6/2009



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

58. laiuskraadil: Luua-Visusti
58. laiuskraadil: Luua–Visusti

Jõuame päikesetõusul Luuale ja näeme koidikupunase taeva taustal imelikke pikki kuuski – justkui viibiksime taigas. Siis taipame - need ei olegi kuused, vaid kõrged siberi nulud, rahvakeeli mõisanulgudeks hüütud. Nulud on kaitse all, sest seda on kogu Luua mõisapark (alates 1959. aastast), kust sel pühapäevahommikul teise kaitsealuse puistu – Palamuse kirikupargi poole (kaitse all alates 1968. aastast) teele läheme.
Kui peaks elama Palamusel, ärkama seal igal hommikul ühes väikeses kollases viilkatusega majas, vaatama köögiaknast Püha Bartholomeuse kirikut, Amme jõge ja vana kihelkonnakoolimaja, küllap tuleks siis igaühel pähe mõte asutada firma Nostalgiareisid.
Millega Nostalgiareisid tegeleks? Enesestmõistetavalt püüaks ta lõigata profiiti Oskar Lutsu tegelaskujusid tänapäeva Palamusel taaselustades. Näiteks võtaks ta igal suvel ette Tootsi ja Teele mängupulmade korraldamise, millele eelneksid tegelaskujude valimised püstolilaskmise, kandlemängu ja näitliku uppuja päästmisega Amme jõest. Sealkohal sekkubki looduskaitse ning ütleb kaitse-eeskirja abil, et rohkem kui 50 osavõtjaga ürituse korraldamiseks kirikupargis peab olema luba.
Ja kui koguduse liikmed ükskord pargis pärast rehitsemist lehehunniku põlema süütasid, sai kirikuõpetaja Jaan Nuga Jõgeva ametnike käest noomida – seadus piirab ka tuletegemist.

Üks looduse hingamine
Õpetaja Jaan Nuga jaoks ei ole pühapäeva hommikul kell 11 teenistust alustades kirikut ümbritsev park kõigi oma vanade puude ja lindudega küll mingiks koormaks – vastupidi, see on temale kõik üks looduse hingamine. Pigem harva kui pargiga muret on.
Kui 2001.–2002. kiriku katust vahetati, häiris see üht nahkhiirt, kuid küllap loomake leidis endale uue suikumispaiga.
Pargi tiivuliste asukate elu köögipoolega puutus õpetaja lähemalt kokku siis, kui soojustas käärkambri lage. Selgus, et suluspesitsejad linnud hakid olid endale hea koha peale toeka korteri sisse seadnud. Sodi sai kaks sõiduauto järelkärutäit minema sõidutada.
Ja need künnivaresed, kelle pesad kui nõialuuad sügisesel raagus ajal puuvõrades turritavad! See oli enne õpetaja Jaan Nuga aega, kui pritsimehed aleviku elu oma kraaksumisega häirivate lindude vastu otserünnakule läksid. Nad lasid varesepesi veejoaga alla.
„Aasta otsa olid kõik Palamuse punased autod täis tehtud,“ vahendab õpetaja vareselahingu tagajärgi, jättes targu ütlemata, kui kergelt või raskelt läks ülejäänud autodel.
Pool tundi enne teenistuse algust saabuvad pühakotta kolm kirikuvanemat – Valdur, Adu ja Meelis – nende kohuseks on lüüa ka kella. Selgub, et seda ei toimeta nad mitte tornist (käik, mis sinna viib, on õige ahtake ja tolmune), vaid pika nööri abil alt kirikusaalist.
„Kevade” filmis lõi Lible Torma kiriku kella, selgitab Jaan Nuga. „Palamuse torni poleks ta koos fi lmimeestega ära mahtunud.”
Kirikupargis ei kasva mitte ainult igivanad puud, seal hingab ka pooleteise meetri pikkune püramiidtamm, mille kogudus istutas, tähistamaks Palamuse esmamainimise 775. aastapäeva.

Dialoog kodukakuga
Radivere, Kolga, Kanamäe – üle nende kolme metsase voore sammume Kaareperre, kus meid sealse kiriku aias ootab pensionipõlve pidav ajalooõpetaja ja koduloohuviline Helma Kaeval. „Teed Palamuse ja Kaarepere vahel kutsutakse Armastuse Teeks,” kõneleb ta. „Sest see tee on looduse poolest väga ilus ja läheb läbi kolme Kalevipoja voore.”
Kui Eesti ornitoloogiaühing kuulutas 2009. aasta linnuks kodukaku ja algatas folkloorikogumise selle öökulli kohta, haaras härjal sarvist ka proua Kaeval – tal on kodukaku kohta kõnelda mitu lugu.
Just oma kodulähedases Kaarepere Suzdali Vaga Evfi mi ja Egiptuse Vaga Maria kiriku aias on ta seda kolmanda kaitsekategooria alust liiki kohanud.
„See oli 4–5 aastat tagasi, kui koolipoisid tulid minu juurde, kakupoeg süles,” jutustab Helga Kaeval. Mis saab? Koos mindi kirikuaeda ja otsiti üles pesapuu, üks poistest upitas teist ja kakupall veeres peost pessa tagasi.
Nüüd pole Kaareperes enam kooli, ja ka kunagine pesapuu on ümber kukkunud, kuid proua Kaeval on veendunud, et kodukakk pesitseb kirikuaias edasi. Ta kuulis lindu sealt hüüdmas ka möödunud kevadel. Mitte ainult ei kuulnud, vaid tegi ka vastu häält. Seepeale lendas kakk (nii kirjeldab Helma Kaeval) vastuhuikaja aeda, istus ebatsuuga otsa ja paistis kaunis pahasena.

Keldri kaunid asukad
Helma Kaeval juhatab meid külavaheteele, mis viib meid järgmise eesmärgi Visusti mõisa suunas („Otseteed on olemas!”), mööda Aruküla voorest, millele küljele 1969. aastal rajati laut („Rahvas oli vastu – voore peale ei tohi farmi teha, sest virts vajub taludele kaela.”). Samal voorel kasvab ka Reiljani kuusikuks hüütud metsatukk, istutatud 1970. aastatel toona Kaareperes töötanud praeguse poliitiku Villu Reiljani eestvõttel ja koolirahva kaasabil. Kuusik pole küll kaitse all, aga Helma Kaevali sõnul on „Villul hea meel, et temast siiakanti midagi maha jäi.”
Muiste olidki voored kaetud metsaga, teab eakas õpetaja, sest tema hoolealusesse Kassinurme külamuuseumi on jõudnud kangaspuud, mis pärimuse järgi kunagi tehtud samal voorel kasvanud kuuskedest.
Visusti mõisa keldrites loodame näha talvituvaid põhjanahkhiiri. Kunagi von Oettingeni perele kuulunud mõis seisis pikka aega tühi, nüüd toimetavad seal uute omanike hoolsad käed, kuid mõni mulk, kustkaudu nahkhiired võiks keldrisse pugeda, veel leidub.
Võimalikke talvitujaid saabub määrama asjatundja, Luua metsanduskooli õpetaja Vello Keppart, kott taskulampidega käeotsas. Esimesest keldrist leiame kolme liiki liblikaid ja sääski. Siis jalutame läbi Visusti pargi, mööda rekordkõrgusega elupuudest, teise hoone juurde. Selle kelder tundub eriti paljulubav, ja kui Vello Keppart kedagi valgusvihku sattunut kiidab, mõtlemegi juba nahkhiirtest.
Siiski on need liblikad – paakspuuvaksikud ja keldriöölased, juba kevadet ootamas. „Vaadake, kui ilusad!” kõneleb Vello Keppart. „Tavalised keldriloomad, keda keldrites üsna sageli leidub.”
Tagasisõidul 23 630 sammu pika päevaretke alguspaika Luuale näitab Vello Keppart kolme vana paksu kõrget mändi ühes talumetsas ja märgib: „Rääkisin perenaisele, et need võiks kaitse alla võtta, aga tema ütles, et pole vaja. Need olevat kodumännid, kelle järgi on kodutee leitud, keda on põlvest põlve hoitud.”

Looduskaitseveerg Hakatuseks üks võrdlus.
1938. aastal märkis professor Teodor Lippmaa, et Eesti looduskaitse on päris edukas. Oli loodud 8 looduskaitseala, kaitse all olid 26 haruldast taimeliiki, 107 rändrahnu, 111 põlispuud jne. Nüüd on 70 aastat möödunud ja uhkeldame, osaliselt õigusega, et meil on 395 kaitseala, 343 hoiuala, 5 rahvusparki, 548 kaitstavat parki ja puistut jne. Eesti territooriumist on 16–18 protsenti kaitse all. Hämmastavalt suured ja rõõmustavad arvud. Paraku järgnevad agad... Nimelt on kaitse- ja hoiualad, mida meil leidub kümnete ja sadade viisi, valdavalt nominaalsed. Nende alade arv, mida edasi uuritakse, on köömes. Enamik on nimetatud ja sinna paika jäetud. Neid alasid, nende dünaamikat, inimmõju ei ole edasi uuritud. See on suurim viga. Nimetame kaitsealasid, kuid kaitsekorralduskavade tegemine venib pikki aastaid. See on väiksem viga, kuid siiski viga. Kaitsekorralduskavad on ju dokumendid, mille alusel need alad hakkavad tegutsema. Tuleb rohkem värvata appi loodushuvilisi tudengeid. Kaitsealade järelevalve on nõrk. Kontrolli (välja arvatud metsades) või järelevalvet ei toimetata. Me ei tea, mis looduskaitsealadel toimub. Ma ei tea, miks, aga on pidevalt vaikitud tähtsast kaitsekategooriast – biosfäärikaitsealast. Seda on tunnustanud UNESCO. Meie ametnikkond ilmselt ei tunne aga biosfäärikaitseala rahvusvahelist olemust, on suhtunud sellesse kui mittenimetamisväärsesse ja selle võimalused kasutamata jätnud. Ainult Hiiumaal on rühm inimesi, kes tegelevad Toomas Kokovkini eestvedamisel sealse biosfäärikaitsealaga. Oleme pühendunud olemasolevatele või loodavatele kaitsealadele, aga minu meelest peaks põhimõtteliselt kogu Eesti olema kaitse all. Või nimetame seda siis järelevalveks. Ka eramaadel peab see olema, inimene peab hoolt kandma oma metsa või mere, kõikide ökosüsteemide eest. Peab silma peal hoidma.



Juhani Püttsepp
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet