6/2009



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Tammed, kelles voolab veri

Lõppeva aasta lugudes kutsusin lugeja enesega kaasa tuntud ja armastatud paikadesse, mille põline pühadus on ununemas. Ebavere mägi, Suur ja Väike Taevaskoda, Panga pank, Pühajärv ja Saula Siniallikas hoiavad meie rahva juuri ja salaväge ilma, et paljud seda enam mäletaksid ja märkaksid. Need paigad hoiavad meid samuti kui Maavalla sajad muud ajaloolised hiied ning tuhanded üksikud pühad kivid, puud ja lätted.

Püha paik saab tähenduse läbi inimese tunnete, mõtete, kogemuste ja tegude. Hiit ja inimest seovad nähtamatud sidemed läbi ruumi ja aja. Sidemed, mis kujundavad meie elutunnetust ja mõttelaadi. Sidemed, mida on hinnata sama raske kui inimlikkust või elu.

Igal hiiel on oma inimesed – minevikus, olevikus ja loodetavasti ka tulevikus. Inimesed, kellele see paik sisendab rahu ja kindlustunnet ning hoiab sidet esivanematega. Pärimuse tundmine annab paigale tähenduse ja seob inimese tugevamalt maa ja esivanematega. Vaid sellest, mida tunned, võid sa hoolida ja seda armastada. Eelnenud lugudes on oma sidemest jutustanud Marju Metsman, Tiit Kaasik, Rein Einasto ja Arne Ader.
Seekord läheme Rae vallas asuvasse Lehmja hiietammikusse. Ligikaudu 11 ha suuruse looduskaitsealuse salumetsa ümber piiramisrõngana sulgunud Jüri alevik on lõiganud hiiest servi ja sirutanud sellesse oma kõnni- ja jalgrattateid ning istutanud peoplatsi. Hiie põhjaosa läbib asfalttee, mida mööda kihutavad igal päeval sajad autod. Hiies on raiutud võsa, põletatud puid, tallatud, prügitatud ning ehitatud kõnniteid. Hävinud on kaunis kuldking ja pruunikas pesajuur ning oma pesapuust minema peletatud kodukakud. Aga hiis on veel alles ja valmis kõnetama inimest, kes tuleb avatud meele ja südamega.
Lehmja hiietammik on üks väheseid pühapaiku, mille loodust on põhjalikult uuritud. Eesti loodusmuuseumi tööde V köite andmetel on siin kirjeldatud 800 liiki: putukaid 426, rohttaimi 122, samblaid 67, seeni 65, linde 60, samblikke 36 ning puidpõõsaid 19 liiki. Kuid see pole kindlasti veel kõik. Putukatest ja samblikest on kirjeldatud vaid osa ning pisiimetajate ning rohkete teoliikide kohta lähemad andmed puuduvad. Kaitsealustest taimedest kasvavad hiies orhideeline jumalakäpp, kõrreline varjuluste, sammal kurruline tuhmik ja seen ebe-limanutt. Haruldasi liike esineb enamgi.
Koos elurikkusega on Lehmja hiide kätketud esivanemate vaimne pärand. Vanad lood jutustavad, et tammik sündinud pulmalistest. Kord sattunud kaks pulmasaja (peiupoolne saajarahvas) koos oma nõidadega seal kokku. Nõustumata teineteisele teed andma, sajatas ühe poole nõid teised tammedeks. Peiu ja nõid seisavad siiani maantee ääres. Mõrsja puu on aga hävinud.
Teise loo järgi läks Lehmja mõisnik oma pulmarahvaga tammiku alla tantsima ning kiskus ära segavad võsud. Seepeale vihastus Taara ja muutis pulmalised tammedeks. Mõis jäi aga hiie äärde alles. Veel 1939. aastal keelas valitseja tammikust puud raiuda, sest siis pidi karjast mõni loom surema.
Kolmandas loos läinud pulmarahvas Lehmja loole tantsima ja mängima. Kasvatatud ka tiritamme. Ühel hetkel ei saanud inimesed enam käsi maast lahti ja jäänud nii, nagu keegi oli – sirgelt või kõveriti –, tammedena seisma. Teised kõnelevad, et kord suure tuisuga olevat pulmalised tammikus ära eksinud ja sajatanud end ise tammedeks.
Erinevates lugudes nimetatakse puuks muutunud nõia asemel preestrit, pappi, kirikuõpetajat ja kerjust. Pulmalisi muudab Taara kõrval puudeks jumal, vanaisa, taevaisa, välgutuli ja metsavana.

Tänapäeva hiieline
Mari-Ann Remmel Lehmja tammikust
Eesti Kirjandusmuuseumis kohapärimust uuriv Mari-Ann Remmel on lapsest peale veetnud palju aega Lehmja tammikus ja teda seovad sellega perekondlikud sidemed. Sinilillede õitsemise ajal jalutati seal perega sageli. Hiljem on Mari-Ann hiies käinud koos tütar Sädega.
Mari-Anni isa, kaua aega Loodusmuuseumit juhatanud Jaan Remmel hakkas seda paika juba noorukina uurima ja kaitsma. Kuid hiiest ja selle hoidmisest jutustas Mari-Annile lugusid ka vanatädi.
„Kujutlesin lapsena ja kartsin tõsimeeli, et puust hakkab verd voolama, kui sealt oksa murrad. Hiljem õppides ja uurides on arusaamine sellest paigast ja pärimusest üksnes süvenenud.
Väga tähtis on, mida lapsena kuuled ja tundma õpid. See jääb sinuga kogu eluks. Arvan, et ilma vanatädi ja isa pärimusjuttudeta, ilma tammikuta poleks minust folkloristi saanud. Side selle paigaga on alati olemas, isegi kui sellele ei mõtle. Kirjutades pühapaikadest, meenub mulle paratamatult ka Lehmja.
Mitte üksnes erilisi tundeid, vaid ka kogemusi seostub hiiega. Kord talvel Tartu bussi pealt tulles oli ilm nii tuisune, et nägin vaevu teed. Tammede varju jõudes meenus elavalt lugu pulmalistest, kes kunagi lumetormiga eksisid ja siin tammedeks muutusid. Hakkasin pelgama, kas saangi koju.
Tammik ja teadmine sellest on nagu ankur, mis hoiab sind. Need puud on nii vanad ja mina olen saanud koos nendega elada mingi aja. Ümbrus ja inimesed on muutunud palju, kuid see paik on üldiselt samaks jäänud. Seal olles tunned, et oled üks lüli pikas põlvkondade ahelas.
Tammikust läbi jalutades korjan sealt ikka prahti üles. Kuid inimeste toodud mustus pole suurim mure. Karm on vaadata, kuidas asfalt- ja asustusrõngas hiit üha tihedamalt piirab. Teadmine paiga pühadusest ei jõua enam inimesteni.
Väga oluline on pühapaikade pärimuse ja tähtsuse selgitamine. Igaüks meist peaks soovima neid paiku hoida, hoidmaks põlvkondade järjepidevust.”

29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet