2/2002



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

INTERVJUU
Müürilõhkujast muuseumipidaja manab mere voodrilauale

Heiko Kruusi
Muuseum on lahti 24 tundi ööpäevas, nagu bensiinijaam, kuulutab Käsmu meremuuseumi juht Aarne Vaik.

Läinud Vaik kui aus riigikodanik kunagi maksuametisse ja teatanud: "Mina töötan nagu liputaja. Näitan, mis mul näidata on, ja raha küsin nagu kerjus. Külastaja paneb raha karpi ja… mina elan kerjamisest! Kui te sellist ametit maksustama hakkate, siis…" Aarne Vaigu näol trillerdab kavalus. "
Selle peale öeldi mulle: meil on siin soliidne riigiasutus, minge vaikselt uksest välja…"
Kuigi kõik on sulatõsi. Muuseum on avatud, kui peremees kodus. Ja sissepääsu eest Vaik tasu ei nõua, küll on külastajal voli teha meelepärane annetus.
Muuseum asub tsaariaegse piirivalvekordoni seitsme korstnaga majas. Enne teist maailmasõda oli siin Käsmu merekool - tegemist ju ikkagi kaptenite külaga, 62 laevajumalat on Käsmu kasvatanud!
Pärast Teist maailmasõda tuli merekooli taas piirivalve. Vaprad sõdurid valvasid siin nõukogude kodaniku und.
Vaik: "See muuseum on sündinud tänu nõukogude võimule – et ära läks!"
Une valvamiseks ehitasid piirivalvurid ümber maja kiviaia.
Vaik: "Esimesel päeval lõhkusin müüri sisse augu – ma ei näe köögi aknast merd!" Mereni, olgu öeldud, on meremuuseumi aknast mõnikümmend meetrit.
Müüri enam ei ole, selle vedas Vaik kaldatäiteks. Piirivalve-aegu meenutavad aga hiiglaslik proþektor ning õppe-piiritulbad: N Liidu ja Soome Vabariigi omad. Et ära tunneks, kui teelt eksid.
Vaik: "Venelane läheb, selline post tuleb ette, teab – Soomes juba!" Vaik on enda kinnitusel rikas mees – tal on õue peal tükk Soomemaad. Ei tea ainult, kas paremat või vasakut kätt.
Veel on õue peal tsementi valatud platsike jälgedega. Selle peal õppis piiri valvaja eristama kirsa jälge karu omast. Ja kirsa jälge kirsast: kas on üks mees teist seljas tarinud, kas mehed on ühte jälge astunud, kas mees on ühte pidi läinud ja tagurpidi tagasi tulnud. Nõndaviisi.
Kaldaastangu serva peal on majakas. Aastast 1891. Karskusseltsi mehed tegid. Trahvirahadest – kui kapten joomase peaga vahele jäi, pidi maksma. Meri näris ajapikku astangut tulemaja alt hõredamaks, peaaegu oleks ehitis alla sadanud. Veeteede ametil sikutustöödeks raha polnud.
Vaik: "Ma siis tegin ise ära!" Võttis traktori ja trossi ning tiris majakese järsakust eemale.
Muuseum on Vaigu kodu. Uksest sisse minnes jäävad paremat kätt kõikidele külastajatele mõeldud vaatesaalid, vasakut kätt valitute silmale määratu. Siinpool läheb ju muuseum edasi, ainult et Vaik elab ise sees.
Siin on hunnitu vaatega veranda. Punaväelased vaatasid verandal televiisorit. Ega nad merd suurt näinudki – müür oli ju ees.
Siin on kapteniproua tuba, nagu ta sajand tagasi välja võis näha. Mööbli tõi Aarne Vaigu vanaisa seitsmeteistkümnedal aastal Peterburist. Ühe kindrali mööbel, küllap tegi hirmul mees soodsa hinna. Vanaisa laeva nimi, millega kummutid Käsmu toodi oli "Reinart". Ostetud laev, seepärast ka mehe nimi. Omatehtud laevadele panid Käsmu mehed ikka naise nimesid. Esimene aurik oli "Nemrak" – tagurpidi Karmen!
Päris-muuseumi poole peal ilutseb laeva nimesilt "Lita".
Vaik: "See nimi saadi nii, et vette laskmisel läinud laev küljeli, meister siis lausunud vängeima sõna, mis ta teadis. Käsmu naised olid ikka korralikud…"
Hetke pärast: "See on tegelikult läti naisenimi."
See on sulatõsi.

Pärast ülikooli bioloogiaõpinguid kasvatas Vaik kalu ja uuris vähke.
Ja kogus asju.
Rahast suurt ei hoolinud.
Vaik: "Äri pole minu jaoks probleem, raha tegemine on nii lihtne, et selle pärast ma tööle küll ei hakka."
Kümme aastat tagasi oma kollektsiooni toel meremuuseumi rajama hakates jättis Vaik alles vaid vajaliku.
Vaik: "Müüsin ära hõbeda ja kulla – kolleksiooni selle osa, mis vargaid sigitab."
Vaik on kindel, et meremuuseumi peal on kaitse kurinäppude vastu. Kui keegi midagi pihta paneb, tuleb see ringiga aja jooksul tagasi.
Muuseumi peab külastama kindlasti peremehe juhatamisel. Sest Käsmu meremuuseumis pole silte, viitasid, stende, (kohati, tundub, pole siin isegi süsteemi). Neid asendab Vaigu jutt.
Vaik on sättinud asjad nii, et oleks huvitav ja ilus vaadata.
Vaik: "Mina lähenen muuseumile silma kaudu – iga asi peab olema natüürmort!"
Üks sellistest natüürmortidest on esimese toa seinal rippuv ahingute kogu, mis on sisse piiranud õnnetu kalakese. Igal ahingul on oma lugu. Nagu kõigil asjadel. Ja Vaik võib neid lugusid rääkida. Tunde, kui vaid kuulata jaksad.
Siin on paarsada aastat vanad piraaja ja kopskala. Tartu tänavatelt leitud…
Siin on kisutud (mitte saetud) laud, 500 aastat vana… Siin on merepõhjast kivide korjamise tangid, igat mõõtu pudelid, millega veeti äädikat, petrooleumi, tinti.
Siin on ankur, tükk sulatusahjust pärit rauda (Simson Seakülast tõi), siin on puskarinõud, klaasist poid, tagumise ruumi põrandal laiutab hiiglaslik kivikingloom, selle kohal ripub mereandidest kokku seatud kunstnikuraamat…
Siin on tool, mille peal on istunud Karl XII. Rootsi ihub pingi peale hammast…
Siin on Käsmu ja mere ajalugu. Kõik on lihtne. Ja ilus.
Vaik: "Tallinnas ei löö sa kunstiga läbi, kui sul genitaale pildi peal ei ole."
Vaik maalib oma köögi aknast merd.
Merekooli voodrilaudadele.Ainult merd ja taevast. Neid on igat värvi. Hommikust, õhtust, öist merd.
Vaik: "Oma minimalismiga peidan ma oskamatust. Minu pildis peab olema naiivsus, primitiivsus, kohmetus."
Vaik on kogu aeg teinud asju omamoodi. Kui tavaline "kirjaoskamatu" teeb kolm risti, siis Vaik teeb kaks. Muigab, asutab eramuuseumi, korraldab aastas paar-kolm konverentsi ja viikingipäevad; annab välja muuseumi toimetisi ning ja maalib laudadele merd.
"Päris-kunstnikud" käisid alguses maale vaatamas ettevaatlikult. Enne sisseastumist panid Vaigule südamele: "Ära mu naisele ütle, et ma siin käisin". Järgmisel päeval tulid koos naisega.
15. märtsil avas Vaik Meremuuseumis meremaalinäituse. Sellega tähistas ta oma kuuekümnendat sünnipäeva.
Vaik: "Siga ei ela ka nii vanaks."

VAIK: "MA OLEN NIUKE HAMBAMEES."
Omal ajal tegi viis aastat ülikoolis bioloogiat õppinud Vaik nõukogude olustikku pilavat kultusansamblit "Rajacas".
Oli õppejõududele, karjääripunastele ja julgetele meestele pinnuks silmas. Ütles, et sõjaväkke ei lähe! Võttis veebruaris, paar kuud enne ülikooli lõppu, paberid välja ja lõpetas eksternina. Kohustuslik sõjaväelaager jäi ära ja järgmisel aastal muudeti õppeprogrammi. Kaitseteadus koliti neljada ja viienda kursuse vahele. Muidu oleksid järgmise aastal kõik poisid putket pannud.
Kurikuulsad on Vaigu kõned. Ja autoriteet tudengite seas.
Kuuekümnendad. Keemia audikas on koosolek: kas üliõpilaspäevad olid natsionalistlikud? Rahvustunne trambib kogunenud tudengite sees nagu raevunud härg. Asi kipub käest, kõnepidajad vilistatakse välja. Siis kostub rõdult hääl: aga eestlaste küüditamine… Õli tules, rahvas nõuab sõnavõttu. Seda aga julged mehed ainult ootavadki.
Keset möllu kasvab Vaik nagu kuusk käbidest ja lausub: "Sellele provokaatorile ei või sõna anda!" Saal ehmatas vait. Ülikooli sobimatut ideoloogiat püüdma tulnud mehed jäid pika ninaga.
Vaigu kohta: "Mees, kes ütleb ühe lause, mida keegi ei kuule, ja kõik on vait!"



Rainer Kerge
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet