatud hoone on üks paremini säilinuid omataoliste seas. Peale Lodja metskonna likvideerimist seisab maja tühi, kuid omavalitsus loodab selle hoone peatselt avalikes huvides toimima panna ja leida võimalus ajaloolise hoone säilimiseks.
Lodjalt suundume Sigaste poole, möödudes RMK jahimajast ja jõuame Raja talusse. Pererahvas on spetsialiseerunud kääbuskasvuliste koduloomatõugude kasvatamisele ja külastajatele näitamisele. Peale kääbusloomade ja lindude uudistamist on aeg võtta suund matka lõpp-punkti suunas. Maranal möödutakse metsataimlast ja endise metsakombinaadi asupaigast.



Mati Kose
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet