2/2009



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

roheliste rattaretk
Metsloomade taastuskeskus parandab meie vigu

Taastuskeskuse karulapsed peavad juba sügisest iseseisvat elu alustama.
Arne Ader
Rattaretkeliste esimese öö laagripaigast on Nigula metsloomade taastuskeskus ainult paarisaja meetri kaugusel, ent näha me ulukeid loomulikult ei saa. Kui loomadel tekib kahejalgsega liigne kontakt, harjuvad nad inimestega ja loodusesse tagasisaatmine ei pruugi üldse õnnestuda.

„Ühtpidi on see ka karantiin loomadele, teistpidi inimestele,“ selgitab Enn Vilbaste, miks meid loomade juurde mingil juhul ei lasta. „Me ei tea ju kunagi, mis haigusi levib. Kajakad ja tuvid lendavad ka meil ringi. Levida võivad marutaud, tuberkuloos, seda ei tea kunagi, mis haigused veel.“ Teistpidi on oluline, et loomad ei harjuks inimestega, taastuskeskuses kostil olevad karvased ja sulelised näevad võimalusel ainult ühte hooldajat, või kahte. „Põhimõte on, et neid toidab üks inimene, kontakt peab olema minimaalne ja minimaalne peab olema ka kinnihoidmise aeg,“ selgitab Enn.
Isegi rangete nõuete järgimisel võib siiski loomade vabastamist tabada ebaõnnestumine. „Kuulsite ju, mis juhtus merikotkaga, keda turvakodust üritasime loodusesse lasta. Ta ei läinud lendu! Küll ründas, aga ära ei läinud, tuli tagasi tuua. Nüüd ootame natukene veel ja proovime siis uuesti. Viga võis olla ilmas, transpordis jne. Loomale põhjustab stressi mis iganes pisike detail,“ teab Enn.

Prügi ja heinapallinöörid teevad paha
Turvakodu eesmärk pole loomaaeda pidada, vaid parandada kaasinimeste tehtud vigu, sest kui vaagida põhjusi, miks loomad siia satuvad, on esimesel kohal kahejalgsete hooletus. „Prügi ja heinapallinöör on üks suuri ohte,“ loetleb Enn. „On juhtumeid, kus linnupoeg on pesas nööripidi kinni. Või lendab elektritraatidesse. Prügi puhul on näide, kus kähriku pea on plastpudelis ja välja ei saa. Selliseid situatsioone on palju.“
Tihti on süüdi muidugi hooletu metsaraie ja jahipidamise apsakad. Näiteks tänavu talvel peletati metsatööde tõttu pesalt minema emakaru, ulu alla oli vaja võtta mitmeid karupoegi. Kõigepealt tuli 3 Tartumaalt, siis 2 Pärnumaalt ja nüüd 1 Harjumaalt, kokku on praegu turvakodu perenaisel Kaja Kübaral hooldada juba kuus mõmmikut. Kuidas neil läheb? „Üle 20 karupoja on õnnestunult metsa tagasi saadetud,” ütleb Kaja Kübar. „Aeg näitab, mis neist praegustest saab. Kuid hiljemalt augustis ootab neid iseseisev elu”.
Eelmisel aastal oli sama lugu, inimeste hooletuse tõttu sattus turvakodusse kolm karukest. Mullused mõmmikud on nüüd küll omapäi metsas tatsamas, ent normaalsetes tingimustes peaksid nad veel emaga koos olema. „Ega me ei tea, mis neist saab. Nad on üksinda metsas, korra on neid ka kohatud, inimeste juurde nad pole jõudnud,“ kinnitab Enn. Kui loomad õnnestub looduslikesse tingimustesse tagasi saata, on see turvakodu töötajatele suur kordaminek. See töö ei ole kerge! „Kaja peab seda rasket tööd tegema ja mina jõudumööda aitan ka,“ ütleb Enn. Kaja Kübar ongi just see abiline, kellega loomad enamasti kokku puutuvad.

Karu kaevus
„Mahajäetud rajatised tekitavad peavalu. No püüa sa vinnata karu salvkaevust välja! Pole just kõige lihtsam ettevõtmine!?“ Enn meenutab ühte seika, kui karumõmmik oli kuiva kaaneta salvkaevu kukkunud ja loom tuli sealt inimjõul välja tuua. „Saime ta kätte. Aga olukord kätkes endas ka ohtu – nägime, et ema oli seal ümber möllanud. Nüüd tuli meil kaevu minna. Aga pisike karu teeb päris palju haiget. Samas oli kogu aeg võimalus, et ema tuleb ülevalt peale... Nii arvataksegi, et mis see päästmine ära pole, aga ettevõtmise käigus võib ette tulla isegi vigastusi. Transport on hoopis omaette keeruline lugu. Sõidutamisega võid looma ikka täitsa maha tappa, kui rallimehena kihutad.“

Linnupojad ei vaja alati abi
Mõnikord helistavad inimesed turvakodusse ka ilmaasjata. „Üks juhus oli mul lindudega. Sõitsin ühte marsruuti viie päeva jooksul kolm korda, sest üks laps otsiski mulle linde. Nii kui poja leidis, helistas ja ma käisin järel. Ma selgitasin küll, et nende koht pole meie juures, vaid ikka metsas.“
Tuleb vahet teha, milline loom on tõesti viga saanud ja milline mitte. Inimesed helistavad Ennu sõnul igasuguste probleemidega. See on väga tore, aga vahel on inimestel liigne aitamistahe. Soorätsud pesitsevad maas, nimetab Enn linde, kelle puhul ei pea mõtlema, et nüüd on poeg kuskil alla sadanud. „Vahel helistatakse, et küll on imelik lind tee peal! Pika nokaga ja istub asfaldil… Ma mõtlesin tükk aega, kellega tegu, siis sain pihta, et see on punakurk- või järvekaur, viimaseid kohtab meil sagedamini. Tema nimelt maandub teinekord asfaldile, pidades seda ilmselt jõeks. Sealt õhku ta enam ei saa, sest lendutõusmiseks on vaja veepinda, linnu kehaehituse iseärasuste tõttu.“ Selle linnu võiks siis ettevaatlikult hoopis vee äärde toimetada.
„Ükskord oli pesakond raudkulli poegi kingitud ühele naisterahvale. Õnneks ta taipas meile helistada,“ meenutab Enn eriti kurioosset juhtumit, kui turvakodul tuli üles kasvatada neli raudkulli poega. Katsu sa toiduahela tipus paiknevale röövlinnule õpetada kõike eluks vajalikku. Kui inimene saab sellega hakkama, on tore. Aga raudkulli emal oleks see ju palju lihtsam olnud.

Kaja Kübar leidis must-toonekurelt ohtliku parasiidi
Juhtub sedagi, kus pealtnäha terve lind on ometi nõrk ja lennuvõimetu. Nigulasse on sattunud mitu must-toonekure poega, kes pealtnäha terved. „Kajale toodi siia toonekurepojad ja ta sai neil kurgust kätte oma 70–80 kaani,“ räägib Enn. „See kaaniliik oli üks parasiit, kelle emaslind kusagilt kaugelt oli kaasa toonud ja poegadele nakatanud. Poeg oleks võinud aga kurnatusest surra. Nüüd tänu turvakodule saime teada, et selline häda kimbutab. Saime need kaanid välja korjata ning seejärel lindu ravida,“ on Enn rahul.

Naftareostuse ohud pole möödas
Turvakodu kogemused on marjaks kulunud ka merereostuste puhul, siin tegutsevad ju eksperdid. Kuigi pärast Nõva juhtumit, mil vabatahtlikud õliseid linde pesid, kuid vaid väheseid sulelisi õnnestus elule päästa, oli kuulda kummalisi arvamusi, nagu oleks see ressursiraiskamine. Aga miks me siis üldse loodust kaitseme, küsin ma?“ ei saa Enn sellisest suhtumisest aru. „Lähtudes arusaamast, et hädalistele lindudele maja ehitamine, transport ja inimtööjõud on kõik suur kulu, on kogu looduskaitse mõttetu. Kas oleks parem, kui laibad jäävad randa? Nad lähevad ju süsteemi tagasi, kandes endas toksilisi aineid. Võtame kasvõi selle plii näite. Mäletate, need merikotkad, kes nüüd talvel leiti surnuna. Surma põhjust ei teata, aga plii oli kehades sees. Kus see plii tuli?“ küsib Enn retooriliselt.
Naftareostuse korral maksab mõelda ka sellele aspektile, et inimene, kes abi annab, saab ise midagi vastu. Ta saab aru, mismoodi inimene loodust mõjutab ja seda ta ei unusta. Seda polegi nii vähe. Tähtis on rand õnnetusejärgselt kiiresti koristada. Ent tänasel päeval pole meil veel korralikku riiklikul tasemel seiret, mis aitaks operatiivselt sekkuda. „Kui nüüd peaks midagi juhtuma, oleme suhteliselt keerulises olukorras,“ teab Enn. Kõik hakkaks samamoodi peale nagu Nõva-loos. Ennu sõnul tuleks juba praegu rajada väikesed tugijaamad ja käsuliinid paika panna. „Väike turvakodu ei mahuta ju kedagi, kui midagi suurt peaks juhtuma. Praegugi on taastuskeskuses tööd küllaga. Aga hea on teada, et Eestis on üks paik, kus metsloomad saavad abi.“
Ega kõik loomad polegi rattaretkeliste ööbimispaigale nii väga lähedal. Turvakodu aedikud on osaliselt üksteisest eemal. Paigad, kus haige kitse jalaluu murdu ravitakse või karujõmmi suureks kasvatatakse, on üksteisest piisavalt kaugel. Kuidas saakski kitse panna karu lähedale – hirmuäratava looma lõhn ajaks väiksema ju stressi ning mis põhiline: ta ei oskaks metsas karu karta!
Ega meiegi taha loomi liialt häirida. Oleme siinkandis ju lihtsalt külas.



Helen Arusoo
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet