Aastakümneid tagasi popsutas buss pea igasse Eestimaa nurka ja reisihuvilised said autot omamata kõik looduskaunid paigad üle kaeda. Kas nüüd, autoajastul on see veel võimalik? Päriselt mitte, aga õnneks on mõned armastatumad pai gad siiani veel bussiga väisatavad.

See lugu sai alguse ühel mullusel suvehommikul, mil avastasin,et saan küll Kaberneeme (popu laar ne suvekoht 40 km
Tallinnast), aga samal päeval enam tagasi ega ka edasi kuskile ei pääse. Ja Võsule (populaarne suvituskoht 80 km Tallinnast, Vihula valla keskus, bussireisijale nn Lahemaa värav) otse pealinnast enam hoopiski mitte

Sõbrad peavad mind muidu kohaliku transpordi kasutamise kroonimata kuningannaks. Suudan suvistele retkedele ja olengutele jõuda ime teid pidi. Näiteks võin sõita Sõrust Kuressaarde. Praam kahe saare vahel käib, aga sadamas ei oota vastas ühtki bussi, et edasi viia (vahel kohtab väga nõutu näoga pampudega tegelasi). Tuleb lihtsalt kiirkõnnil minna ligi nelja kilomeetri kaugusele Leisi, et jõuda suure tiiruga läbi sealtpoolse saareosa loksuva bussi peale. Tagasi Hiiumaale minnes peab bussigraafikute tõttu seevastu jälle sadamas ligi kaks tundi ootama, ei mingit kioskit ega kohvituba (sadamamehed andsid jala saabumist imestadesimetledes kord minu ja tütre kasutada kõik oma puhkeruumid ja kohvimasina). Ühesõnaga aega läheb, aga kohale jõuab ikka.
Lapsepõlve-, mitte nõukanostalgiaga mäletan, et käisime bussidega pea terve Eestimaa läbi. Eriti palju just Lahe- ja Saaremaal. Hääletasime emaga vaid kahel korral. Need on täpselt meeles, sest pakkusid sõiduelamuse.
Kord jäime hätta Vainopeale minekuga, saime Vihula lähedal võimsa kalluri peale, kust tuli väga kõrgelt maha hüpata. Kuskil Saaremaal võttis meid, pikka peatustevahet marssijaid peale kolhoosiesimees värske Nivaga ja pärast kohalik veterinaar logiseva villisega, mille ust tuli sõna otseses mõttes kinni peksta. Teinekord sattusime vanausuliste küla taha heinarõuku magama, see toimus vist rohkem küll seepärast, et ema tahtis soojal suvepäeval bussigraafikutest veidi kauem Peipsi ääres olla. Ei olnud me erilised hipid, kui ehk õige natuke. Meil polnud lihtsalt autot. Olid head võileivad, loodus südames ja tublid jalad, et palju käia. Samal päeval saime alati lähtekohta tagasi, sest toona oli jälle öömajadega kitsam (tegelikult meil telki ka polnud).
Kas praegu on aina aheneva ühistranspordiga võimalik puhkepäevadel rännata Eestimaa tuntumatesse paikadesse? Sellistesse, mis vaatavad vastu igast suveniirraamatust ja tuleb ikka ära näha. Nagu Altja võrgukuurid, Panga pank, Taevaskoja, Varn ja vana usuliste küla või Suur-Munamägi…
Võtsin bussigraafikuid vaadates ette lähima suure linna ja mitte päris hommikul kella kuuesed ja õhtul kella kaheksased ajad minekuks – kui tegu pole kodulinnaga, ei saa nõnda vara kohale ja vastu ööd pole ka looduspaika mõtet jõuda, kui telki kaasas pole.
Üllatus: pole häda midagi! Ainus nõrk koht on jälle Lahemaa suund ehk Altja – laupäeval saab kohale, aga tagasi mitte, pühapäeval bussi üldse ei käi. Ka Varnjas saab laupäeval olla vaid 44 minutit. Taevaskoja, Suure-Munamäe ja Panga panga vaatamiseks on aga mõlemal päeval head graafikud.
Häid võileibu ja mõnusat reisi!