Euroopa mageveeelustik
Malcolm Greenhaigh
Denys Ovenden
Tõlkinud ja Eesti oludele
kohandanud Helle Mäemets,
Ingmar Ott ja Henn Timm
Eesti Entsüklopeediakirjastus,
2008, 256 lk
Te ei kujuta ette, millist kergendust
pakub päev otsa toas istunud
inimesele jõe äärde jõudmine.
Kui vahva on sokisooja varbaga
külma vett siluda ja veepeeglist oma
suurest töötegemisest ning kooliraamatute
lugemisest väsinud silmnägu
uurida. Muuseas, peegel näitab, et nägu
muutub jõe ääres kohe rõõmsamaks ja
elavamaks.
Jõekallas on ikka päris sisuline piir.
Hea küll, sina ületasid selle oma varbaga
ja seda teeb ka roheline konn, kes mättalt
vette hüppab, aga üldiselt on jõgi täiesti
omaette maailm.
Keegi lendab vee kohal, keegi kasvab
vees ja jõepõhjas roomab keegi, vaevaliselt
vedades järele oma liivast ja taimetükkidest
koostatud ühemeheelamut.
See on puruvana, tead sina, vana kalamees.
Ja eluaeg on sind kummitanud küsimus,
mis elukas see puruvana õieti on.
Kusagilt oleksid justkui kuulnud, et ta on
tegelikult liblikas, kes enne liblikaks saamist
vees elab.
Vaatame järele, võtame kätte aastal
2008 ilmunud teose, meie tunnustatud
järveteadlaste Helle Mäemetsa, Ingmar
Otti ja Henn Timmi toimetatud raamatu
„Euroopa magevee-elustik”. Selles leidub
register ja registris leidub sõna „puruvanalased”.
Yes!, hüüdis inglise sõjamees, kui
kapten teatas talle kolmepäevasest puhkusest.
Leheküljele 130 jõudes vajub aga uudistaja
mokk õige pikaks, sest ta näeb, et elu
on palju keerulisem ja imelisem, kui oli
oletanud. Raamat räägib kraavivanast,
katusvanast, keeruvanast, toru-jõevanast,
kivivanast, vooluvanast, pasunvanast jne
jne.
Kõik on nad sugulased, ja paljud neist
võivad elada samas jões nagu suguvõsa
kokkutulekul, kuid kõik nad on ka erinevad.
Milline võimalus edasiseks uurimiseks
ja süvenemiseks, veeta päev puruvanade või kiilide või ujurite või teiste mageveeelukate
ja -oleste seltsis vastse raamatu
abiga.
Ja täpsustus – puruvanadest saavad
ehmestiivalised.