2/2002



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

OMAL AJAL
Vihmasajus Jasnõi kuru jalamil

Ants Põldoja
Veel paarkümmend aastat tagasi polnud matkahuvilisel mõeldav valida sihtpunktiks Alpe, Püreneesid või näiteks Kanada Kaljumäestikku. Piirduda tuli suure Nõukogude Liiduga, ent samas: kuuendik planeedist pakkus rändajaile peaaegu piiramatuid võimalusi.
Üliõpilased eelistasid matkata talvel, sest Nõukogude Liit võimaldas õppeajal pileti poole hinnaga. Kokkuhoid oli täielik – ei sõidetud lennuki, vaid rongiga, ja kui rongis, siis platskaartvagunis, kui platskaartvagunis, siis ei makstud linade eest rubla, vaid uinuti magamiskotis.
Pärast ülikooli lõppu muutusid suvematkad populaarsemaks, sest enam polnud hinnavahet. Nii otsustas meie väike seltskond 1983. aasta juulis Ida-Sajaanidesse rännata. Piirkond, mis asus Baikali järvest veidi läänes, oli Eesti matkajaile tol ajal vähe tuntud. Üht kuru – nimega Jasnõi (eesti k selge) – tuli meil koguni Marsruudikvalifikatsiooni komisjoni (MKK) jaoks kirjeldada.
Vanad matkajad ilmselt mäletavad, et MKK oli tollal nagu Jumal – ta omas õigust matka eelnevalt keelata, hiljem kategooria andmata jätta ja isegi karistusi määrata.
Praegu tundub see absurdne, aga tol ajal arutati tõsimeeli küsimust, kas "metsikud" matkad on õiged või mitte. "Metsik" tähendas, et rändama mindi kurikuulsa MKK loata. Niipalju muidugi kasu oli, et registreeritud matkajaile kutsuti õnnetuse korral appi helikopter, mille lendu neil kinni maksta ei tulnud.
Meie II kategooria ehk keskmisest kergem matk oli tookord registreeritud ja marsruut kinnitatud. Sinnasõit võttis neli ja pool päeva – esmalt rongiga Moskvasse ja sealt 85 tundi Baikali lõunatipus asuvasse Sljudjanka jaama. Edasi algas isetegevus. Ehkki Sljudjankast pidi rajoonikeskusse Kõreni minema buss, polnud mingist plaanist märkigi. Lihtsalt ühel hetkel bussijaamas teatati – nüüd ta läheb, tulge peale.
Kõrenist matka alguspaika jõudsime veoauto kastis – ka tavaline lugu. Juba sel päeval paistis silma vaid hall ilm, taevast vesistas pisaraid lahtise auto kasti. Nii ta läks lõpuni – kauaoodatud matka kümnest päevast üheksa osutusid vihmaseks.
Mäletan selgelt, et esimesel päeval kulgesid jalgrajad põhiliselt piki taimestikuga kaetud nõlvu. Vesi kogunes teele, saapad lirtsusid. Õhtul ei mahtunud kogu grupp lõkke äärde, et jalanõusid kuivatada. Hommikul panid poolmärjad saapad jalga ja rännak jätkus.
Ka Jasnõi kurule jõudes tibutas vihma. Tundus, et meid on petetud – nime järgi pidanuks vähemalt tolles paigas selge ilm valitsema. Kui aga kurusadulale jõudsime, siis veendusime, miks Jasnõi – küllaltki hästi paistis eelmise ja järgmise päeva matkateekond. Järelikult selge ja avatud vaate tõttu see nimi pandigi.
Laskumine Jasnõilt oli matka üks kõrgpunkte: see oli üsna ohtlik. Alguses oli tee väga järsk, hiljem takistasid liikumist suured kivid. Alla orgu tundus olevat kuhjatud kokku kõik maailma kivid. Osa neist kolme- nelja meetrised, mõned väiksemad. Üles-alla hüpates kulus kahe kilomeetri pikkuseks rännakuks läbi kivimurru neli tundi. Ehk jõudnuks ka kiiremini, aga teatavasti liigub grupp sama kiirelt nagu selle nõrgim liige.
Looduslikult jäid Ida-Sajaanidest eelkõige meelde valgusküllased lehisemetsad ja sügavad kanjonid. Mäed olid suhteliselt madalad – kes armastab kaljusid ja igilund, sellel ei tasu küll Ida-Siberisse minna. Kui ainult ehk Baikalist põhjas asuvasse Kodari mäeahelikku, mis veidigi alpiinset reljeefi meelde tuletab.
Huvitav oli ka matka lõpuosa – et jõuda asulasse, tuli läbida veel üks sügav kanjon. Õige tee läks kaljuservas, kuid olime põhjalikult eksinud ja sattusime kanjoni põhja. Vasakule-paremale loogelnud jääkülma veega jõgi tuli läbida seitse-kaheksa korda.
Õhtupimedas asulasse jõudnuna mäletan selgelt silme ees pilti: otsisime katusealust, kus ööbida, ning kultuurimaja lähistel korraga näen – keegi seisab seal, mingi suur inimene. See osutus Lenini kolmemeetriseks pronkskujuks. Proletariaadi juht mõjutas inimesi veel pärast surma – tollal tõi ta tõelise ehmatuse.
Lõpuks veel viimane seik – tagasisõit. Otsustasin tookord ainsana naasta lennukiga, et kiiremini koju jõuda. Baikali äärest bussiga Irkutski suunas sõites nägin tee ääres piirdeaeda ja lennukeid - ongi lennuväli! Palusin peatuda, jätsin grupiga hüvasti ja selgus: olin lennuvälja taga. Õigesse hoonesse pääsemiseks oleks tulnud kuus kilomeetrit ringi minna.
Kuid väravas valvanud mees oli parajalt viina trimbanud ja veerandtunnise jutuajamise järel ta ütles: võid siit ka läbi minna, otse üle maandumisradade on lennujaamani vaid kilomeeter. Nii marssisingi valelt poolt ning rajani jõudes mõtlesin: kas laseks lennuki läbi või jõuaks ehk üle joosta.
Et passi kontrolliti vaid lennukile minejail, sain rahulikult lipsata hoonesse. Kuigi kõikjal olid väljas sildid: pileteid pole, ei tähendanud see nõukogude ajal midagi. Tuli seista veidi kassa juures, kuni hüüti: neli piletit Moskvasse, kes soovib. Kiiresti, lennuk väljub 20 minuti pärast! Neli passi, kaasa arvatud minu oma, lendasid luugist sisse ja sõit võiski alata.
Kas praegu tasub ka Venemaa südames Ida-Sajaanides matkata – ei julgeks soovitada. Sama aja ja raha kuluga saaks matkata ainulaadsematessegi paikadesse. Samas on kõik paigad maailmas erakordsed ning teatud mõttes tuleb tänada õnne, et vana hea nõukogude aeg pakkus võimalusi minna kohtadesse, kuhu jalg enam praegu nii naljalt ei satu. Kas kümne iseseisvusaasta jooksul on üldse mõni eestlane Jasnõi kuru ületanud? Vaevalt.



Ants Põldoja
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?