4/2009



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Soomusmampli lugu

Esimest korda kohtasin ma neid septembrikuus. Jalutasin kord Taevaskojas käies tavapäraselt rajalt veidi kõrvale ja siis neid nägingi. Maas lamaval kõduneval kasetüvel troonisid mõnusad, pealt veidi ogalised mügarikud – noored soomusmamplid. Sakilisi, veel puhkemata seenekübaraid kaisutas nõtke palusamblatutt. Kõik oli nii värske ja puhas. Lausa kaunis. Valge-must kasetüvi ja roheline sammal otsekui rõhutasid pruunikasvalgete seente noorust. Vaatamata sügisele, oli õhk täis ootust ja värskust. Nagu oleks korraga sügisest kevadesse astunud.

Me oleme kuidagi harjunud võtma oma elust ja loodusest kaasa vaid hetkeemotsioone, hetkeolusid, hetkerõõme. Mis aga juhtub edasi? Kuidas läheb neil, kellega kohtamine meile äsja nii palju rõõmu valmistas pärastpoole. Nädala, kuu, aasta pärast?

Minu esimesest kohtumisest soomusmamplitega sai pikk rida kohtumisi. Otsustasin käia tuttavaid seenekübaraid vaatamas nii kaua, kuni nad kasetüvel veel olemas on. Mis sest, et päris seen elab silmale nähtamatu niidistikuna kõdunevas tüves kogu aeg. Minu jaoks olid tuttavad ja tähtsad just need neli samblatuti kaisus olevat seenekübarat. Ja vaikne lootus, et pahade mõtetega kahejalgsed seente juurde ei satu. Läks mööda paar nädalat. Asjatoimetusi oli nii palju, et jõudsin oma seente juurde taas alles oktoobrikuus. Öösel oli vihma sadanud, kuid päev oli selge. Oskasin tuttavad kübarad juba kaugelt metsa alt üles leida. See kohtumine oli eriline. Seentega oli toimunud suur muutus – tillukeste mügarike asemel laiusid kasetüvel nõtkelt kumerad kübarad. Seene jaoks oli käes tema elu kõrghetk. Ta oli täna andja, küps ja soliidne. Kuigi ma silmaga seda ei näinud, teadsin, et neil päevil saavad võimaluse elu alustada miljonid kübarast pudenevad eosed. Sügis Seenest õhkuvast küpsusest tuli osa saama teisigi. Kõige suuremal vihmamärjal kübaral lookles sujuvalt nälkjas. Teisel, pisut madalamal ja vihmatilkade eest kaitstud kübaral ukerdasid tillukesed putukad – kerashooghännad. Palusammal ei ulatunud enam seent kallistama ja temast oli saanud tilluke roheline sall seenejalgade ümber. See küpsus kestis peaaegu kuu. Novembris maha sadanud esimene lumi voolis seene juurde tõttavatest jalajälgedest lookleva raja. Metsas valitses karge vaikus. Lumesadu oleks justkui aja peatanud. Pilvede taha peitu pugenud päike jättis valgele lumele kergelt halli jume. Seened olid alles, aga nende kunagine noorusvärskus oli kadunud. Kadunud olid ka kunagiste uhkete andjate laiad küba r a d . Mamplite krimpsu tõmbunud kübaraid kaunistasid hallikasvalged lumetutid. See oli rahu aeg. Mõtlemise aeg. Samas ka millegi lõppu kuulutav aeg. Talv Talv möödus seente jaoks üsna ühetaoliselt. Kord lume all ja siis jälle lume alt välja sulades. Koos sulasid ka seenekübarad, koos külmadega seened külmusid. Tumepruuniks muutnud seenekübarad tundusid ühetaolistena, kuid kodus fotosid võrreldes oli selgelt näha nende aeglane vähenemine. Neljast kübarast jäi alles vaid kolm – kõige suurem kukkus tüvelt maha kõige esimesena. Erinevuseks sügiseste seentega oli ka kaaslaste vähesus – külmade ilmade tulekuga pugesid nälkjad ja putukad peitu. Kevad Kevadeks, kui loodus õitsele puhkes ja metsaalune kevadpäikeses erkroheliselt küütles, olid seenekübarad otsekui maadligi vajunud. Täpsemalt, kasetüve ligi vajunud. Neid kunagi kandnud jalad olid kaotanud oma tugevuse ega suutnud isegi kordades väiksemaks kuivanud tumepruune kübaraid enam kanda. Kunagi seenejalgu emmanud samblatutt kõrgus taas seenekübarate kohal. Kuigi ümberringi pulbitses mitmekesine mutukaelu, ei pälvinud hääbuvad soomusmamplid enam suurt tähelepanu. Vaid harva sibas nendest üle mõni tilluke lest või sipelgas. Seenekübarate aeg oli juba ammu otsa saanud. Nüüd kestsid nad laenatud aja arvel. Suvi Seenekübarate lõplik hääbumine kestis veel pikalt. Isegi pärast jaanipäeva, kui teine seenekübar hakkas vaikselt aineringesse kaduma, olid kaks krimpsu tõmbunud kübarat endiselt alles. Alles siis, kui noorte seenekübarate elu algusest oli möödunud enam kui aasta, polnud seenekübarad kasetüvel enam eristatavad. Kui aeglaselt, rahulikult ja väärikalt looduses asjad toimuvad! Ja kui palju meil on õppida kasvõi lihtsast seenevaatlusest. Aastaring soomusmampli elus koosnes lühikesest kõrghetkest, millele järgnes pikk ja vaikne hääbumine. Selles vaikses hääbumises oli ometi midagi võluvat. See oli teadmine, et needsamad seened olid kaunistanud metsaalust oma noorusega. Ja nad olid andnud elu paljudele järeltulijatele. Nad olid toitnud paljusid külastajaid, keda kõhutäiega, keda iluga. Nad polnud oma elu elanud asjata.



Urmas Tartes, loodusemees
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet