4/2009



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Retk
58. laiuskraadil: Nina–Välgi

Ingmar Muusikus
Keps ehk GPS-seade ütleb laiuskraadiks 58º36.141. Oleme Peipsi ääres Nina külas ja otsime õigeusu kiriku tagant kaldatihnikust Kalevipoja ehitatud sillajuppi. Leiamegi järve eenduva kivise neemiku.
Kreutzwald on kirja pannud: Kalevite kallis poega toonud Pihkvast turjatäie lunastatud linna-laudu, kust saab tuge kurbadelle, varju vanaraukadelle...
Miskipärast jäi Kalevil sillaehitus pooleli. Laudu ja palke on aga Pihkva kandist Eestisse kasulik tuua olnud hiljemgi.

„Jutt räägib, et Kalevipoeg tõi kive, aga tegelikult toob neid igal kevadel jää,” sõnab neemikul õngitsev peipsiveerlane. Jää mitte ainult ei too kive, vaid kuhjub ka ise Nina randa kuue, seitsme ja kaheksa meetri kõrgusteks valgeteks mägedeks.
Kaart näitab, et asume Lahepera hoiualal (vastav määrus ütleb, et kaitstakse vähe- kuni kesktoitelist mõõdukalt kareda veega järve ning kala- ja linnuliike, näiteks väikeluik).

Väntame piki Peipsi kallast vaatama ka
hoiualale nime andnud Lahepera
järve. Teel peatume, et
pildistada Haljasmetsa talu
hernehirmutisi, kes valvavad
kuldnokaparvede rünnaku ja
pasknääripikeede eest looduslikku
metsmaasikapõldu.
Kas raudrohuvalge ja ristirohukollane
põld nõuab ka
mingit vaeva, küsime Haljasmetsa
perenaiselt Leenalt.
„Kui keegi ei korja, kaob
ära,” vastab Leena hirmutiste
huultele ja silmadele vastsõt
puna lisades.
Juulikuu viimasele nädalale
iseloomulike rünkpilvede
alt leiamegi pikutamas kuulsa
kalade koelmu, rändlindude peatuspaiga,
kaelapidi Peipsiga ühendatud Lahepera
järve.
„Eriti atraktiivsed on lindudele pesitsemiseks
järve loodesopis asuv ligipääsmatu
õõtsik ning rooalad,” kirjutab
ornitoloog Leho Luigujõe raamatus
„Linnulennul mööda Emajõge“ ja loetleb
Lahepera liike: väikekajakas, mustviires,
roo-loorkull, viupart, hüüp, tuttpütt jt.
Kodu vana kuuse otsas
Lahepera järve tagant
viib metsatee Rupsi küla
poole. Juhan Liivi muuseumi
ees saame kokku
kotkauurija Joosep
Tuviga. Joosep on lubanud
meid kaasa võtta
väike-konnakotka pesa
juurde, kus ta loodab
eest leida kotkapoja ja
selle rõngastada.
2009. aasta ei ole
väike-konnakotkastele
just parim, kõneleb Joosep.
Põhitoidust, hiiri napib ja vaid pooltest
asustatud pesadest võib loota järelkasvu.
Kahlame soisel maastikul. Üht
veesoont ületades otsin tuge pehkinud
puust. Viimane osutub üpris mädaks,
murdub ja prantsatab paraja hooga eeskõndivale
Ingmarile selga. Sõber on
õnneks kotkapesa külastusest nii haaratud,
et sammub eriliselt kurtmata edasi.
Valged pritsmed pesa all kõnelevad
selget keelt – poiss on pesas (enamasti
leidub väike-konnakotka pesas vaid üks
poeg).
„Udusulgigi on tal veel seljas,“ hõikab
Joosep, kes juba on nagu orav kuivanud
kuuseoksi pidi kümne meetri kõrgusele
pesa juurde tõusnud. Ingmargi ei jää
maha, mina pean puu all parme ja sääski
tõrjudes päevikut, kuhu saab kirja järgmist.
Kõik kotkad ja nende pesad kuuluvad
Eestis kõige rangema kaitse alla.
Väike-konnakotka pesa ümbritseb mikrokaitseala
(püsielupaik) 100meetrise
raadiusega ring, kus inimese igapäevastel
toimetamistel ei ole kohta.
Mõõtmise ja rõngastamise ajaks paneb Joosep kotkapojale peale oma
mütsi („Ta arvab nüüd, et on öö”). Siis
läheb paremasse jalga alumiiniumrõngas,
vasakusse värvirõngas tähtedega
JF. Küünarnukist labahoosulgede tipuni
tuleb 24 sentimeetrit („Kümme sentimeetrit
veel, siis on tõsine tegija”). Seejärel
korjab Joosep kokku toidujäänuseid
ja võtab need kaasa (saab hiljem määrata
toidulaua liike), näppab kotkapoja kuklast
mõned suled DNA-testideks (nende
abil saab ka kindlaks teha võimaliku hübriidi
suur-konnakotkaga) ja saab noore
konnasööja kaaluks 1,4 kilogrammi.
Väike-konnakotkad talvituvad Lõuna-
Aafrikas, ja kui kõik hästi läheb, jõuab
tuleval talvel sinna ka Rupsil sirgunu.
Võib-olla juhtub ka see, et ülelennul
Egiptusest Sharm el Sheikis keegi huviline
teda pildistab, nagu juhtus eelmisel
aastal ühe Järvamaalt pärit väike-konnakotkaga.
Kalevipoeg ning Apollo
Sõtkume Alatskivile, läbi Naelavere, kus
kunagi seapõrsaid karjatades harjutas
fl öödimängu Eduard Tubin.
Alatskivi maastikukaitseala eesmärgiks
ütleb kaitse-eeskiri olevat järvede
ja nende ümbruses maa kasutamisel
väljakujunenud traditsioonilise pärandkultuurmaastiku
kaitse. Leiame pühapäevasel
päeval Alatskivist avatuna mitu
restorani, mägede nõlvadelt trobikonna
piknikuseltskondi ning lossi tagant Lossijärvelt
valla palgatud amfi iblõikuri
puhastamas vett veetaimedest.
Meid huvitab maastikukaitseala piiril
Kõdese küla kandis paiknev Kalevipoja
viskekivi ehk Apollo kivi. Teel selle
poole tõuseme üles Hundikuristikust,mis piimhappelise rajalõiguna teeks au
igale maastikurattavõistlusele ning tekstikirjutajat
tabab seal löök, nimelt kukub
ta libedalt palkrajalt rattaga külili porri.
Ingmar ei suuda naeru pidada.
Ülepea kasvanud päideroogude
vahel ekseldes ja parme
toites veedetud veerandtund
sunnib Kalevi kivi leidmiseks
pöörduma abipalvega teeäärsesse
Uus-Kullese tallu. Peremees
teab mürakat ja nõustub
rajaleidjaks tulema. Küsime,
kui paljud Regio kaartidel ja
Alatskivi matkaskeemil märgitud,
kuid parajas padrikus
asuva looduskaitse üksikobjekti vastu
veel huvi on tundnud.
„Paar aastat tagasi käis kah keegi,”
meenutab peremees ja juhibki meid looduskaitsesildiga tähistatud rahnuni.
Kivi katavad lehed ja sammal, sellest turritavad
raudotsad, millele mõisaajal kinnitus
Apollo skulptuur, maailmakuulsa
Vatikani lossi Belvedere aia Apollo koopia.
1938 viidi Kõdese Apollo Tallinna
Kadriorgu, kus ta seisab presidendi lossist
paremal pool KUMU ees enda järgi
nime saanud Apollo aasal.
Üksainus inimenegi võib olla
kaitsealal liig
Liigume läbi Alatskivilt Välgi poole (viit
näitab, et sihini jääb 15 kilomeetrit).
Maastikuarhitektina toimetas neis paigus
igiammu Kalevipoeg ise. Kreutzwald:
Alatskivil tehtud sängi võttis Kalevite
poega esimeseks öömajaks. Higipisaratega
mäest üles, kergendusega lõõtsutades
alla. Ühe eramaa sildi tagant ründab me
tandemit raevukas peni. Õnneks kulgeme
suursugusel pinnavormil parasjagu allamäge
ja eramaa esindaja koodipingutus
jääb meie kiirusega võrreldes mannetuks.
Veereme Selgise mõhnastikul.
Pärast Padakõrve bussipeatust märkab
Ingmar sipelgaid, need ületavad sadade
kaupa risti-rästi teed, mida mööda sõidame.
„Jääb vaid loota, et me neid jalgratastega
vähem alla ajame kui autoga,” ütleb
sõber ja asub pildistama. Selgub, et laanekuklased
kähmlevad tee peal.
Padakõrve looduskaitsealal (1547 hektarit,
kaitse all mõhnastik, vanad metsad,
laanekuklane jt) läheneme ka paarile kuklasepesale.
Mõne sekundiga katavad botaseid sajad
sipelgad. Kohe tekib ka küsimus, kui kaugele
ja kas üldse nende riiki sisse astuda
tohib. Kaitse-eeskiri ütleb, et Padakõrve
sihtkaitsevööndis on lubatud
kuni kümne osavõtjaga rahvaürituse
korraldamine.
Tõus Luigemetsa bussipeatuse
juurde Selgise mägedes tundub kui
Tour de France’i legendaarne tõus Mont
Ventoux’ile. Sealt alla veeredes
leidub aega imetleda
Padakõrvet kõigi tema
lompide, kuivanud kuuskede,
sõnajalatihnikute,
mägrajälgede, mutihunnikutega.
Paik, mis on
kaitstud ja kaunis.

Looduskaitseveerg
Fred Jüssi, keda peame kammertooni
andjaks oma loodusajakirjanikutöös,
on kirjutanud, et just
rahvusparkidest maksab otsida vastuseid
küsimusele, mis teeb Eestist Eesti.
Looduskaitsealad ja -objektid võiksid
siis olla justkui erinevad haruldased
ja iseloomulikud mustrikirjad Eesti
looduse põllel, mida tasub ikka ja jälle
imetleda.
Minu õpetaja, botaanikaprofessor
Viktor Masing võttis 1960. aastatel
sihiks käia kõikidel toonase NSV Liidu
looduskaitsealadel, ja selle sihi saavutamine
paistis talle käegakatsutav.
Kuid kaitsealasid muudkui lisandus,
professor jäi vanemaks ja ühel hetkel
tuli plaanist loobuda.
21. sajandi Eesti kaitsealade kaart,
mille saime lahkete ametnike käest
keskkonnaministeeriumist, paistab
kirju kui viigerhülge nahk. Sajad kaitsealad,
hoiualad, püsielupaigad, pargid,
üksikobjektid. Kes jõuaks kõik
need läbi käia? Kui jõuaks, kui palju
aga see võiks ühele inimesele anda?
Ühel või teisel viisil kaitstavat on 20
iseseisvusaastaga lisandunud, ja see
on hea – ütlevad bioloogid. Tõsi, joontest
kaardil ei piisa, kaitse peab ka
tegelik olema – mis tundubki põhiküsimus
olevat. Ühe päeva pealiskaudsete
muljete põhjal Tartumaa kaitsealadel
tahaks öelda, et loodus kaitseb
ennast ise, ja saab sellega suurepäraselt
hakkama. Kas see on ikka nii?
Loodust ei olegi vaja kaitsta, piisab
sellest, kui seda hoida. Ka
seda postulaati võiks arutleda,
mõeldes tagasi ajale,
mil ilmus Eerik Kumari
koostatud „Looduskaitse”
(1973), paks
raamat, mille kaant
kaunistasid piisoni ja
Yellowstone’i rahvuspargi
pildid.
Käesolev veerg hakkab
ilmuma „58. laiuskraadi”
lugude juures ja on mõeldud
kohaks, kus looduskaitsega
seotud inimesed
teema kohta sõna saaksid
võtta, et kommenteerida,
kiita, kritiseerida.
Juhani Püttsepp, toimetaja



Juhani Püttsepp
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet