2/2002



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

RATTARETK
Lilli ja liblesid kevadiselt Lahemaalt

Kevad algab linnulaulu ja lillerõõmuga. Kasukasse surutud kahutanud ja lumise pimeda aja järel on suur tahtmine ümbritseva elu lähedal olla. Suurem kui suvel – siis ollakse juba jõutud harjuda õieilu ja mättarohelusega. Nii on ka kevadlilled enam armsad kui suvised, nendega ollakse vahest enam sina peal kui suvistega. Sinililled, ülased, varsakabjad, pisikesed kannikesed…

Kannikesed? Kas nendega on ikka nii lihtne? Sõber ütles, et tema teab, kust leida kõige õigemaid – eriti ilusaid kannikesi, teine väitis, et teab hästi lõhnavate kannikeste kasvukohti. Ebamäärasust kannikesekõnelustes põhjustab asjaolu, et Eestis kasvab looduslikult tervelt 16 liiki kannikesi. Peale selle on mõnel neist mitu alamliiki, ja on veel ka selliseid, kes vahel aedadest metsaserva põgenevad. Lahemaal kohab siiski vaid kaheksat liiki kannikesi. Vahest esimesena, juba mai alguses alustab siinkandi kuivadel nõmmedel ja loodudel õitsemist väheldaste tumesiniste õitega nõmmkannike. Mõned päevad hiljem lisandub samades elupaikades koerkannike. Koerkannikese õied on natuke kahvatumad ja tal pole ka juurmist lehekodarikku, nagu on nõmmkannikesel. Veel nädala jagu, ja lehtmetsades-võsades hakkab õitsema nõmmkannikese suurem vend võsakannike.
Samaaegselt nõmmkannikesega puhkevad ka imekannikese imelised õied salumetsades. Miks imelised? Aga sellepärast, et need kenad kahvatusinised õied on taimel ainult "ilu" pärast – neist ei kasva peaaegu mitte kunagi vilju-seemneid. Peale nende juurmiste lehtede kaenlast kasvavate õite on sel taimel ka viljuvaid õisi – suve poole varrelehtede kaenlas. Viimaseid aga vilumatu silm ei näegi – need on rohelised ega avane kunagi, seal toimub isetolmlemine.
Soometsades ja -niitudel kasvab aga ainult juurmiste lehtede õitega soo- ja turvaskannike. Mere äärde jõudes, aga ka liivastel niitudel, õitseb aaskannike oma sageli kolmevärviliste õitega. Õied on tal vahel peaaegu ainult lillad või kollased, sageli on rohkelt ka kolmandat värvi – valget. Teistest kannikestest erineb ta ka kitsaste lehtede poolest. Aaskannikest on ka (käo)orvikuks kutsutud, see nimekuju on samast tüvest kannikeste soomekeelse nimetusega orvokki. Põlluservades võib aga leida aaskannikese väiksemate õitega lähisugulast – põldkannikest. Ja lõpuks – ka võõrasema ehk aedkannike on neile mõlemale väga lähedane liik.
Kui mitut liiki kannikesi kasvab aga koos, võib küllaltki sageli leida ka nendevahelisi värdi. Selliste taimede määramine, õigemini vanemate tuvastamine, on juba raskem töö.
Aga kannikese lõhn? Ühelgi ülalmainitud liigil pole see kuigi tugev. Lõhna järgi on oma nime saanud lõhnav kannike. Tema päriskodu pole Eestis, küll aga tunneb ta end siin hästi. Seetõttu püsib ta kindlalt ja levib vanades parkides ja surnuaedades, rändab vahel aia taha ja küla serva metsa allagi. Tema tunneb ära veel ka selle järgi, et nii tumelillad õied kui ka lehed tõusevad kõik maapinnalt.

Siiski on ka natuke vähem tuntud ilusaid kevadlilli. Mitmed neist kasvavad rohkelt just Lahemaal. Üks esimesi õidepuhkejaid kevadel on harilik lõokannus – teda on siinkandi rohusemates metsades ja puisniitudel. Lõokannust võib pidada vahest kõige kevadtaimelikumaks lilleks Eestis – juba mai lõpus hakkavad tal seemned valmima ja lehed kuivama ning uut kevadet jääb maa sisse ootama sõrmeotsasuurune mürgisevõitu mugul. Ainult selle taimega on seotud üks haruldane liblikas – mustlaik-apollo. Vaid lõokannuse lehed on selle liblika röövikute toiduks. Seetõttu silmad lahti lõokannuse kasvukohtades – äkki õnnestub kohata seda Viru rannikul levinud liblikat.
Lõokannusega sarnastes kasvukohtades kasvavad sageli koos ka kuldtähed. Mai alguses õitseb tömpide kroonlehtedega kollane kuldtäht, veidi hiljem ja pikemalt teritunudtipuliste kroonlehtedega väike kuldtäht.
Külaservades kasvab niiskemates kohtades sageli koos eelmistega suurte kuldsete tähtjate õitega kanakoole. See tulika perekonda kuuluva taime nimi vihjab ta mürgisusele – "kooletab, st tapab kanu". Siiski, enne õitsemist peetakse nii tema noori lehti kui ka mugulaid söödavaks, mürgid segavad noorte kudede kiiret arenemist ja hakkavad kogunema alles täiskasvanud taime osades. Seda kevadlille on ilmselt Eestis sajandite eest ohtralt levitanud inimene – suur osa tema teadaolevatest kasvukohtadest on vanades külades.

Kuivale liivasele niidule või metsaserva minnes võib kohata mitmeid väikseid kevadtaimi. Siin võib näha imepisikeste õitega meelespeasid – liiv- ja kink-lõosilma. Üks esimesi õitsejaid on aga varakevadik. Kuival kevadel on ta juba mai keskpaigaks õitsemise lõpetanud ja paremates paikades kannab niitjatest vartest muru vaid ovaalseid valmivaid kõdrakesi. Seemned jäävad sügist ootama – varem on sellises kuivas elupaigas pisikesele taimele eluohtlik idaneda. Alles rõskete sügisudude aegu ilmub maapinnale tema pisikeste lehtede kodarik, mille keskelt kevadpäikese soojus meelitab välja lehitud õisikuraod tillukeste neljatiste õitega. Põhjarannikul, harvem mujal, võib valgete varakevadiku õite vahel kohata üsna sageli ka väikseid kollaseid metskevadiku õisi. Viimasel on lisaks juurmistele lehtedele ka mõned varrelehed. Need kevadikud koos mitmete teiste sama elupaiga liikidega elavad samasugust lühiajataime elu kui paljud kõrbetaimed.
Veel kolmas ristõieline on tavaline kevadistel kuivadel niitudel- söötidel – müürlook. Temalgi on tillukesed neljatised õied, kuid kasvult on ta kõrgem ja viljad on pikad peened kõdrad. See märkamatu taim on vaat et kõige tähtsam maailmas – temal oli au saada esimeseks loetud geenidega taimeks, see juhtus enne veel, kui inimesega nii kaugele jõuti. Üldse on ta üks lemmikuid geneetikute ja füsioloogide uurimistöödes.

Kuivadel nõmmedel võib näha veel väikseid kollaseid pintsleid – see on nõmmtarn. Loopealsetel on temaga väga sarnane, aga helepruunide pähikutega kevadtarn. Soodel ja kraavides võib õitsele seadmas näha veel palju teisi, enamasti suuremaid tarnasid. Üks uhkem nende seas on mätastarn. See Pokudena kuulsaks saanud taim on kevadel lühikeste püstiste roheliste kõrtega, mis on kroonitud mustadest pähikutest peadega, õitsemise aegu aga lisaks kollaste tolmukatega.

Ka kevadine raba õitseb. Tupp-villpea on oma õitsemise juba lõpetanud, tema põtradest söömata jäänud varased värsked heinakõrred on mai keskel juba maitsetuks puitumas ja hakkavad villatutti seemnete ümber kasvatama. Õitseb aga küüvits – kääbuspõõsake nii älvestel kui rabapeenardel oma õrnroosade kupjate kellukatega. Taimed, keda enamasti rabadest otsitakse – putukatepüüdjad huulheinad on aga veel sambla vahel puhkamaspeidus, neid ilmselt veel ei näe.

Ühed suured taimed aga ei õitse kunagi – sõnajalad. Kui just mitte nende helviksammaldega sarnaneval eellehel toimuvat sugulist paljunemist õitsemiseks ei nimeta. Siiski on ka sõnajalgade seas Lahemaal pilkupüüdvaid taimi. Üks omapärane sõnajalg on kivi-imar. Kohati on siinkandi kivikülvide kivid nii metsa all kui ka lagedamates kohtades tihedalt tema igihaljaste lehtedega kaetud. Harva kasvab ta ka paepragudes ja isegi päris maapinnal. Soomes on karjapoisid lugu pidanud tema juurikatest – need on tugeva magusa maitsega. Kas selle magusa maitse annavad aga ainult suhkrud või on tegemist ka mõne loodusliku "magusaasendajaga", ei tea. Karta võib aga, et ka imar nagu teisedki sõnajalad, võib osutuda mingil määral mürgiseks.
Eelkõige paepragudes on laialdaselt levinud veel teine pisike sõnajalg – habras põisjalg. Maikuus aga ta alles kerib oma õrnu lehti lahti.
Paekaldaalune on aga omaette suurte sõnajalgade paradiis. Ka nende uhkusest võib maikuus näha alles kasvama hakkavaid rullunud tipuga lehti. Sageli kohtab sellistes kohtades lühikese tüvija risoomiga laanesõnajalga. Tema mulluseid püsti turritavaid eoslehti võib veel kevadelgi näha. Erinevalt teistest Eesti pärissõnajalgadest ei arene tema eosed tavaliste lehtede all, vaid väiksematel jäikadel püstistel eoslehtedel.
Niiskemates klindialustes kohtades võib leida ka kõige õrnemalt lõhestunud lehtedega lehtrit moodustavat suurt sõnajalga – naistesõnajalga. Samuti võib neis paigus kasvada suurte laiade lehtedega laiuv sõnajalg. Kuivematel paekaldaalustel rusukalletel võib näha ka laanesõnajalale sarnaste lehtedega maarja-sõnajala lehtreid. Viimased kolm on tavalised ka mujal niiskemates metsades. Nii laane-, naiste- kui ka maarja- sõnajalga kasvatatakse samuti ilutaimena – nemad ongi meie tavalised "aiasõnajalad".

Paekaldaaluses metsas, samuti joaorgudes, õitseb hiliskevadel üks võimas kaunis lill – mets-kuukress. Peale pangametsade kasvab see kaitsealune taim Eestis vaid vähestes kohtades. Köitvad on nii tema suured lillad õied kui ka piklikud õhukesed viljad – viimased püsivad kuivanud vartel kevadeni. Tema aias kasvavat suguvenda – aed-kuukressi nimetatakse ka dollarililleks.

Kõik kevadine pole ainult silmale, üht-teist on ka kõhule. Metsaservades-võsastikes ja ka niitudel leiab siinkandis sageli rohulauku – tema sibula-küüslaugumaitselised lehed väärivad söömist vaid kevadel. Teisi lauke Lahemaalt vist ei leia. Suhu kõlbavad panna ka naadi lehed salumetsades ja noored tärkavad põdrakanepi võsud kuivadel raiesmikel-niitudel. Jõgede ääres võib näksida humala võsusid, soistel niitudel noppida sinepjalt vürtsikaid jürilillede lehti-õisi.
Üheks maitsvamaks toorelt söödavaks taimeks on siiski kõrvenõges. Teda peab aga süüa oskama, muidu kõrvetab. Söömiseks tuleb võtta nõgese võsu tipp-lehed, need ettevaatlikult näppude vahel kokku pakkida ja siis jänese kombel otsast pakki närima hakata. Nii saavad iga järgmise hambatäiega purustatud lehtedel olevad kõrvekarvad, ning suhujõudnud kraam on juba ohutu. Huuli ei maksa veel närimata lehtede vastu panna. Kui aga siiski juhtub mõni kõrvekarv terveks jääma ja keelele valu tegema, ei maksa väga muretseda – suu limanahkades on niivõrd hea verevarustus, et ebameeldivad ained lakkavad kipitamast mõne minutiga.



Loodus
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet