5/2009



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

intervjuu
Mathis Wackernagel: „SKP asemel valige ökojälg”

Ökoloogilise jalajälje kontseptsiooni
kaasautor Mathis Wackernagel istub minu vastas
teisel pool arvutiekraani. Kõrvaklapid
peas, vaatab ta püüdlikult veebikaamerasse,
pruunid silmad fikseeritud otse minule. Mina nii ei oksa, passin kogu aeg veebikaamera kuvandit Skype´i aknas, Mathisest mööda, aga eks tema ongi harjunud rohkem veebikaameras suhtlema. See ju igati ökoloogiline intervjuu – ma ei pea sõitma lennukiga Californiasse, saan niisamagi kodus istudes silmast silma rääkida.
Aga kas see arvutis rääkimine ikka tegelikult
mahub lubatud ökojälje sisse? Mathise
jutt annab sellele vastuse. Intervjuu alguses
on Eestis kena õhtutund, kell näitab seitse
ja mõni minut üle, Mathisel on kell 9 hommikul.
Ida- ja läänepoolkera kohtuvad.

Millal Sa selle aastaarvu – 1986 – täpselt välja arvutasid? Aasta, kui inimkond ületas maa taastumisvõimete piiri.
Kõigepealt pean vastama, et ma olin juba lapsena tuttav raamatutega, mis mängisid tulevikumudelitega, arvutustega, mis näitasid tulevikku, kui maailmas kõik jätkub vanaviisi. Enamasti leiti, et halb pööre tuleb 21. sajandi keskel, kui tarbimist sellises mahus jätkame. Kui aastal 1973 saabus naftakriis Euroopas, olin ma laps ja mäletan, kuidas mu vanemad sellest rääkisid. Tookord tekkis mul juba tõsine veendumus, et peame fossiilsete kütuste ringist kuidagi välja saama, et pikas perspektiivis see ei tööta. Inimestel oli tol ajal kolm autot peres, aga eks kõik ümberringi said juba siis aru, et midagi on valesti, küsimus on selles, mida ette võtta. Midagi oleks võinud juba siis muutuda, seda aga ei juhtunud ja nüüd oleme veel sügavamas hädas.
Aastal 1987 ilmus Brundtlandi komisjoni raport, mis viiski kuulsa Rio de Janei ro konverentsini, kus paljude maade juhtfiguurid ja rohelised organisatsioonid kliimaküsimuste aruteluks kokku said.
Naljaks oli sellel konverentsil aga asjaolu, et ei räägitud globaalsetest piiridest, kõik ütlesid: oo, jaa, probleem on suur, aga ei keegi sõnastanud, mida probleem endast kujutab.
Mul tekkis mõte, et kuidagi tuleks leida moodus mõõta maksimaalseid maakera ökoloogilisi piire, millega arvestades peaks inimese elu kulgema. Sest ka igale lapsele on selge, et planeetide arv, mida saame oma ressurssidena kasutada, on üks. (Mathis naerab).
Need mõtted suunasid mind ökoloogilise jalajälje kontseptsiooni arendamiseni. Arvan, et me olime suutelised täpset aastaarvu arvutama, millal ületati tarbimisega ühe planeedi piir, umbes 1997. aastal. Me teadsime, et erinevad maad olid ületanud oma jalajälje, aga alguses me ei teadnud, millal oli see juhtunud globaalse keskmisena – arvutades kõikide maade jalajäljed kokku. Enne arvutasime väiksemate paikkondade jalajälge, nagu näiteks Kanada oma. Nägime, et kui kõik elaksid nagu kanadalased, olnuks vaja juba pikemat aega nelja-viite planeeti, et sellist elustiili jätkuvalt hoida.

Aga…
Ega me nüüd täpselt ikka ei tea, umbkaudselt on see õige.

Aga miks elad Sa praegu Kalifornias, riigis, mille jalajälg pole just ülejäänutele eeskujuks?
Alati peab minema sinna, kus abi on kõige rohkem vaja. (Mathis muigab.)
Tegelikult on meil kontor ka Brüsselis ning meil on üle maakera suhelda tarvis. Meie ülesanne on globaalse ulatusega, nii et mõneti pole tähtsust, kus on kontor – idas, läänes, põhjas. Teisalt, California on hea paik, siinsed inimesed toetavad innovaatilist mõtlemist, siin on Silicon Valley, paljud uusi ideid... Palju rohkem kui näiteks Shveitsis. Shveitsis on nii, et uusi ideid on palju raskem ellu viia, inimesed on rohkem vanas kinni, ütlevad: „Ei, ei, kes oled sina, et rääkida ministriga, sa oled vaid väike inimene, ära tee seda....” Aga Californias öeldaks: „Kõik on võimalik! Hakka peale”.
Siia koguneb ka palju inimesi, kes on uutest lahendustest huvitatud, tekib koostöö. Uutele ideedele on siin hea kasvulava. Aga muidugi poliitilist mõjuvõimu on siin vähe, sellepärast peame käima Washingtonis, Brüsselis. Aga lõpuks on need ikkagi konkreetsed rahvad, kes peavad maailma muutma.

Kuidas see käib? Ma ei suuda uskuda, et kui hakkame ehitama maju rohelisel viisil, et teisest otsast taas ei raisata. Nagu juhtus Inglismaal: inimene säästis elektrit tublilt, järelejäänud raha ostis aga endale luksuspaadi – kaatri.
Loomulikult ei saa teha nii-öelda geneetilist make-upi, muuta inimesi, et nad ei vaja maju. Või energiat mingitest kõrvalallikatest. (Mathis naerab jälle.)
Aga kus on siis see punkt, kus saame muutusi teha: kui mõelda näiteks kliimamuutustele, on ju väga selge, et see on kogu inimkonna ühine huvi vähendada CO2 heiteid. Et inimene tarbib kiiremini ja rohkem kui maakera jõuab varusid taastada. Siis mõtled, kelle kasuks on niimoodi käituda. Mitte kellegi. Meie mõtleme, et kõige tähtsam on käitumise muutmise otsus vastu võtta riigi ja linna tasandil. Sest linn on üks võtmekoht, linn võib käituda kokkuhoidlikult või mitte. Linn peab ju kõik oma varud saama väljaspoolt, ümbritsevatelt maadelt. Kui võrrelda näiteks Ameerika linna Houstonit Itaalia linna Sienaga, mis suudab kolm korda vähema kuluga elada, on selge, et saab ka teisiti. Kui hjuustonlased majandaks oma linna nagu itaallased, väheneks nende jalajälg tohutult, ilma suurema elumugavuste tegeliku kahanemiseta. Väga tähtis on just see, kuidas me oma infrastruktuure ehitame. Kõige tähtsam majandusedu võti ühele linnale, suurim investeering, mida see saab teha, on valmistuda uueks tulevikuks. Kui seda ei tehta, kaob see linn maamunalt, ei püsi konkurentsis, hävib.

> Suurte infrastruktuuride muutmine oleks väljapääsutee. Aga siiski, kas individuaalsel teljel on luksus lubatud – kui palju võib üksikisik ikkagi kulutada?
Vastus peaks justkui puudutama moraaliküsimust, millesse ma ei taha sukelduda.
Küsimus on, kui kasumlikult me käitume. Aina pealiskaudse kasu taga ajamine hoiab inimest n-ö käigus, muutes meid aina tootlikumaks, elu efektiivsemaks, aga tarbime rohkem maavarasid, see seaduspära avastati juba 150 aastat tagasi. Me elame ikka illusioonis, et aina kasumlikuma tootlikkuse mäng on kogu majanduse võti ja tagab kindla tuleviku.
Aga see pole nii, me vajame teistsuguseid toimemehhanisme. Nüüd peaksime maha istuma ja mõtlema, mis on meie rahvuslikud huvid. Näiteks SKP arvestamise süsteem ehk kui palju raha majanduses liigub ehk kui palju raha liigub käest-kätte, see ei näita ju meie tegelikku edukust. Kui juurde ei arvestada teisi tegureid – kui palju taastumatuid maavarasid kulub, kas kasutame neid taastumisevõime piirides. Selle arvestamine peaks olema meie riigi huvides.
Ma küsin, kas Eestil on sõjavägi? On, eks, siis miks teil on sõjavägi? Sest see on riigi huvides, see on idee, mida usutakse. Aga ellujäämise küsimus peaks olema samuti riigi huvi, huvi arvestada säästliku majandamise ideed. See on oluline kestmajäämiseks.

Kõik arvestavad endiselt majandusedukust SKP-s? Me ei saa seda muuta. Jah, saame küll. Kuidas?
Saame küll (naerab). Proovige. Meie organisatsiooni eesmärk on tegutseda koos riikidega. Praegu on meiega koostöös kümmekond maad (projekt Ten-in-Ten – toimetaja), kes võtavad omaks edukuse mudelina ökoloogilise jalajälje SKP asemel. Peaksime aru saama, et SKP ei ole täiuslik mudel mõõtmaks meie majanduslikku hakkamasaamist, selle peaks kombineerima väga paljude muude teguritega. Oleks tore, kui Eesti oleks ka nende riikide hulgas, kes sellega tegeleks. Üldiselt on ju nii, et ega siis kliimamuutused pole ainus probleem, ikka maakera varud, mida tarbime. Kui Eesti pole selleks valmis...
Aga teisalt, eks ole, Eesti on n-ö krediidiandja, annetaja üldise jalajälje arvestuses?

Tean, et meie jalajälg on keskmisest lubatust – 2,1 globaalsest hektarist kõvasti suurem – üle 6 hektari.
Jah, aga las ma vaatan järele (Mathise nägu kaob korraks ekraanilt, kui ta vasakult lauanurgast midagi lappab). Ja, nii on, teie maa varud näitavad 9,1 hektarit iga eestlase kohta. Teil on rikas maa.

Aga samuti jätkates võime selle ju ületada.
Kui Eesti on tark, siis vaatate ette. Teie maa on väga rikas, teil on varusid, aga kasumi tagaajamisel neelate selle kiiresti alla, oleks eriti loll tegu sellel sündida lasta. See tähendab, et teie riigi otsustajate ette tuleb asetada varude arvestused, nende piirid ja mõelda koos, kuidas edasi. Ei piisa ütlemisest, et oleme looduse vastu kenad. Kui me ei hoolitse oma loodusressursside püsimise eest, ei ole meil tulevikus konkurentsivõimelist majandust. Meie suurim võimalus on hoida end varusid ületarbimast.

Aga kui energivajadus kasvab… Kas Sina oled isiklikult näiteks tuumaenergia pooldaja, pead seda piisavalt puhtaks, mis ei saasta kliimat ja mis vähendab jalajälge?
Ei, sellega on väga palju probleeme: hind, jäätmed. Mõneti on see ikkagi mäng tulega, sest mõelge – kuidas meil võib olla kümneid tuhandeid tuumajaamu maailmas, aga me ei taha ühtegi lubada Iraani? Need lahendused ei tööta globaalselt. Me saaks ka ilma hakkama, kui võtta alternatiivsed energiaallikaid – kui neid õigesti ehitada ja kasutada.

Kas me Eestis siis kasutame hetkel oma maad hästi, kui meie jalajälg on 6 hektari kanti, varu aga 9?
Ma ei ütle, kas hästi või halvasti, seda otsustate ise. Ma lihtsalt ütlen, kui suur põld teil on. Teil on suur põld. Praegu on nii, et kui igaüks maailmas elaks nagu eestlased, oleks meil vaja kolme maakera.

Aga kui mõnel maal on väga kitsas, ütleme, võimaldab kohalikel kulutada ainult 1 hektar isiku kohta, kas siis meiesugused rikkad maad peaks andma „krediiti”, tarbima ise vähem?
Ma ei ütle, mida peaks tegema. Meie organisatsioon maalib teile pildi, milline on seis. Aga tore oleks…saage aru, eestlased peavad ise otsustama, palju teil on, palju kasutate ja mis on teie huvid.

Mul pole autot, käin palju jalgsi, töökoht ja elupaik on lähestikku, ostan kohalikku toitu niipalju kui võimalik. Kust ma veel kokku tõmban? Mu isiklik jalajälg ületab ikkagi 2,1 hektarit... Kas Milka shokolaadi võin üldse süüa?
(Näitan Mathisele läbi veebikaamera tühja lillavärvilist pakendit.)
Kas sulle see maitseb?

Jah.
No söö muidugi (naerab). Me ei ütle ikkagi inimestele, mida nad peavad tegema, nad peavad ise aru saama, mis on neile hea, kõigile, maakerale hea. Me usume, et kõik rahvad tahavad ühte ilmset asja, et varud ühel päeval ei lõpeks. Kõik, kes sellele ei mõtle, riskivad oma tulevikuga tohutult. Parem teha seda praegu, kui kannatada. Me ei ütle kellelegi, et olete halb maa, kasutate halvasti oma maa varusid, see ei vii meid kuhugi. Keegi ei reageeri hästi moraalsele noomimisele. Lihtsalt me näitame, et kui Eesti ei majanda perspektiivitundega, on riigil tulevikus suuri probleeme. Eesmärk pole panna iga indiviidi ennast süüdlasena tundma, see tekitab frustratsiooni ja tekitab vastuseisu. Väga vähe inimesi tahab oma elus kirglikult midagi õigeks muuta,aga meil on vaja suuri muutusi riiklikul tasemel. Milka shokolaadi – mujal toodetud šokolaadi – söömise pärast ei pea end süüdi tundma, energia peaks suunama mujale.

Nii et te kunagi ei moraliseeri, vaid ütlete alati, mida oleks mõistlik teha?
Mina isiklikult tõesti ei moraliseeri, kuigi paljud seda teevad. Mul on arusaam, et kui asja hakata moraaliga põhjendama, saavad inimesed öeldust täpselt vastupidi aru. Kui sa ütled: ainult siis, kui sa hoiad oma jalajälje 2,1 hektari peal, oled hea inimene, siis inimesed mõtlevad, oo, suurema jalajäljega elamises on kindlasti midagi ahvatlevalt ja tahavad sellele juurdepääsu, ei taha sellest loobuda. Ja keegi ei loobugi. Asja tuleb teisest küljest valgustada, öelda, kas olete lollid, et ei investeeri tulevikku?! Miks te peaksite tahtma oma huvisid õõnestada, miks viskad raha aknast välja?!
Eetika on hea rajaseadja, sellega ehitame nägemuse, millist maailma tahame näha. Aga siis peame küsima, kuidas seda kõige paremini ehitada.
Maailma võib vaadelda kahest aspektist. Kui sul on raha, oled rikas, siis on see hea ainult sulle. Kui kõigil on raha – vahva. Aga kui tegu on ressurssidega, pead arvestama, et kasutades rohkem kui keskmine number lubab, peab keegi teine sinu tõttu omadega välja tulemiseks vähem kasutama, muidu keskmine number ei tasakaalustu. Nii see töötab. Me elame ikka veel fantaasiamaailmas nimega raha – et raha on kõigi asjade ekvivalendiks ja juhib meie otsuseid. Kui raha juhib, siis surume me teised, vaesemad inimesed pildist välja. Aga kuhu see viib? Nagu teame: vägivalla ja sõjani. Pole hea teisi pildist välja suruda. Kas tahad elada selles maailmas või ei, see on küsimus.
Mina usun, et kui meil on piisavalt teavet selle kohta, kuidas maailm funktsioneerib, võime teha paremaid otsuseid. Hea uudis on see, et jalajälje puhul tähendab isiklik huvi ka üldist huvi. Kui Eesti huvitub oma jalajäljest, oma võimalustega arvestamisest, siis on see automaatselt hea ka kogu maailmale.

Eestlased elavad põhjamaal. Kas seda peaks ka kuidagi jalajälje sisse arvestama, et ühed inimesed elavad põhjas ja vajavad elukoha tõttu rohkem ressursse, et hoida end soojas?
Miks teil rohkem vaja on?

Sest me ei ela soojas, valges lõunas.
Aga ma küsin nii, et kas teil on vaja kõrgemat SKP-d kui teistel maadel, et hakkama saada? Kujutlege, kui kõik rahvad tulevad ÜRO kokkusaamisele ja hakkavad kauplema, kui palju nad võiksid kasutada oma riigi klimaatiliste iseärasuste tasakaalustamiseks lisaressursse? Eestlased tulevad ja ütlevad, et meil on vaja rohkem kui maailma keskmine, sest meil on nii külm ja pime. Aga siis etiooplased tõusevad püsti ja ütlevad, et tegelikult on meil vaja rohkem, sest jahutamine on väga kallis energiakulu. Ja see on tõsi, sest sooja hoidmiseks pead ehitama ainult hea maja, aga mahajahutamiseks kulub rohkem energiat, see on kallim kui kütmine.
Ma pean nüüd intervjuu lõpetama ja koosolekule tõttama, aga tahan veel lõpetuseks öelda, et oleks hea, kui Eesti hakkaks oma ökoloogilise jalajälje küsimusega tegelema. Kui Eesti oleks üks neist kümnest riigist, kes esimesena jalajälgedes oma edu mõõdab, oleks teil suur edumaa.

Vaata ka:
• Eesti Looduse juulikuu 2009 numbrit, kus
Age Poom tutvustab meetodit, kuidas
mõõdetakse globaalse hektari suurust
inimese kohta.
• Loodusesõbra juunikuu 2008 numbrit,
kus Maie Kiisel kirjeldab erineva elustiili
viljelejate jalajälje ulatust.

Kuidas saab elada maakerale võlgu?
Inimkond on Global Footprint Networki arvutuste kohaselt alates 1986. aastast – seega juba 23 aastat – elanud „võlgu“. Võlgu ollakse niisamuti nagu pangas: mingi aja jooksul saad pangalt krediiti, aga lõpuks pead ikkagi võla tagasi maksma. Maakera krediidiandmine näeb välja – kalavarude näitel – nii, et kui inimkond teatud aeg püüab kala liiga palju, ei paljune kalad enam piisaval hulgal,parved jäävad aina väiksemaks ja väiksemaks, kuni meie pidurdamatu vajadus lõpuks kõik välja püüab.

Organisatsioon Global Footprint Network näitlikustab meie ületarbimist ühe kindla kuupäevaga: sel aastal saabus Earth
Overshoot Day
ehk Maailma Võlguelamise
Päev 25. septembril, mis tähendab, et maa looduslikud varud,mis olid ette nähtud aastaks 2009,said otsa juba septembri lõpus.Alates 25. septembrist kuni 31. detsembrini elame me võlgu.
Huvitav on see, et eelmisel aastal saabus Earth Overshoot Day 23. septembril, mis tähendab, et globaalne masu on küll pealtnäha tarbimist pidurdanud, ent sisuliselt on tegu siiski tühikäigul töötava tarbimismasinaga, mida isegi masu nii lihtsalt ei peata. Vaata: www.footprintnetwork.org netiküljel: earth overshoot day

Ökoloogilise jalajälje kontseptsiooni
lõid aastatel 1990-1994 Mathis Wackernagel ja William E. Rees. Mathis oli tol ajal alles noor, piirkondliku planeerimisega tegelev
teadlane, keda juhendas väitekirja kaitmisel
professor William E. Rees Kanadas Vancouveri Briti Kolumbia ülikoolis.
Oma jalajälge saad kõige paremini arvestada Tartu Ülikooli geograafide koostatud kalkulaatoris: www.ut.ee/mobility/jalajalg



Usutles Helen Arusoo
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet