5/2009



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

Artiklid
Hiina pühadel mägedel

Algselt ilmunud serbia keeles 2005. a
ajakirjas Повеља, pealkirja all „На кинеским
светим горама”.
Inglise keeles ilmunud autori tõlkes
aastal 2009.
Inglise keelest tõlkinud Tuuli Seinberg,
juuli 2009.

Vajan mägesid ja merd nagu vett ja leiba. Õppisin ujuma kahe- või kolmeaastase poisina
väikeses Dubrovniku lahes hotelli „Imperial” juures, abiks ema ja kaks õõnsat pudelkõrvitsat. Mäletan seda vaevu, sellest räägiti mulle hiljem, ent hotelli aed on jäänud meeldivaks mälestuseks, sest hiljem, 10 aastasena, pidasin ma seal edukaid kiirmaleturniire kohalike vanurite vastu. Hilise suveööni ei suutnud ema mind ära kiskuda kiibitsejate ringist, kes – mis oli ema jaoks
kõige hullem – mulle suitsu näkku puhusid.

Meri Dubrovniku juures on tüüne, kirjeldamatut värvi. See lõhnab mändide, seedrite ja soola järele päikesest põlenud selgadel ja reitel, seda eriti varasel õhtul, pärast päevakuumust. Ometi on Aadria meri vaid uhke tiik, samas kui mujal leidub ookeane, lõputuid randu, ettearvamatuid hoovusi ja tohutuid hiidlaineid, mis on seda paremad, mida suuremad…
Mitu aastat pärast seda, kui ma ujuma õppisin, ronisin koos vanematega Triglavi mäele (Kolmepealine, kõrgus 2864 meetrit). Mu ema oli kogenud mägironija, inimene, kes oli julge ja parajal määral ettevaatlik. Ta õpetas mind mägedest sügavalt lugu pidama, ja mis puudutab ökoloogilist südametunnistust (mida tema nimetas „elementaarseks mägede etiketiks”), oli ta aastakümneid ees praegustest peamiselt läänelikest, ultramoodsatest ja omaks võtmata jäänud „keskkonnakaitse vajalikkuse” direktiividest.
Ema õpetas mulle teisigi mägedes käitumise reegleid, millest üks oli see, et ohutuse huvides ei tohiks suuri mägesid üritada üksinda ette võtta. Ilm võib kiiresti muutuda ja mägironija võib udus või lumetormis hõlpsasti ära eksida isegi siis, kui tal on kompass (kannan seda tänase päevani isegi linnades võtmehoidja küljes), või siis jala välja väänata. Veelgi enam, üksindus mäehiiglasel olevat ka psühholoogiliselt kahjulik.
Ja kuigi austus ja armastus mägede vastu ning paras ports hirmu on mul juba ammuaega veres, ei võtnud ma ema manitsust kaaslaste kohta kuulda. Mägi on minu jaoks olnud alati paik, kus mõtelda, mitte vestelda, kus teha märkmeid, mitte visata nalja, kus kokkuleppimise ja läbirääkimise asemel langetada sõltumatuid otsuseid ja olla vahetu. Sisedialoog on mäel olles minu jaoks olulisem kui avalik. Ma eelistan kurnatushetki mitte jagada; kui sul pole kedagi, kellele toetuda, on oluline vastu pidada ja endast ilma kellegi toeta kõik anda. Mägironimine on vabadus sotsiaalsetest sidemetest, äärmuslik individualism, mida on ka üksinda ujumine Vaikses ookeanis, California rannikust kilomeetri kaugusel, kus soola ja lainete värskelt kugistatud rannajärsakud muutuvad tibatillukesteks.
Merepinnast kõrgemate meetrite arvu erinevus on kahvatu viide kõigele, mis lahutab orge kõrgustikest, rääkimata siis mägedest. Tasandikelt, laiade jõgede kõrvalt pärit inimesed peavad mägesid tihtipeale hädade allikaks – tormid, udud, üleujutused, laviinid, hundid. Samas need, kes ronivad üles, või vähemalt ronivad, peavad mõnikord all-rahvast igavateks sipelgateks ja mesilasteks – kaalutlevateks rahasäästjateks, kel pole kujutlusvõimet ega nägemust, kes kardavad riske. Nad paistavad suisa koledad, nood all-inimesed, sehkendavad siin ja seal tööd teha, paksud ja aeglased oma masajate lehmade, härgade, traktorite, autodega. Isegi kui oled orust pärit, muutud kõrgematele nõlvadele jõudes teiseks inimeseks – ehk mitte küll paremaks selle sõna jumalikus tähenduses, ent tervemaks ja sõltumatumaks, söakamaks. Ja mis sellest, et mäletad lammaste nimesid paremini kui su ametivennad madalmike tavernides? Tegelikult pelgavad kaaslased sind isegi veidi – su nägu on pronksjaks põlenud, sa oled liiga terve, sa oled muutunud tugevaks ja pisut võõraks. See on see ebaloomulik üksindus, selge see.
Kõrgendike karjused ja neist mööduvad mägironijad, kes suunduvad üles ja alla, peavad üksteisest väga lugu. Tundsin seda Kaukasusel, Atlasel, Sharal, Islandil, Siinais, Andides. Karjused ronivad harva tippu – nad on raskustest teadlikud ja neil pole selleks vajadust. Mägironijad arvavad, et isegi parim jogurt muutub üksluiseks ning et madalmikud ja kõrgendikud moodustavad kompromissi. Sügaval hinges kardavad nad, et nende vaim ei peaks isegi nädalat üksi lammaste keskis vastu. Tegelikult on aga nii, et nii mägironijad kui karjused on fanaatiliselt visad.
Asi on ilmselt selles, et mägikarjustel on range käitumiskoodeks ja omavahelised suhted. Paljud asjad on ilmselt peaaegu ürgselt paigas: mida jagada, mil määral end teise eest ohverdada, mida andestada ja mille eest karistada. Millal on tähtis veri, millal sõprus. Millal headus ja soojus ning läbi nende kujunenud maine. Aga ma ei tunne karjuste käsukoodeksit. Tunnen vaid mägironijate kirjutamata reegleid.
Mägi on hea tsüklite ja kontrastide metafoor. Et laskuda, tuleb üles ronida. Ja vastupidi. Ja vastastikku põhjuslikult. Et tõeliselt rõõmu tunda naisest, lapsest, toidu all lookas lauast ja soojast sängist, kui väljas ulub tuul, peab esmalt kogema võrreldamatult tugevamat tuult, mis pooljäätab sõrmed, nina ja varbad. Et mõista tõeliselt oma lapse hinge, peab esmalt tundma hirmu ootamatult puhkenud tuisu kätte eksimise ja päevase poolhämaruse ees, kui on küll valge, aga väljapääsu ei ole. Pole kerge taluda põhitõdesid puudutavat eneseküsitlust, mida mägi, üksindus ja tohutud pingutused inimeselt nõuavad.
Isegi kui mägi ei sisenda sinusse lapse headust ja munga isetust, muudab see vähemalt ajutiselt hinge süütumaks nagu lehe, mida on pleegitatud mägede selgeimas ja kiireimas kevadises ojas.
Võib öelda: Hiina mäed = Tao, tee. Hiina sõna Tao ei saa serbia ega inglise keelde tõlkida teisiti kui Tee, mis, nagu seda kirjeldatakse alustekstis „Daodejing” („autor” Laozi), on kõik; eesti keelde on see leidnud tee ka kui „kulg”. Suurel määral sisaldub see Wuwei põhimõttes „ära hakka loodusele vastu”. Erinevalt peaaegu sama iidsest mõttesüsteemist, mida on kirjeldatud teoses „Vesteid ja vestlusi” (tekstikogumik, mille panid kokku Konfutsiuse jüngrid. Konfutsius on Kong Fuzi ehk „Kong (perekonnanimi), see vana, kuulus ja pedantne õpetlane”), on Tee inimolendite suhe kogu loodusesse, mitte konfutsianistlik määratlus inimesele ette nähtud kohast ja käitumisest perekonnas ja ühiskonnas.
Tao on Ur-(Tee või Ürgne Tee või Algne Tee või Universaalne tee. Või isegi Ainus Võimalik Tee.
Sestap ma ronisingi ühele Hiina viiest pühast Tao mäest.
Hiina kõige iidsem osa on põhjas, Kollase jõe (Huang He) orus. Sellel tohutul Draakonimaal on järgmised mäed: Song Shan keskel, Huan Shan läänes, Heng Shan põhjas, ja veel üks Heng Shan lõunas; kõigist pühim Tai Shan on aga idas.
Tai Shan, minu valik, on Shandongi provintsis, kust on pärit nii Konfutsius kui shantungsärgid. Kollane jõgi on tuhandeid kordi oma voolusängi muutnud ning Bo Hai laht, veekogu, kus Kollane meri võtab vastu Kollase jõe delta, on mõnedest iidsetest paikadest sadu kilomeetreid kaugemal. See delta, Hiina Ur-vagiina, on Jaapanile liiga avatud. Jaapanlased tungisid selle kaudu Hiinasse ja viisid palju väärtuslikku minema. Jaapan pole iial end vargaks ja tõusikuks tunnistanud. Ent peaaegu kõik, mis on Jaapani kultuuris parimat, on vaid millegi Hiinast pärineva koopia. Avaldasin 1991. aastal ühe ingliskeelse soneti Hiina ja Jaapani suhete kohta; neid 14 rida lugedes on oluline meeles pidada, et kõik Jaapani zeni põhitõed pärinevad Hiina chan-budismist (mida on omakorda mõjutanud Tao põhimõtted):

Zen sureb

Kivid triivivad mõõdetult ja mõttevabalt
kiviklibutiigis,
mille huumorivaene pind on rehitsetud nii
siledaks.
Kivi istub klibuvoogude lainemurrus terve igaviku, aga siis hakkab

sadama. See vihm on kerge ja isepäine, ent
jõuab aegade lõppu kindlamalt
kui kaljud. Vihm paneb vohama
umbrohu, mis katab ja õõnestab

kaljud. Pedantne kiviaed,
bonsai, zen koan – kõik
segipööratud ja lahustumas

vanades, tarkades vihmades
Keskmisest Riigist, mis kustutavad
tõusva päikese Ryoanjis.

Kuigi Hiina ajaloos on olnud perioode, mil üks religioossete uskumuste kogum valitses teiste üle, on Hiina peamine filosoofiline ja religioosne tunnusjoon San Jiao Fa Yi - „kolm õpetust suubuvad ühte” (see tähendab taoism, konfutsianism ja budism; sarnaselt valitseb ka Jaapanis üldjuhul harmoonia põlise shintoismi ja sissetoodud budismi vahel, kuigi on olnud ka teravate konfliktide perioode).
Pidasin päevikut, kus mõned sissekanded on inglise ja mõned serbia keeles. Neljapäeval, 22. aprillil 2004. aastal kirjutasin nõnda: …
Kui jalutan linnas (Tai’an), tajun selle kohal kummuvat Tai Shani. See ei maga iial. Mägi on vaid 1545 meetri kõrgune, ent tipp on lähedal, linnakeskusest vaid 8 km kaugusel. Siluett on põhja pool nähtav igast suunast. Mäe pidev ligiolu meenutab mulle tunnet, mida kogesin 2002. aasta augustis, kui Fuji-Yoshida linnas püsis Jaapani püha ja tohutu vulkaaniline hiid Fuji (3800 meetrit) mitu päeva mu silme ees, enne kui suhteliselt nõrga taifuuni ajal sellele tõusin. Tai’ani väikesed pargid, kord ja naeratused meenutasid mulle Fuji-Yoshidad. On see sõltuvus turismist või pühade mägede maagiline mõju? …
Hilisel pärastlõunal avastan taoistlik- konfutsianistliku Tai Miao templi lähistelt võluva tänavaturu. See kulgeb mööda tänava keskjoont ja sel on valgest linasest varikatused. Ostan köögivilju, puuvilju ja saiu ning istun siis kivile, selg templi poole, ja vaatan mugides üles Tai Shani poole. Templi juurest viib tänav üles mäe poole, sirge nagu nool. Lugematud Hiina keisrid ja nende loendamatu kaaskond alustasid sellelt tänavalt tõusu Tai Shanile – otse loomulikult tassisid kandjad neid kallilt ehitud toolides või baldahhiinvoodites. On kirjutatud, et tseremoonia- rongkäik ulatus mõnikord katkematult templi juurest mäetipuni, olles seega 8 km pikk… …
Kui õudne oleks olla Hiina keiser ja mitte iial üksi olla. Aga ega minulgi kerge pole. Kui üritan rahumeelselt süüa paprikat (pigem üle pühitud, mitte pestud), sibulaid ja saiu, sagib mu ümber rahvahulk, erinevate inimeste ja laste summ. Kõik nad askeldavad millegi kallal, sihitu pole pea keegi. Selline rahvahulk on tüüpiline. Valgeid peaaegu ei ole; taipan, et Pekingist lahkumisele järgnenud nädala jooksul pole ma kohanud ühtegi valget inimest (muidugi on paljud hiinlased väga valge nahaga, aga see ei tule arvesse). Paljud mõlemast soost inimesed, just nooremad, tervitavad mind hello!’ga (välismaalaste kõige vihatum sõna Hiinas), või siis upitavad end häbitult üle mu õlgade, pressides päris ligi, isegi noored naised, et näha paremini, mida ma loen, mida söön või mida olen pildistanud. Nad pole vargad, kerjused ega veidrikud. See on süütu, lapselik ja halbade kavatsusteta – ometi on sellele vaatamata vaja suurt kannatlikkust, et mitte halvasti käituda. Esmalt tuleb teadlik olla oma väsimusest, mis on mägedes täiesti erinev kõigest muust. Seejärel tuleb teadvustada, et selline hiinalik käitumine tuleneb sellest, et nad on euroopalikust privaatsusideest ja omaette olemise vajadusest täielikus teadmatuses või eiravad seda. See ei saa olla kommunistliku Hiina „saavutus”, ilmselt on hiina keeles „laiad rahvamassid” alati olemas olnud; ja kes teab, mis arvamusel on selles suhtes õhemast õhem mandariini klass.
Mõnikord, kui olen väsinud, näljane, higine, võib juhtuda, et reageerin 101.
hello!’le järsult, et toon lakkamatule lämmatamisele vastukaaluks kuuldavale jämeda kommentaari. See on mingisugune katarsis. Enamasti teen seda serbia keeles, sõnadega:„Ajde, ãuti veã jednom, majmune!” („No kuule, ahv, ära lõuga!”). Serbia keeles, et inimesed ei saaks minust aru ega solvuks. Ometi ei tee ma seda silmakirjalikult, võltsnaeratusega; otse vastupidi, ma lasen „neil” näha oma viha ja tüdimuse täismahtu.
Sellele vaatamata ei vihastanud mitme kuu jooksul ükski hiinlane minu peale ega rääkinud minuga ebaviisakalt, mis on peaaegu uskumatu. Ometi on nad erinevalt jaapanlastest suutelised ka negatiivseid emotsioone avalikult väljendama. Mõnikord läks mu viha kiiresti üle naeruks, kui mõnel hiinlasel õnnestus mu serbiakeelseid sõnu järele korrata. Võib-olla tuli ta äsja Uus-Belgradi tohutult hiina kirbuturult? …
Leidsin suhteliselt hõlpsasti mõnes urkas yang-ba ehk internetibaari, kus ei müüdud ei teed ega õlut, kohvist rääkimata, ent kus sai värskenduseks termosest tasuta kuuma vett. Aitäh, andke aga siia, olen sellega harjunud. Ja ka ühenduse tasu oli õige – 1.50 jüaani, umbes 19 USA senti. Sel yang-ba’l on ingliskeelne nimi „Miljard inimest internetis”, mis võib üsna tõenäoliselt mitte-nii-kauges tulevikus viidata ainuüksi Hiina netikasutajatele.
Kui yang-ba’st lahkusin, oli juba pime. Nägin läbi puudelatvade Põhjanaela all Tai Shani siluetti.
Nüüd on kell 22.30. Saiad on maitsetud, aga millised paprikad! Rammusad, mõned teravad, erinevates erksates värvides. Millised tomatid (küpsed, vaimustava lõhnaga, ent samas kõvad), millised sibulad (suured, täiuslikult ümmargused nagu sibulad peakski olema!). Kõik see maksis vähe ega pärinenud ilmselt mõnest Hollandi kasvuhoonest. Mul on raske seda tunnistada, aga need Hiina köögiviljad on isegi paremad kui need, mida pakutakse Belgradi Bajloni avaturul, minu Dositejevas asuva kodu lähedal. Ja siis need suured, magusad aprikoosid ja valged mahlased virsikud ja nektariinisort, mida ma pole iial varem näinud. Ja käes pole veel aprilli lõppki. Aga Tai Shan asub 37. paralleelil umbes nagu Sitsiilia; ehk selgitavad see ja Hiina iidsed aianduskogemused olukorda.
Pilvi ei ole. Homme tuleb ilus päev. Liiga ilus – palav! Igal juhul ronin ma mäele.

Reede, 23. aprill
Kirjutan hilja õhtul oma toas (nr 301) Shenqi Binguanis. See on Tai Shani kõige luksuslikum hotell, see paikneb kohe päris tipus asuva Nefriitkeisri templi all. Hotell on kallis, ent kuidas see võikski seda mitte olla, kui absoluutselt kõik siin on inimeste seljas üles tassitud, üles 6000 trepiastmest, mida mööda ma ise täna tulin. See tähendab, et iga nael, külmkapp, fuajee marmortahvel, voodi ja lühter on üles toodud inimtõugu koormaloomade abil! Siin on ka köisraudtee, mida mööda saabuvad tipust pooleteise kilomeetri kaugusele vanad, nõdrad ja laisad, ent see rajati hiljem kui enamik hotelle, võõrastemaju ja poode ning palju hiljem kui arvukad templid ja kloostrid, mis ümbritsevad Tai Shani tippu; pealegi ei veeta sellega peale inimeste suurt midagi…
… Nägin ronides mitmeid kandjaid (bian dan = mees kepiga). Kui tegu pole just veel suurema kandamiga, töötavad nad üksinda. Üle õla on bambustoigas, mille ees- ja tagaotsas ripuvad tavaliselt kastid, kotid ja uskumatut mõõtu pakkimata esemed – näiteks veeboilerid. Jälgisin neid väga tähelepanelikult: nad on vööni paljad (päev oli kuum, üle 30 °C), toetavad parema käega toigast ja annavad vasaku käega hoogu. Nad ronivad järjest, peatuvad haruharva ja nende ronimises on midagi peatumatut, muusikalist, igavikulist – nad on inimkannatuste, vastupidavuse ja eeslitöö, ent samas ka vastupidamisele ja võidule suunatud sihikindluse kuvand ja metafoor. Nende pilk on enamasti suunatud järgmisele astmele, ent kui meie pilgud kohtuvad, on nägu vaid haruharva ilma naeratuseta. Ometi pole Tai Shanile ronivate hiinlaste jaoks bian dan’e olemas. Nad seisavad sageli kandjate teele ette, et üksteist pildistada, väljagi tegemata sellest, et need vaesekesed peavad ümber nende piinarikka ringi tegema.

Küsin endalt korduvalt, kas selline tähelepanematus endast vaesemate suhtes on mingi üldine inimlik joon või siis Hiina konfutsianistliku või kommunistliku hierarhilise julmuse peegeldus? Näinud mägedes suhtumist kandjatesse, polnud ma üllatunud, kui nägin järgmisel päeval linnas arvukaid plakateid, millel Tai’ani linnaisad soovisid kas rõhutada elanikkonna ühtsust või siis püüdsid külaliste soosingut – nägin plakatitel tihedat toigastega kandjate massi ja iiveldamaajavalt silmakirjalikku teksti hiina ja inglise keeles: „Koos oleme me tugevamad!”. Üles suunatud pilguga kandjad paistsid nii õnnelikud. Teisisõnu olid linnaisad nende higiste ja lookas kehadega mingil viisil „üks”.
… Väga vähe sellest, mida olin näinud ja tundnud varem sama kõrgetel mägedel väljaspool Hiinat valmistas mind ette selleks, mida nägin täna siin, välja arvatud pärastpoole, kui avanesid avarad vaated. Esiteks ronitakse siin tihedalt mäekülje ligi hoidvate kitsaste radade asemel mööda lõputuid, laiu graniitastmeid, mis on kivvi raiutud õudse orjatöö abil nagu Egiptuse ja Mehhiko püramiidid. Treppidel on ka puhkepaiku, ent trepi eesmärk oli kahtlemata see, et keiserlik või kloostrist pärit külaline kantaks võimalikult auväärselt ja väheste käänakutega taevasse.
… Veelgi enam, Tai Shanil tungleb mägironijaid ja palverändureid (mõlemad väljendid peaks olema jutumärkides). On lapsi, väga vanu inimesi, armastajaid ja kõike inimsoolist (loomi siin ei ole). Enamik inimesi kannab linnariideid ja tavalisi või spordijalanõusid. Milleks on neil vaja matkajalanõusid, kui trepp on graniidist? Et paljudel pole seljakotte nagu minul, vajavad nad toitu ja jooki. Sellele eesmärgile on pühendunud terve armee müüjaid, kes hulguvad ringi ja töötavad kioskites. Ostsin ühelt palveränduri kepi. Kui suveniirid ja pudelivesi välja arvata, on kõige populaarsem kaubaartikkel mänguasjad, millest mitmed on häbiväärselt ja pealetükkivalt lärmakad. Laat mäel! See on küll odav laat, ent siin ei loobita prügi peaaegu üldse laiali, sest madalapalgalised vormirõivastes müüjad korjavad kõik jäätmed kiiresti kokku. Suitsetamine on keelatud ja ainult üksikud sõltlased julgevad isule järele anda, salaja.

Sülitatakse aga märksa avalikumalt. Hiinlased – igas vanuses mehed ja vanemad naised üle kogu Hiina – on kurikuulsad ja häbitud „sülitajad”. Sülitamine, millega kaasneb häälekas kurgu puhtaks rögistamine, on nii rituaal kui ka intensiivne füsioloogiline väljapurse. See ning autojuhtide ja ratturite pöörased sõidukombed ei tõmba just ligi väliskülalisi, kes peaks saabuma 2008. aastal olümpiamängudele. Mäletan hästi, et 1980ndate keskel paigutati Hiina linnade tänavatele süljekausid ja hoiatused. Sarnaselt teistele kampaaniatele (millest mõned olid Mao-stiilis, palju ohtlikumad) tühistati seegi kampaania – ilmselt siis, kui Hiina ühines entusiastlikult „globaalse kapitalismi” tsirkusega. Pean tunnistama, et minu meelest on sülitamishääl pisut ebameeldiv, kuigi mitte ebameeldivam kui mitmesugused valjud helid, mida tuuakse sageli kuuldavale USAs, kui kugistatakse hamburgereid (telekomöödiates ja -reklaamides ning päriselus).
… Kõige ilusam pilt, midagi maagilist ja ajatut, mida täna Tai Shanil nägin, ei avanenud peatrepi juures. Tuli pisut allapoole laskuda, ületada oja kivist sild ning ronida seejärel umbes poolteist kilomeetrit – jällegi mööda kiviastmeid, ent palju kitsamaid. Nii jõudsin Suutraga Kivikanjonisse. Seal oli vähemalt 300ruutmeetrisesse valgesse ja siledasse graniitpinda graveeritud kuulsa Teemantsuutra tekst. Punane ilukiri on nii peen ja õrn, et võtab hingetuks. Sujuvalt laskuvat looduslikku platood ümbritsevad puud ja püstised, piklikud siledad kaljud, millele on graveeritud seda maagilist paika külastanud Hiina keisrite sõnad. Ka Konfutsius käis siin… Tiirutasin ümber Suutra, viimaks ometi täiesti üksinda. Sügav vaikus kestis kakskümmend minutit, ja siis, tükk aega enne seda, kui trepile ilmus 40 lapsest koosnev vägi koos oma (naissoost) õpetajaga, hakkas kostma laste kisa. Vestlesime lastega naeratuste ja lugematute hello!’dega. Ja tegime otse loomulikult pilte, esmalt kõik koos, ja siis pildistasin mina neid mind pildistamas. Need poisid ja tüdrukud olid nii armsad, umbes sama vanad kui minu poeg, 9aastane Dushan. Ja nagu kõikides koolides kogu maailmas, ronisid siingi poisid puude otsas ja käitusid nagu tähtsust täis ahvid, samal ajal kui tüdrukud lobisesid ja õpetajatele külje alla pugesid.

Konfutsius sündis samuti Shandongi provintsis Qufu linna (külastasin seda hiljem) lähistel, Tai Shanist umbes 100 kilomeetrit lõunas. Elanud umbes seitsmekümne aastaseks, suri ta 9 aastat enne seda, kui iidse tarkuse teises ääres sündis Sokrates ja veelgi hiljem sai alguse Siiditee. Arvatakse, et Kong De-cheng, kes 1940. aastal põgenes Taiwani, oli Konfutsiuse viimane, 77. otsene meessoost järeltulija ning et see on (oletatavasti) Hiina pikim dokumenteeritud sugupuu – umbes 25 sajandit. Pika feodaalse ajaloo jooksul said mitmed Konfutsiuse järeltulijad arvestatavaid privileege, mille seas oli ka Yan-Shengi üliku pärandtiitel. Ja kui Konfutsiuse järeltulijad said rikkaks ning rajasid tema ja enda auks Qufusse suurejoonelise templi ja palee (kuna Konfutsiuse ja tema jüngrite kuulutatud sotsiaalsete ja peresuhete süsteem oli Hiina keisritele poliitiliselt sobiv), oli ta ise oma eluajal vaene ja tundmatu. Vana lugu, antud juhul tõesti väga vana. Loo teine osa ilmub Loodusesõbra detsembrinumbris.



Vladimir J. Koneèni
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet