RATTARETKE PAIGAD

KADRINA on alevik, kus elab umbes 2600 inimest. 15. sajandist pärineva kiriku koguduse kaitsepühaku Katharina nimest on ajapikku kujunenud ka kohanimi Kadrina. Kadrinaga seotud kirikumehed Heinrich Stahl, Reiner Brocmann, Joachim Gottlieb Schwabe ja Arnold Friedrich Johann Knüpffer on teinud tublisti tööd Eesti kirjakeele loomisel.
Tähtis sündmus Kadrina aleviku jaoks oli Tallinna-Peterburi raudtee valmimine 1870. aastal. Siis ehitati ka puust jaamahoone.
Kadrina kool on Eesti suurim maakool, kus õpib ligikaudu 1000 noort inimest. Kadrina kooli juurde pandi 1994. aastal püsti ausammas meie emakeelele, mis on teadaolevalt ainus selline maailmas.

VIITNA küla oli tähtis juba keskajal, kuna tekkis Tallinnasse, Narva, Palmsesse ja Kadrinasse viivate teede ristumiskohta. Veel sajandi eest oli praeguse Lahemaa Rahvuspargi piires Narva maantee ääres 14 kõrtsi, Viitna üks vanemaid. Ent see põles maha 1980. aastate lõpus. 1993 valmis uus hoone, mis on sarnane vanale.
Arvatakse, et Viitna on saanud nime varasel keskajal järvede vahel olnud Püha Vituse kabeli järgi. Teise jutu kohaselt saatnud Põhjasõjas sõjaväsimust puhanud Peeter Suur luuraja puu otsa vaatama, ega rootslasi kusagil näha ole. Mees hüüdnud ülevalt Peetrile viidno. Sellest jäigi kohale ning ka kõrtsile nimi, mis mugandus eestipäraseks Viitnaks.
Kadrinast tuleva tee äärde jääb kaks järve – vasakule Suurjärv ja hiljem paremale Linajärv, mis on tekkinud mandrijää taganemise järel umbes 11 000 aastat tagasi. Suurjärve ääres on mõnus supluskoht. Lahemaa Rahvuspargi piiride muutmise järel loodi 1997. aastal siinsete järvede ja vallseljakute kaitseks Viitna maastikukaitseala.

PALMSE MÕIS on rajatud kahe loodusvaldkonna piirile. Ühe külje kujundab piki Põhja-Eesti rannikut kulgev madalik, teise mandri lavamaa. Palmse oli esimene täielikult taastatud mõisakompleks Eestis (1972– 1985). Mõis tekkis põlise küla kohale, mille Taani kuningas kinkis tsistertslaste ordule. Tsistertslaste usuliikumine nõudis kloostriasukatelt kehalist tööd ning seepärast tegeldi põlluharimise ja käsitööga. Alates 1677. aastast kuni võõrandamiseni 1923. aastal kuulus Palmse Pahlenite suguvõsale. Mõisa peahooone on ehitatud aastatel 1782–1785.
Palmse looduslikus pargis oli omal ajal 36 km pargiteid, neist on praeguseks alles vaid 8 km. Mõisaparkide seas on see erandlik – siin on valdavad kodumaised puud ja põõsad, mille hulgas kasvab kuni 35- meetrisi mände. Pargi serva jääb 13 suurt rändrahnu ja hulk väiksemaid kive – Kloostrikive. Pargi tagumises nurgas asub kõrgel Oruveski paisjärve kohal Bresti paviljon, kust avaneb imeilus vaade.

NÄLJAKANGRUD on kaks korrapäraselt laotud kivihunnikut, mis asuvad Palmse mõisast mõnisada meetrit Võsu poole sõites vasakut kätt põllul. Need olevat pärimuse järgi kokku kuhjatud suure näljahäda aastatel 1695-1697, mil parun andnud nälja leevendamiseks talumeestele vilja. Tänuks või vastutasuks tehtud siis põllud kividest puhtaks. Asjatundjad kinnitavad aga, et kangrud on kokku kuhjatud pikema aja, võib-olla aastasadade jooksul.

ILUMÄE kabel sai valmis 1843. aastal. Enne oli sellel kohal pisike puukabel. Kabeli teeb eriliseks 14 klaasmaalingut akendel. Neil 1729. aastal tehtud maalidel on kujutatud ka kohalike talupoegade vappe. Kalmistul leidub palju kohalike meistrite valmistatud sepisriste. Eraldi matmiskohas puhkab Palmse Pahlenite suguvõsa. Aga ka Palmse mõisa aednik Madis Weidemann, Jaanioja mölder Jacob Muick ja rahvuspargi loomise initsiaator Edgar Tõnurist.

ESKU KALMISTU asub keset metsi ja selle vaikus ning üksindus on muljetavaldav. Surnuaia ja kabeli rajas Sagadi parun Eduard von Fock. Tema lubas sinna matta ainult Sagadi mõisa alla kuulunud talupoegi. Ristid pidid olema ühesuurused, puust ja valgeks värvitud. Ühel aastal surnud tuli matta ühte ritta, perekonna hauaplatsid olid keelatud.

SAGADI MÕISA mainitakse esmakordselt 1469. aastal Helmeyt Risebiteri testamendis. Pikka aega kuulus see von Fockide suguvõsale ja mõis nimetati Fockenhoffiks. Mõisa peahoone on ehitatud 1749. aastal, hiljem on seda suuremaks ja klassitsistlikumaks tehtud. Mõisa karjakastellis on restoran, hotell ja metsamuuseum.

VIHULA MÕIS asub klindi veerul maalilise Mustoja kallastel. Erinevalt Palmsest ja Sagadist on kompleks vabaplaneeringuga. Enamus hooneid pärineb 19. sajandist.

VERGI on suurim siinkandi rannaküla. Pärast sõda oli Vergil kolhoosikeskus, sadam ja kalatööstus. Nüüd võtab Vergi sadam suviti vastu purjetajaid Eestist, Soomest ja kaugemaltki. Sestap on väikekülas kaks kõrtsi.

VÕSU on ikka olnud üks popimaid suvituskohti Põhja-Eestis. Selles on "süüdi" ilus liivarand, kus vesi läheb ühtlaselt sügavamaks ja soojeneb suve hakul üsna kiiresti. Juba enne Esimest maailmasõda küündis Võsul suvitajate arv paari tuhandeni. Sajandivahetusel oli rand täis merre viivaid sillakesi, mille lõpus paiknesid supelmajakesed. Praegu elab Võsul aasta ringi umbes 600 inimest, suvel võib aga rahvast kokku lugeda üle kümne tuhande.

KÄSMU oli enne viimast sõda tuntud kaptenite külana. Siin tegutses merekool ja Käsmu laevastik võistles oma suuruse poolest Tallinna omaga. Pea igas peres oli mõni kapten või tüürimees. Käsmu laht on sügav ja sinna said sisse sõita küllalt suured purjelaevad. Selles kõlbas laevadel ka talvituda.
Sõjaga kaotas pooletuhandepealine küla kolmveerandi oma elanikest.
Käsmu ümbrus on üks Eesti kividerikkamaid alasid. Mööda rattaretke rada Käsmust välja sõites jääb vasakut kätt kivikülv, kus sadade suuremate mürakate vahele on pudenenud tuhandeid pisemaid, üleni roheliseks sammeldunud kivimügarikke. Paljudele Käsmu ümbruse kividele, nagu Metsaja Meremunk, Roosikivi, Prior, andis möödunud sajandil nime Tartu Ülikooli botaanikaaia direktor Edmund Russow.

VIHASOO küla asub merekaldal, kuid see ei ole traditsiooniline rannaküla. Et rand on soine ja madal, tuli meresõidu ja kalapüügi asemel tegelda pigem põllupidamise, karjakasvatuse ja käsitööga.

JAANI-TOOMA SUURKIVI. Ilus kivi on suuruselt 14. rändrahn Eestis. Kõrgus 7,6 m, ümbermõõt 35 m. Oma lõhega ning soodsa ümbrusega asukohaga on see fotogeenilisemaid rändrahne Eesti.

LOKSA tööstusalev, kunagi õdus ja sulnis, paisus nõukogude ajal suureks siin tegutsenud laevaremonditehase ning ka Hara lahe äärsete meresõjaväe asupaikade tõttu.

HARA. Umbes kilomeetrine kõrvalepõige rattaretke rajalt viib Eesti ühe süngema militaarmälestusmärgi – Hara allveelaevasadama – juurde. Mahajäetud hiigelehitised mõjuvad üsna hoiatavalt.

MUUKSI asustus on põline. I aastatuhande lõpul ja II aastatuhande alguses asus siin linnus. Klindilt, mis kõrgub 47 meetrit mere kohal, avaneb võrratu vaade. Rahvajutu järgi lasknud Kolga krahv ehitada sinna tuletorni, et petliku valgusega laevu madalikule meelitada ja siis paljaks röövida. Lähedusse jääb Turjekeldri juga – kõige väiksema veehulgaga Lahemaa jugadest, kuid oma 4 meetriga sugugi mitte kõige madalam.

KOLGA mõis ei ole küll restaureeritud lõpuni, ometi on selle klassitsistlik 1820. aastatest pärit peahoone suurejoonelisim Lahemaal. Mõjus on ka veidi räämas park. Mõis kuulus kaks ja pool sajandit tsistertslastele. 1581. läänistati see Rootsi väepealikule Pontus De la Gardiele, kelle suguvõsale kuulus 77 aastat. Pärast Põhjasõda sai mõisa omanikuks Karl Magnus Stenbock, kelle järeltulijad elasid Kolgal 1939. aastani. Stenbockidele kuulusid ka Kõnnu, Kiiu ja Loo mõisad, nende valduste suurus oli hiilgeaegadel 37 650 ha. 1993. aastal tagastati mõis Stenbockidele, kes on vanasse talli rajanud väikese hotelli ja härrastemaja ühte tiiba restorani.

VIRU RABAST viib läbi kolme ja poole kilomeetri pikkune õpperada, mis suuremas osas kulgeb mööda laudteed. Keset raba ehitatud vaatetornist saab hea ülevaate laugastega kaunistatud maastikust.

NÕMMEVESKI kandis, kus Valgejõgi murrab klindinõlvalt alla, on ilus kanjon, 1,2 meetri kõrgune maaliline juga ja hulgaliselt kärestikke. Veejõu kasutamiseks ehitati siia 1920. aastatel hüdroelektrijaam.

VOHNJAST veidi lõunas asuvate Kallukse mägede suurim absoluutne kõrgus on 113 m. Küngaste laed ja järsemad nõlvad on kaetud metsaga. Huvitav maastik on võetud kaitse alla.

LODIKIVI ehk Linda-Neitsi kivi paikneb Kallukse lõunapoolses osas. Kalevi naine toonud lõuna poolt tulles kivi põlles kaasa, põllepaelad aga katkenud enne mäge ja kivi kukkunud maha.