3/2009



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Austraalia – tulekahju ees põlvili

Austraalia 2009. aasta Musta Laupäeva metsapõlengud ei olnud nagu tavalised tulekahjud, millega austraallased harjunud on. Kohalikke oli hoiatatud, et nad oleks metsapõlenguks valmis.Kuid nad ei olnud valmis „tuletsunaamiks” – neljakorruselise maja kõrguseks tuleseinaks, mis liikus vähemalt 50 kilomeetrit tunnis ja hävitas terved linnad Austraalia ajaloo ühes suurimas
looduskatastroofis. Kuidas õnnestus aga paljudel inimestel selles ürgstiihias ellu jääda ja mis tunne oli selle kõige sees olla?

Laupäeval, 7. veebruari pärastlõunal, oli enamik Victoria osariigi Melbourne´i linna ümbruskonna inimesi kodus. Tulekahjud olid möllanud lähikonnas nädalaid, aga mis sellest, kohalikud on ju Lõuna-Austraalias nendega harjunud. Kui hoiatus tuleb, otsustatakse tavaliselt koju jääda, et oma maja kaitsta. Nii tehti ka sellel päeval – istuti aias, voolikud ja pritsid valmis ning hoiti silmi horisondil, et näha, kas tuli juba paistab. Kuid sellel laupäeval puhus lisaks +46 ºC õhutemperatuurile kohutava jõuga tuul – kohati kuni 120 kilomeetrit tunnis. Metsatulekahi muutus hiiglaslikuks tuletormiks, mis saabus kohale auto kiirusel ja väga vähestel õnnestus oma maju päästa. Enamusel oli tegemist, et omi elusid päästa. Kokku 173 inimesel see kahjuks ei õnnestunudki. Eksperdid ja tuletõrjujad ütlesid hiljem nagu ühest suust, et isegi miljon tuletõrjeautot rohkem poleks aidanud – sellise tuleseina ees oli igaüks võimetu.

Tuli saabus lennates
Hotelliomanik Ian Pearson, kes saatis naise, ämma ja koera linnast välja, otsustas Marysville’i linna jääda, et kodu ja hotelli päästa. Ta rääkis hiljem „The Age’i” ajakirjanikele, et tuletorm tuli nagu aatompomm.
„Taevas läks suitsust mustaks ja suur eukalüpt kukkus ümber, aga ma ei kuulnudki teda kukkumas, sest kära, mida tegi tuletorm, oli uskumatu – nagu suur lennuk oleks maandunud. Siis muutusid leegid valgeks ja oranzhiks, gaasiballoonid plahvatasid ja kõik põles ümberringi. Täpselt nagu Hiroshima filmis.”
Teine tulekahju üleelanu Maryanne Mercury istus aga möllu ajal rahulikult kodus Kinglake´i linnas ja kuulas raadiost hoiatusi, kuni torm äkki saabus. „Kahe minuti jooksul läks taevas suitsust mustaks ning muutus pimedaks nagu keset ööd. Ning siis oli tuli siin. Midagi ei olnud teha, meil ei olnud kusagile põgeneda,” rääkis ta hiljem „The Age” ajalehele. „Aga meil oli õnne. Me istusime kõigepealt garaaþis. Kui see põlema hakkas, läksime kuuri ja siis tagasi majja. Naabrid istusid veepaagis ja jäid ka ellu.”
Autod kihutasid teele, inimesed karjusid: „Põgene, põgene!”, aga ei saanud põgeneda, sest näha polnud midagi. Tuli kukkus taevast alla – suured hõõguvad söed – inimesed olid nii hirmul, aga nad lihtsalt riskisid ja sõitsid edasi. Enamik autodest kihutas kahjuks paanikas teelt välja või teistele autodele otsa ja sinna need jäid. Ka Alex ja Anna Thomsoni pere tegi autoga avarii, kuid neid päästsid õnneks möödaminejad. „Ma ei näinud, kuhu ma sõitsin,” rääkis Alex Herald ajalehele „Sun”. „Ma mõtlesin, et sõitsin otse tulle. Pärast autoõnnetust ei olnud kuskile varju minna, kartsime autost välja minna, sest puud plahvatasid ümberringi. Siia me sureme, mõtlesin. Ma ei tahtnud lastele otsa vaadata, sest kujutasin ette neid põlemas ega suutnud selle peale mõelda. Me hakkasime hääletama. Ma ei süüdista neid nelja autojuhti, kes meist mööda sõitsid. Igaüks tegi, mis sai, et ellu jääda. Siis aga üks auto peatas ja päästis meid. Me oleme nendele inimestele oma elu võlgu.”

Hävis terve ümbruskond
Kui Anthony Sexton istus oma maja ees ja vaatas tuld kauguses, mõtles ta, et see ei ole midagi hullu. Siiski oleks valearvestus talle peaaegu elu maksma läinud. „Ma ei saanud aru, kui kiiresti tuli liikus,” rääkis ta ajalehele „The Age”. Paari minutiga oli tuli ta maja kõrval ja mehel ei jäänud muud üle, kui võtta hobune ning põgeneda kiirelt. „Ma ei jõudnud eriti kaugele, kui tuli juba teiselt poolt vastu saabus. Keerasin otsa ringi. Aga leegid tulid ka sealt meie poole ja ma mõtlesin, et siin ma suren. Siis juhtus midagi imelikku: me olime oja ligidal ja mu hobune lükkas mu vette. Ma lebasin seal madalas vees oma paar tundi, tuleleegid käisid minust üle. Kui taipasin, et oht on möödas, läksin tagasi maja poole. Kõik oli hävinud, kõik oli maatasa. Maja oli läinud, aed, kuur ja auto, 97% farmist oli põlenud, seal polnud midagi. Aga hobune seisis koplis! Ta nägu oli põlenud, nina ja silmade ümber olid haavad, aga ta oli elus! Mul oli nii hea meel, sest ma arvasin, et tedagi enam pole.”
Ka vanadaam Gladys Cross pääses tänu looma abile. Gladys oli kunagi enda juurde võtnud koera Levi, keda keegi teine ei tahtnud. Sel päeval, kui torm lähenes, pani ta koerale igaks juhuks rihma külge ning ootas. Ent 90aastane vanainimene ei märganudki, kui lähedal tulekahju oli. Äkki tõusid majast leegid, Levi tõmbas ta aga maja taga olevasse tiiki. Nad istusid seal tiigis mitmeid tunde ja vaatasid, kuidas maja maha põles.
Kõigil siiski nii hästi ei läinud. Ross Buchanan otsustas koju jääda ja oma maja kaitsta, kuid viis enne lapsed vanaema juurde Kinglake´i linna. „Ma olen ametilt pumbamees ja mul oli pumbasüsteem maja katusel. See päästis mu kodu,” rääkis ta ABC News kanalile. Kuid kui Ross pärast tulekahju Kinglake´i lapsi koju tooma sõitis, leidis ta eest põlenud maja, hukkunud vanaema ja lapsed.

Koaala Sam – „Sam, The Koala”
Musta Laupäeva tulekahjudes sai hukka ka sadu tuhandeid metsloomi. Kui tuletõrjuja David Tree leeke kustutas, leidis ta metsast põlenud käppadega koaala. Ta võttis autost ühe oma veepudelitest ja pani koaala huultele. Koaala oli nii janune, et jõi ära mitte ühe, vaid kolm pudelit vett ja pani siis oma põlenud käpa Davidi käe peale. Ta viidi kohe koaalade haiglasse, tema nimeks pandi Sam ja temast sai Austraalia kõige kuulsam koaala. Fotot, kus David koaalat joodab, pildistas Davidi töökaaslane mobiiltelefoniga. Seda osteti üle kogu maailma ja too pilt tõi tuletõrjujatele sisse üle 300 000 dollari. Sam on ikka veel oma põlenud käppadega haiglas, kuid paari kuu pärast peaks ta välja saama. Tal on seal ka sõber, teine põletushaavadega koaala.

Metsatulekahjud – tavaliselt ohutud
Lõuna-Austraalias on metsapõlenguid igal suvel. See on tavaline nähtus sealses kuivas ja kuumas suvekliimas. Austraalia ökosüsteemid on tulega ju kohastunud – nagu teame, mitmed eukalüptide liigid lausa vajavad tuld, et nende seemned üldse idanema pääseksid. Ja samuti on leekidega harjunud kohalikud elanikud. Nad teavad, kuidas oma maju kaitsta, neil on voolikud ja pritsimissüsteemid kõik katusel, et õigel hetkel valmis olla.
Tule puhul nad ei evakueeru, vaid jäävad oma maju valvama. Kuid see, mis juhtus 2009. aasta 7. veebruaril, oli midagi erakorralist. Kohalikke oli hoiatatud ja nad teadsid, kuhu suunas tuli liigub. Nad ootasid, voolikud käes, et omi maju niisutada. Kuid tegu oli eriliselt õnnetu kokkusattumuste jadaga: termomeeter näitas 46 soojakraadi ning tuule kiirus oli kohati kuni 120 kilomeetrit tunnis. Seega võimaldas kuum ilm ja tuul tulekahjul eriti kiiresti levida. Kui kohalikud nägid taamal 15meetri kõrgust tuleseina saabumas kümneid kordi kiiremini kui iga-aastaste metsatulekahjude ajal, oli neil vaja väga kiiresti otsustada: kas riskida, kohale jääda ja kaitsta maja, või evakueeruda.
Paljud tegid vale otsuse. Ning osal polnud hiljem aega ümber otsustada ja jäid tuleringi – kas oma majja või autosse. Paljud ei jõudnud oma koduloomi kaasa võtta ja neid ootas tagasi pöördudes masendav vaatepilt.
Tuli tegi maatasa terved linnad – Marysville`is ja Kinglake`is oli tänav tänava järel iga elamu kohal hunnik tuhka, korsten ja metallirusud. Mitte midagi polnud neis majades, millele tulehammas peale poleks hakanud. Tänavatel seisid põlenud autod, ümberringi lebasid hukkunud koduloomad, hobused ja kängurud. Vaikus oli täielik – ei olnud linnulaulu ega lastekisa, ei olnud koolimaju ega poode ja kõik lõhnas tulekahju järele. Ellujäänutel ei olnud midagi muud kui riided seljas.

Kuidas edasi?
Victoria osariigi valitsus on lubanud alustada Kinglake´i ja Marysville´i linnade taastamisega nii kiiresti kui võimalik, ent paljud inimesed ei taha sinna tagasi minna, sest seal laiub nukker kuumaastik. Kunagi olid need kaks väga ilusad linnad ja majad olid sealkandis kõrges hinnas. Whittlesea linna organiseeriti vahetult pärast õnnetust abivajajate laager, nüüd, paar kuud pärast tulekahju elavad inimesed juba riigi pakutud ajutistel pindadel. Abi tuli kannatanutele õnneks kiiresti – austraallased saatsid Whittlesea laagrisse riideid ja mänguasju. Miljonite dollarite väärtuses abi saadeti kogu maailmast. Igale täiskasvanud kannatanule andis riik ka stardiraha 1000 dollarit, lapsele 400, ent plaanis on rohkem maksta. Need, kel pole kindlustust, saavad ka enam.
Austraallased on sellest õnnetusest toibumas. Millal aga karta järgmist sarnast tulekahju, ei oska keegi ennustada.

Tulekahjusid mõjutavad ka kliimamuutused
Tulekahjude kohta on öeldud, et kliima soojenemisega lähevad asjad tulevikus ainult hullemaks. Ookeani temperatuur tõuseb, see soodustab tugevamate orkaanide teket ning kuumus omakorda tekitab ohtlikke metsatulekahjusid ja soodustab nende levikut. Kõrge temperatuur on Austraalia ohutegur, sest kogu sisemaa kannatab üldiselt kuivuse all. Kuigi troopilises põhjas on üleujutused ja mussoonvihmad, moodustavad suurema osa Austraaliast ehk 2/3 mandrist sisemaa kõrbed ja poolkõrbed. Mitmed liigid, kes enne neis paigus elasid, nagu näiteks iibised, on nüüd kuivuse pärast sunnitud elama Austraalia idakaldal, kus on niiskem. Sealsesse ökosüsteemi nad aga hästi ei sobi ja tekitavad omakorda segadust.



Katrin Holmsten
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?