3/2009



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

loodusesõbrake
Saarmad

Juba 21 aastat antakse välja silmapaistva loodusteadlase Eerik Kumari (1912–1984)
mälestuseks temanimelist looduskaitsepreemiat (sel kevadel akadeemik Hans Voldemar Trassile ja looduskaitsja Tiit Petersoole). Põnev
on lugeda, et juba varases eas väljendas hilisem tuline looduskaitsja ja ornitoloog Eerik Kumari oma keskkonnaalaseid muremõtteid, nagu selgub tema alljärgnevast jutustusest
saarmaperest. See ilmus eestiaegses ajakirjas Laste Rõõm 1925. a Kalakuninga varjunime
all, Eerik oli siis 13 aastane. Noor Eerik (tema sünninimi oli Erik Mathias Sits) kirjutas
ühest tollal ohustatud liigist. Praegu läheb looduskaitsealustel saarmatel Eestis veidi
paremini, nende arvukus on tõusnud.

Jõe kalda sees, inimeste silmade eest varjul asus saarma pesa. Pessa viis mitu käiku. Üks lai käik ulatus vette. Säält käigust käisid saarmad toitu otsimas. Emasaarmas oli pesas poegade juures. Ta ootas oma meest. See ei tulnud ega tulnud. Saarmal hakkas igav. Pojad magasid pesas rahulikult ja saarmas tahtis abikaasat otsima minna. Kuid ta kartis ka poegi üksi jätta, sest läheduses hulkusid inimesed ja koerad. Nii jäi ta siis pessa poegade juure valvama.
Teise päeva õhtul tuli ometigi isasaarmas verise käpaga ja longates koju.
„Küll on aga hull,” rääkis saarmas, „enam ei lasta eladagi. Igal sammul varitsevad sind vaenlased. Mina oleks täna oma elu kaotanud. Läksin toitu otsima. Silmasin ilusat haugi, kes kalda ääres saaki varitses. Selle tahtsin ära süüa. Hakkasin tasa kala poole ujuma. Kuid see oli juba mind märganud ja ujus nagu nool minema. Mina järele. Sääl oli inimese mõrd jões. Haug ei pannud seda tähelegi ja ujus sinna sisse. Mina tahtsin edasi ujuda, kuid võrk oli ees. Tõusin veel pääle, et säält läbi minna, kuid ka sääl oli võrk. Nüüd pidin tagasi minema, kui korraga kaldalt kala lõhna tundsin. Läksin vaatama, kuid kusagil kala ei leidnud. Hakkasin haistes veest kaugemale minema. Sääl astusin mingisugusele kõvale asjale. Kuid nii kui sain astuda, tundsin jalas valu ja jalg oli kinni. Nüüd sain aru, mis see kõik tähendas. – Olin sattunud inimese säetud püünisesse. Küll katsusin sellest vabaneda, kuid ei saanud. Viimaks tuli üks mees. See päästis mu raudadest ja tahtis kotti panna, kuid mina sain ruttu vette põgeneda. Vaevalt sain koju. Nüüd olen päris väsinud. Kuid loodan, et homme võin jälle välja minna.
“ Emasaarmas oli seda vagusalt päält kuulanud. Nüüd ütles ta: „Ka siin on elu kardetavaks läinud. Iga päev uitavad koerad ja inimesed pesa ümbruses ja otsivad saarmaid. Kord pidi üks mägrakoer siia pessa tulema; kui üks teine saarmas jõest poleks pääd välja pistnud ja niiviisi koera tähelepanu teisale poleks juhtinud, siis oleksime sattunud ta hammaste vahele.”
„Siit oleks tarvis ära kolida,” ütles isasaarmas.
„Mina olen ka seda mõelnud,” vastas ta abikaasa, „kuid varsti on pojad juba suured ja võivad ise toitu otsida ning iseseisvalt elada. Selle paari nädala pärast ei maksa uut pesa poegadele ehitada. Katsume niisama läbi saada.”
Sellega oli mees nõus.

II

Pojad kasvasid jõudsasti. Iga päeva harjutasid nad vanematega hoolsasti kalapüüki ja ujumist. Varsti olid nad niikaugel, et võisid juba vanemate juurest ära minna. Kõik kolm poega läksid laia ilma elu maitsma. Kõik läks alguses hästi.
Nüüd oli ka vanematel võimalus kardetavast elukohast lahkuda ja sündsamat paika uueks eluasemeks valida. Nad ujusid kaugele ülesvoolu ja jäid sohu elama, kus jõgi õige kitsas oli. Sinna uuristasid nad endale avara koopa, kust ka teravaim silm poleks neid üles leidnud. Kalu oli ka rohkesti ja saarmate elu muretu.
Kord istusid nad kaldal ja vestsid omast elust juttu. „Usun, et ka lastel hästi läheb,“ alustas isasaarmas, „sest me õpetasime nad ju küllalt targaks.”
Emasaarmas pidi midagi vastama, kui korraga seljatagant kergeid samme kuulis. Säält tuli jänes.
„Mis on uudist?” küsis isasaarmas lõbusas tujus.
„Ei midagi hääd,” vastas jänes, „asjad on halvad. Pean teile kurvastusega teatama, et üks teie poegadest on surma saanud. Olin ise sääl juures. Teie poeg istus veest tükk maad eemal kaldal. Sääl tuli suur koer. Poeg tahtis põgeneda, kuid juba oli koer tal turjast kinni ja tassis ta oma peremehe juure, kes ta maha lõi. Mina sain ruttu põgenema ja tulin teile kurvast sündmusest teatama.“
Emasaarmas hakkas nutma ja isasaarmas oli väga kurb. Jänes trööstis neid ja läks minema.

III

Aasta oli mööda läinud ja saarmastele palju kurvastust sünnitanud, kuid vähe rõõmu. Pojad oli kõik surnud. Kolmas oli raudadesse sattunud ja teine mõrda. Vanemad oli pesas ja magasid, sest oli päeva aeg. Korraga kuulsid nad kolinat. Üles vaadates nägid nad kive laest maha kukkuvat.
„Peame ruttu pesast välja minema,“ ütles emasaarmas, „inimesed teevad soost põldu. Mina nägin juba eile ettevalmistust, kuid ei teadnud, et nad seejuures meie pesale kahju sünnitada võiksid. Nüüd ruttu välja, sest muidu võime kivide alla jääda!”
Kohe hakkasid nad pesast välja pugema. Isasaarmas läks ees, emasaarmas tuli järele. Sääl tuli järsku karjatus ema suust. Isasaarmas nägi tagasivaadates hirmuga, et abikaasa suure kivi alla oli jäänud, mis laest kukkunud. Pigistuse mõjul oli emasaarmas surnud.
Hirmust sündmust unustada püüdes tõttas saarmas koopast välja ja ujus kümme versta allavoolu. Sinna jäi ta elama.
Talvel said inimesed saarma asupaigast teada ja hakkasid teda varitsema. Üks kütt puges kõrkjastikku varjule, mis saarma hingamisaugust allpool tuult oli. Saarmas ei märganudki kütti ja tuli jääle hingama. Kõlas pauk ja saarmas langes surnult maha.



Kalakuningas
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet