4/2009



Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Loomaed kui suursaatkond ehk kas maailma loomaaiad olid 70 aasta eest samasugused?

Pikka aega, sealjuures ka 70 aastat tagasi, mil jõuti loomaaia asutamiseni Eestis, olid loomaaiad eelkõige paigad, kuhu inimesed läksid vaatama kurioosumeid ehk kõiksugu imeelukaid, keda igapäevaelus naljalt ei kohta. Tänapäeval on zoopark hoopis midagi muud: pigem võib seda võrrelda „suursaatkonnaga”, mis esindab erinevaid elukaid, või geneetilise „kindlustuskompaniiga”, mis tagab teatud liikide säilimise maailmas.

Poolteistsada aastat tagasi demonstreeriti paljudes Lääne-Euroopa loomaaedades ka oma igapäevatoiminguid tegevaid eksootilistest piirkondadest pärit loodusrahvaid. Kahjuks ei jõudnud paljud neist, enamasti vaid suvehooajaks palgatud inimesed, kunagi enam kodumaale tagasi, sest nad osutusid letaalselt tundlikeks rõugete ja mitmete muude Euroopas toona laialt levinud, kuid loodusrahvaste kodukandis tundmatute nakkushaiguste vastu.

Eri aegadel ja eri paigus saavad inimesed asjadest väga erinevalt aru. Seetõttu ei võigi suhteid, hinnanguid ja veendumusi suvaliselt mujale või teise aega üle kanda.
Loomaaedade ajalugu on küll võimalik lugeda tagasi koguni paari aastatuhande jagu, mil nii Vanas kui Uues Maailmas on juba peetud tehistingimusis mitmeid metsikuid eksootilisi elukaid, ent esimeste laiemale üldsuselegi avatud metsloomade pidamisega tegelevate institutsioonide algusest lahutab meid siiski vaid paar sajandit. Vanima järjepanu siiani tegutsenud Schönbrunni lossikompleksi kuuluva Viini loomaaia asutas 1752. aastal keiser Franz I Stephan. Tõsi küll, algselt siiski üksnes õukonna tarbeks.

„Uute” koduloomade loomine
Eelmise sajandi keskpaigas katsetati iseäranis Nõukogude Liidu loomaaedades, aga siiski ka mitmel pool mujal, uute tulunduslike koduloomade saamise võimalusi intensiivse kunstliku valiku ja süvendatud dressuuri abil. Prooviti koguni „uute liikide“ loomiseks omavahel ristata nii lähemaid kui kaugemaid sugulasliike.

Safariparkidest vaimustuti 1960ndatel
Ameerika riikides kogus 1960ndatel populaarsust moelaine, mille käigus hakati rajama nn safariparke. Neis on loomad, sageli ka suured kiskjad, paigutatud hiiglaslikesse aedikutesse, millest vuravad lüüside vahendusel läbi lõputud voorid adrenaliinijanuste külastajate autosid. Järgijaid leidus ka mitmel pool Euroopas ning paljudele tundus, et see ongi loomaaianduse tulevik. Hiljem hakkas selguma, et loomade poolt vaadates polegi asi nii roosiline, sest nende eluks vajalike tingimuste loomine kippus muutuma üsna keeruliseks ning kommertslikkuse kõrval tahaplaanile jääma.
Kui auto sõidab läbi loomakarja, on loomad palju rohkem häiritud kui loomaaia elukad kindlapiirilise territooriumiga. Seal on loomade territooriumi piirid ähmasemad kui klassikalises loomaaias, kus inimeste tsoon ja loomade ala on väga selgelt eraldatud. Pealegi peavad safaripargi loomad olema kogu aeg külastajate autode tossus, sest aeglaselt liikuvad ja kohati seisvad autod saastavad õhku märksa enam kui tänavatel kiiresti liikuvad masinad.
Tänaseks on peamiselt loomaaedade osakondadena tegutsevad safaripargid kujunenud viljaka ea ületanud isendite ja aretuses liigseks osutunud isasloomade varjupaikadeks. Tänapäeva loomaaiad ühtses võrgustikus Kõigest paari-kolmekümne aasta eest hakkas aga tasapisi välja kujunema tänapäevane loomaaedade kontseptsioon. Selle kohaselt tegut sevad loomaaiad loomastiku kaitse huvides üksteist toetavas ühtses üleilmses võrgustikus ega ole omavahel sugugi konkurendid. Protsessi koordineerivad mitmed rahvusvahelised organisatsioonid ja loodud on pidevalt uuenev enamikku loomaaedade loomkondi hõlmav keskne elektrooniline andmebaas. Omavahel antakse vastavate paljundusprogrammide raames loomi üksteisele üle enamasti täiesti tasuta. Üksnes transpordiga seotud kulud kannab tavaliselt saaja pool.
Tänapäevased, n-ö teaduspõhiselt korraldatud loomaaiad on multifunktsionaalsed institutsioonid, mis tegutsevad neljas põhilises suunas.

Loomaaia esimene ülesanne: õpetada tundma, et õpitaks hoidma
Kõigepealt on loomaaed muude elukate suursaatkond, kus töötajate abiga õpetatakse inimesi tundma loomi ja tutvustatakse neile probleeme, mida toob tänapäeval endaga kaasa meie globaliseeruvas maailmas üha laienev inimtegevus. Saab ju tulemuslikult kaitsta ja hoida üksnes seda, mida hästi tuntakse ja armastatakse. Sageli ei kujutata endale ette, et kõik looduslikud protsessid on nii tihedas omavahelises seoses, et mõnigi kodutanumal ettevaatamatult korda saadetud tegu võib mõne aja pärast oluliselt võimenduda ning mõjutada mitmeid protsesse ja sündmusi koguni teisel pool maakera. Loomaaedadest on seetõttu maailmas tänaseks välja kujunenud juhtivad loodushariduskeskused nii õppurite kui täiskasvanute tarvis, ent selle tegevuse vormid varieeruvad vastavalt kohalikele oludele ja tavadele. Infotehnoloogia, sidesüsteemide ja interneti kiire areng on juba andnud ning pakub jätkuvalt loendamatuid võimalusi siinset loodushariduslikku tegevust üha põnevamaks ja põhjalikumaks muuta. Paljudes Lääne-Euroopa riikides töötavad nn zookoolide õpetajatena tegutsevad pedagoogid vormiliselt küll vastavate loomaaedade koosseisus, kuid nende töötasule tuleb rahaline kate hoopis riikliku haridussüsteemi eelarvest. Inimkonnale on äärmiselt oluline, et lapsed saaksid juba maast madalast olla vahetus kontaktis muude elukatega ning normaalse psüühika arenguks nende eest hoolitseda. Üha enam linnastuvates oludes on loomaaedades tegutsevad nn lasteloomaaiad paljudele aga ainus niisugune võimalus.

Teine ülesanne: uurida loomi
Teine väga oluline tegevussuund on talletada võimalikult täpselt ja põhjalikult teaduslikku informatsiooni loomaaedades peetavate, sageli ka väga haruldaste liikide kohta. Mitmete sigimisfüsioloogia iseärasuste avastamine on näiteks osutunud ainuvõimalikuks loomi tehisoludes pidavates ja paljundavates loomaaedades. Tänu ühtlustatud metoodikale ja tihedale koostööle on vajadusel võimalik teaduslikku analüüsi kaasata ka muudes maailma loomaaedades talletatud informatsiooni. Tehakse tihedat koostööd ülikoolide ja mitmete muude uurimiskeskustega.

Kolmas ülesanne: säilitada haruldasi liike
Kolmandaks on loomaaiad nagu omamoodi kindlustuskompaniid, kus hoitakse geneetilist tagatist, puhuks, kui looduslikud asurkonnad peaksid lõplikult hääbuma. Sageli on liikide väljasuremise peamiseks põhjuseks rikutud elupaigad ja tasakaalust välja viidud ökosüsteemid, kus pole võimalik tundlikumaid liike enam pelga kaitsega kuidagi päästa. Pärast looduslikuks tasakaaluks vajalike eelduste taastamist saab aga seni loomaaia tehistingimusis peetud ja paljundatud liike looduslikesse oludesse tagasi lasta, kuigi see on sageli pikaajaline, keeruline ja kulukas ettevõtmine.

Neljas ülesanne: pakkuda rohelist meelelahutust
Lõpuks on loomaaiad linlikes oludes elavate ja töötavate tänapäeva inimeste jaoks veel ka vaba aja veetmise paigad, kus võimaldatakse neile organiseeritud tegutsemist looduslähedases keskkonnas, et kiiremini ja põhjalikumalt taastada oma töövõimet. Neis toimub mitmete erinevate kultuurivaldkondade sünergeetiline lõimumine läbi aegajalt korraldatavate vabaõhukontsertide, kunstifestivalide ja teemapäevade. Nii oleme meiegi korraldanud augustikuu sumedatel õhtutel loomaaia eri piirkonnis juba aastaid kammermuusika kolmapäevi, kus peale meeldivalt kujundatud keskkonna annab omamoodi boonuse ka loomaaia asukate, iseäranis lindude, asjakohane kaasa reageerimine. Juba paarisaja aasta eest, päris avalike loomaaedade algusaastail, said need eelduseks animalistliku plastika kui omaette kunstivoolu tekkele. Toonased Antoine- Louis Barye tööd on Antverpeni kuninglikus loomaaias tänaseni eksponeeritud. Viiel korral oleme ka Tallinna Loomaaias korraldanud kõigi läänemeremaade kujureid kaasata üritades animalistliku skulptuuri festivale, nende tööde näitus on praegu Kadriorus Kastellaanimaja galeriis. Kuigi loomaaia territoorium on suur, kummitab meid kõikjal ruumipuudus, sest enamik meie ehitisi on kahjuks endistest sõjaväeladudest ümber ehitatud ajutised hooned ja rajatised.
Ehkki loomaaedade juriidiline staatus on äärmiselt mitmekesine, ulatudes puhtast eraomandist kuni täielikult riigieelarvelisteni välja, pööravad arenenud riigid neile kui ühiskonna normaalseks arenguks väga vajalikele institutsioonidele nii maksupoliitika kui otsese subsideerimise kaudu olulist tähelepanu. Taani kuningriigis näiteks on koguni eraldi loomaaia seadus, kus on määratletud kriteeriumid, millele vastavaid loomaaedu on kohustuslik riigi eelarvest toetada. Seda hoolimata nende omandi ja alluvussuhteist. Eestisse mahub rahva arvust tulenevalt ilmselt vaid üks teaduspõhiselt korraldatud tegevusega loomaaed ja eraldi seadus oleks liigne luksus. Muuseumiseadust võiks aga iseseisva loomaaia-peatükiga täiendada küll.

Tallinna loomaaial 70. juubel

• Kuntsnik Olev Soansi (1925–1995) graafiline leht valmis Tallinna Loomaaia tellimusel aastaks 1989, kui 50. sünnipäeva tähistati väga suurejooneliselt. Toimus rahvusvaheline teaduslik-praktiline konverents, rahvusvaheline fotovõistlus ja palju muud. Niisuguse graafilise lehe sai kaasa iga juubelikonverentsil osalenu.
• Graafilise lehe nurgarosettidena kujundati neli niisugust haruldast väljasuremisohus liiki, kelle paljundamise ja päästmisega tol ajal väga intensiivselt tegeleti: euroopa naarits, kõre, irbis ja kaljukits.
• Ka praegu koordineeritakse Eestist Euroopa naaritsa tehistingimustes pidamist ning loodusesse loodavat tehisasurkonda.
• Maailma parim on meie mägilammaste ja kaljukitsede kollektsioon, mis tekkis tänu vana loomaia paiknemisele kildinõlval.
• Nimetus „Tallinna loomaaed“ on tõlgitud mitmesse keelde, Paul Ariste abil ka mustlaskeelde ja liivi keelde. Need nimetused leiab kaardi alumist kasti raamina ümbritsemas.
• Eesti kaart kotkaste vahel – lisaks kompositsioonilisele lahendusele sobis see juhuslikult ka poliitiliste oludega. Loomaaed asutati kõigest 2 päeva pärast MRP alla kirjutamist ja 1988. aastal oli parajasti aktuaalne Eesti taasvabanemine. Osa looma aia konverentsi delegaate käis ka Balti ketis ja meenutab seda siiani.
• Kaardile on joonistatud 100 olulisemat elukat Tallinna loomaaia kollektsioonist.
• Väga suurt muutust loomaaia loomkonnas pole 20 aasta jooksul toimunud. Mereakvaariumid on toonud selgrootuid juurde. Samas oli toona elukaid, keda hetkel pole ja vastupidi. Praegu on loomaaias üle 600 loomaliigi.
• Üheski loomaaias pole mõeldav tegelda samaväärselt kogu loomariigiga. Tahes tahtmata tuleb teha valikuid, mis johtuvad nii ajalooliselt välja kujunenud teguritest kui konkreetsetest inimestest ja paljudest muudest asjaoludest. See annabki kokkuvõtlikult öeldes igale loomaaiale tema tegeliku näo.



Mati Kaal, Tallinna Loomaaia direktor
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?