3/2009



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Panga – muistne pühapaik

Saaremaal leidub palju kauneid külasid ja veel enam toredaid inimesi,kuid kahte paika – Kaalit ja Pangat tunnevad vist küll kõik eestlased. Mõlemad on võimsad loodusmälestised,mis kutsuvad igal aastal kohale kümneid tuhaneid palverändureid-turiste ja mõlemad on põlisrahva pühapaigad. Seekord seame oma sammud Pangale.

Jõudnud Panga külla ja möödunud küla viimastest hoonetest – Ranna turismitalust – jätame auto tee äärde. Mäest läheme üles jalgsi, nagu see on kohane esivanematest ja iseendast lugu pidavale inimesele. Nagu kirikaed, nii ka looduslik pühapaik pole mootorsõidukite ja loomade jaoks.
Enne pangale tõusmist põikame teelt kõrvale. Randa laskuva pinnasetee ääres immitseb kaldast välja Silmaallikas. Nagu nimigi ütleb, avitab see silmahädade puhul. Aga ainult juhul, kui siia and jätta. Kastame meiegi oma silmi ja kaabime sõrmuselt vette hõbevalget. Muide, hõbevalge kaapimiseks sobib väga hästi
vööl rippuv pussnuga. Palju sajandeid argiste ja ka pidulike riiete juurde kuulunud puss on olnud tööriist, enesekaitsevahend ja taiariist nii meestele kui naistele. Rahvariided ja ehted on sajandite ja kihelkondade kaupa erinenud, kuid pussnuga on olnud kogu maarahva märk, mis on tähistanud mehe ja naise ühiskondlikku võrdsust.

Panen väitsa tuppe tagasi ning lasen end teel ülespoole kanda. Mööda vuhiseb autosid ja üks turistibuss. Vaevalt on neil inimestel aimu, et nad on jõudnud pühapaika.
Jõudnud üles, valdab meid kahetine tunne. Korraga hakkab silma nii inimese loodud masendav armetus kui looduse ülevus. Ühel pool seisab laastatud pangapealne oma kunstkattega tee, hiigelparkla, võõrapärase müüri, autode, busside, rikutud metsaaluse ja putkamajandusega. Raha eest looduse jõuannust ahmima veetud turistide hordide jalge all on kunagine liigirikas alvar tallatud murukõrbeks. Parklast keerab tee metsa vahele, kus on uute eramute jaoks mõeldud ehitusplatsid.
See kõik on korda saadetud põlisrahva pühapaigas, mis on ühtlasi maastikukaitseala, rahvusvahelise tähtsusega linnuja loodusala ning Maavalla kauneimaid pühapaiku. Kaitsealuse panga varjulisemates paikades on säilinud haruldasi liike nagu valge ja punane tolmpea, suurt käopõll.

Vaatame merele. Oleme kahekümne meetri kõrgusel panga serval, jalge all on 427 miljoni aastaringi vanune kivi ja ees avameri. Mere pale on puhas. Nägu paitab jahe tuul. Paarisaja meetri kaugusel rannast asub vahutav kaar, mille loob veealune pank – Mari kakk.
Mari kakule on vanasti sõutud paadiga, et valada merejumalale kahja ja öelda palved. Mari kakk ja Panga pank moodustavad ainulaadse pühapaiga, kus Mustjala kihelkonna rahvas on pühitsenud heinaleedot (02. juulil) ja karusepäeva (13. juulil). Neid päevi on kutsutud suurteks pühadeks ja kalapühaks, mille eelõhtul pidi tingimata tuld tegema.

Panga metsa on nimetatud Pühaks metsaks. Varem oli Pangal asunud puust sammas või jumalakuju, mille juures palvetati ja kuhu jäeti oma annid. Vahepeal hõivasid pühapaiga kristlased ja ehitasid sinna kabeli, kuid see kadus ning palvused jätkusid vanaviisi, kõneleb rahvapärimus. Karusepäev olnud Pangal „suur päev”, mil „tehtud palvet ja pühitsetud merd hea kalasaagi ja õnne pärast” ning peale seda „inimesed tantsisid, laulsid ja „rallisid””.
Kahekümnenda sajandi alguses enam Pangal avalikult palvust ei peetud, kuid rahvas kogunes sellegipoolest püha pidama, kuni tsaarivõimud selle ära keelasid. Aga 1927. aastal on kõneldud: „Mustjala pangal on olnud vanasti jumalakuju, kuhu andi viidud, et kalasaak hea oleks. Ebausu ajast peetakse ka maarjapäeva (02.07.) kalapühaks.
Maarjalaupäeva õhtul tehakse samuti kui jaanilaupäevalgil tuld. Vanad inimesed nurisevad selle kohta, et noored käivad seal tantsimas ja seega püha kohta rüvetavad, seepärast olla ka kalasaak hoopis vähemaks jäänud, kui see vanasti on olnud.”
Vahepealsete aastakümnetega on saarlaste kalasaak hoopis kokku kuivanud. Ehk oleks aeg püha paik taas korda seada ja saarlaste põline kalapüha uuesti ausse tõsta. Võibolla annab meri siis jälle kalagi.

Vanarahvatarkus ütleb: mis valesti, see uuesti. Kuigi kogu rahvale kuuluv pühapaik on läinud eksikombel erakätesse, tuleb see taas riigistada ja kohatud rajatised lammutada. Uus, märgatavalt väiksem parkla tuleb rajada kilomeetri-pooleteise kaugusele ja Pangale tõusev tee jätta üksnes jalakäijatele. Looduse kaitseks ja inimese hüvanguks. Just nii, nagu on tehtud Taevaskojas.
Järgmises loos läheme vaatama Otepää Pühajärve.



Hiieline Rein Einasto

Professor Rein Einasto lubab end sõpradel inimlikult Paevanaks kutsuda. Tema senine kirg ja elutöö on olnud paekivi uurimine, tutvustamine ja hoidmine. Sestap on tal ka eriline suhe Panga panka. Juba aastakümnete eest koostas ta panga üksikasjaliku teadusliku kirjelduse. Tänaseks on professori sulest ilmunud üle 300 kirjutise, millest enamik on teaduslikud. Kogunenud teadmised ja elutarkus lubavad nüüd möönda, et võibolla on teadustööst hoopis olulisem anda inimestele edasi tunnetus terviklikust loodusest ja selle pühadusest.
„Mul on olnud õnn koguda teadmisi ja kogemusi meie maast. Läbi teadmiste on paljukordselt süvenenud tunnetus loodusest ja meie kohast siin. Nüüd peaksin võtma endale aega, et seda teiste inimeste jaoks sõnadesse panna”, ütleb ta. Panga pank on Rein Einastole püha paik. Ta läheb Pangale iga kord sooviga kogeda vaikust, rahu ja süvenemist. „Panga ülevus ja kindlasti kõik see, mida temast tean, süvendavad aukartust pühapaiga ees,” ütleb Paevana. Maa ja mere igavikulises ühtsuses ja pärandkultuuri seoses on see eriline pühapaik. Panga pank peaks olema avatud kõigile inimestele, kuid tingimata pühapaigana, kus kehtivad meie rahva põlised hiietavad, lisab ta. kuid tingimata pühapaigana, kus kehtivad meie rahva põlised hiietavad, lisab ta.



Ahto Kaasik
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?