Jalutasin soojas meres, juulikuise Kassari poolsaare rannal ja korjasin teokarpe.
Mõned neist olid kunagi olnud suured, lausa minu peo suurused, teised jälle väikesed, justkui sõrmeotsad. Neil kõigil oli üks ühine tunnus – karbi omanikud elasid seal viimati miljoneid aastaid tagasi. Selle aja jooksul on nende majad täitunud kivistunud lubimudaga ja näha on vaid karpide väline kest.
Korallidel olid samuti alles tugevamad osad, kärjestruktuuriga seinad. Ükskõik, kuhu ma ei vaadanud, ikka oli näha üksnes elusolendite kestade ja kodade jälgi.
Meenus, et midagi sarnast on juhtunud ka rahakotiga.
Ammu oli aeg, kui selle kingiks sain. Aastaid on kotti taskus hõõrutud, istutud, kõverdatud, sikutatud, sakutatud. Kunstnahast on alles vaid väikesed tükid. Ja nii tulebki välja, et pehmed materjalid, koed ja nahk, lagunevad kõigepealt. Kas söövad neid bakterid või hõõrduvad tugevamad materjalid vastu nõrgemaid, järgi jääb väga vähe.
Aga pealmise kihi alt paljastub tugevam struktuur. Siin on ehituse alus, raam ehk vundament, kui nii võiks öelda. Riidel on selleks üksteise vahelt läbipõimitud taimsetest kiududest niit või nöör. Karpidel ja korallidel on ehitusmaterjaliks kaltsium, keemilise märgiga Ca. Selle aine ja süsihappe abil ehitati meile juba tuttavad lubikojad, mis hiljem vajusid mutta ja moodustavad nüüd suuri lademeid Eesti ühes tuntumas ehitusmaterjalis – lubjakivis. Juhtus nii, et Maa pealmised kihid kulusid tuule ja vee mõjul ja kanti minema ning miljoneid aastaid tagasi surnud elusolendite majad on meile nähtavad põhjaranniku klindil.
Kuidas ajaloos tagasi liikuda, näha aastaid möödumas ja asju meie ümber muutumas?
Kui oled jalutuskäigult kaasa toonud mõne lubjakivi tüki, läheb veel vaja rasplit ja haamrit. Nühi raspliga kõvasti vastu kivi, kuid natuke ettevaatlikult! Ka sinu nahk võib kaduda minevikku, kui tööriistaga kogemata üle käe tõmbad. Sestap pane kindad kätte!
Iga sinu liigutusega muutub lubjakivi vanemaks.
Siuh ja tuhat aastat! Niuh ja kümme tuhat aastat!
Kriips–kraaps–kriips, hõõrub raspel kivile jälgi. Tik ja tok, lööb haamer. Sada, tuhat, miljon aastat möödub mõnekümne minutiga. Kivi mureneb, laguneb tükkideks, aga sina muudkui nühi ja tao!
Lõpuks jääb järele tolm ja tuul viib peost sellegi.