2/2002



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

ESSEE
Teadmine on toeks

Sellest on paarkümmend aastat tagasi, mil Usuteaduse Instituudi Vana Testamendi professor Evald Saag ütles ühel oma loengul tähendusrikkalt, otsekui varjatut avaldades: "Pange tähele, selle sajandilõpu küsimuseks saab olema psühhohügieen." Ilmselt ei pidanud ta seda mitte üksnes kiriku küsimuseks, sest kirik on seda läbi aegade praktiseerinud hingehoiuna, vaid iga inimese küsimuseks. Aeg on näidanud, kuivõrd ettenägev oli tema pilk.
Alustaks ehk sellest, mida meil kombeks on tunnistada faktidena. Vahest enim tähendusrikas on see tõsiasi, et inimkond kasvab kiiresti ja on ületanud 6 miljardi piiri. See hulk on liiga suur, et selle täit tähendust mõista, olgu vaid öeldud, et Maa optimaalseks asustuseks on peetud 600–700 miljonit. Teisena võiks nimetada plahvatuslikult suurenenud kommunikatiivsust nii füüsilisel kui ka elektroonilisel tasandil (mida võib vaadelda kui esimese tagajärge). Nii või teisiti on maailmast saanud "globaalne küla", nagu meediateoreetik Marshall McLuhan seda käsitleb. Piisab neist kahest, taipamaks, et inimmeel ja vastavad inimsuhted peavad muutuma, et mitte kaotada oma nägu selles nii ihu kui hinge lämmatavas Paabelis. Futuroloog Alvin Toffler kinnitab, et vaid murranguteadvus võib meid aidata.
Meie siin oma väikesel Maarjamaal ehk ei ole kogenud veel ülerahvastusest tekkivaid pingeid. Tallinna "mäed" ei ole võrreldavad suurlinnade termiidikuhilatega, me elame veel maa- ja eluruumikülluses. Küll aga on meie eludesse tunginud teine tõsiasi – elektrooniline keskkond koos tervet meie elulaadi kujundava jõuga, meie oma "küla" piirid on mõõtmatult laienenud. Massimeedia fenomen on selles, et tegelikkust tootes toodab see elulaadi, veendes, et vaid see toimib, mida meedia suudab, suvatseb, tahab vahendada. Kui sind siin pole, siis pole sind olemas! Selle tegelikkuse fabrikaadi tulva all olemustatakse inimene ümber inimfabrikaadiks, kellel ei ole enam silma-südant iseenese jaoks, veel vähem kaasinimese jaoks. Siinkohal ei saa tsiteerimata jätta natside propagandasheffi J.Goebbelsit: "Tehke nendega (inimestega) mida tahate, peaasi, et neil poleks aega mõelda." Küsimuseks oleks siis, kuidas inimesel, isikul, oleks võimalik (ja kas üldse ongi) omandada ja säilitada tõsiasi iseenesena. See tõsiasi, et tal on oma isiklikud tunded, kannatus, valu, vajadus armsa inimese järele, millel kõigel on tema enese jaoks võrratult enam tähendust kui kanataudil Küprosel või printsess Anne’i läkaköhal. Meedial on oma spetsiifika, monitoride-mikrofonide-arvutite taga on väljaõpetatud inimküttide armeed – milline peaks olema inimese spetsiifika, et ta nende saagiks ei langeks? Kus on see piir, kus meelelahutusest saab meeleheide, meeleheitest tuimus või hullus. Viimased 100 aastat on olnud suurte illusioonide, aga ka suurte pettumuste aeg. 20. sajand algas lummava visiooniga tehnoloogiaajastust, mis teeb võimalikuks humanismi püstitatud ideaalid, kuid ajapikku sai sellest optimismist viimsepäevaootus. Paraku ei päädinud see tehnoloogia üksnes terasest, betoonist ja plastikust toodetega, vaid see kandus ka inimvaldkonda. Ma ei hakka siin nimetama inimese füüsilist kasutamist – kuigi näiteks seepi pole vist küll inimkehast kunagi ega kusagil toodetud –, vaid inimpsüühika kasutamist. Ka inimese suhe iseenesega sai tehnoloogiliseks, sellest aga tema suhe kaasinimesega samuti. Tekkis kujutelm, et ka inimesel on võimalik ja vaja enesega "midagi teha", enesest "midagi teha" (või siis riigil), et on võimalik iseennast kasvatada (ilma eeskujudeta), oma tahet kasvatada (ilma sihita), oma karakterit arendada (ilma eesmärgita). Hing kui üleliigsena tunduv hüljati täielikult (kuigi ei loobutud sõnast hingeteadus). On tähendusrikas, et maalikunstis kajastus taoline meelelaad kubismis - geomeetriliselt lammutatud ja kokkulapitud hingetu inimpildina. Moekirjanduses lokkasid tehisinimese loomise lood (G.Meyrink "Golem"), K. Capek laskis käibele nimetuse "robot". Üle, või õigemini läbi selle kõige aga süvenes arusaamine, et inimene võib ja saab kõike, et kõike tuleb näha, maitsta, katsuda – ühesõnaga ära proovida. Oldi veendunud, et inimesel on niipalju sisejõudu, et proovitu halvaks osutudes pöördub ta sellest ära ja proovib teist. Aastakümneid hiljem nendib A. Camus oma hiilgavas essees "Sisyphose müüt" siiski: "Kuigi miski pole keelatud, ei tähenda see seda, et kõik oleks lubatud."
Minu isa, rahu talle, toonitas, et inimene peab kõigega kursis olema, kõgest osa võtma jne Ühesõnaga, seda tolleks ajaks liisunud eluhoiakut, mis käsitles inimese vastuvõtuvõimet põhjatuna. Mind ennast oli aga huvitama hakanud sootuks muu, oli hakanud huvitama pigem see "kõik", pigem see "maailm", mille ma iseeneses Looja annina kaasa olin saanud (ja see huvi ei ole vaibunud) Sest mis see "kogu maailm" tegelikult on, selle on välja öelnud meie praegune ristiisa G.Darwin: "Inimese teadmised maailmast on võrreldavad ühe kanaemaga, kes siblib 7-ruutjalasel maatükikesel." Minu isa ja tema põlvkonnakaaslastest mõttekaaslased olid siiski kaitstud, kas nad enestele aru andsid või mitte, oma domineerivalt kristlikust kodust kaasa saadud sisemise sündsustunde poolt – mida sünnib teha, mida mitte. Ka oli prooviks pakutava nomenklatuur võrratult väiksem. Siiski aitas see sisemine sündsustunne sellel põlvkonnal veel üle elada kõik need vahelduvad riigikorrad oma vahelduvate seadustega nii, et nad ei pruugi silmi häbist maha lüüa ega häbitult ülbitseda. Ma söandaksin sellist sisemist seadustikku pidada omamoodi vabaduseks selle kõrval, mida pakub väljastpoolt antud seaduste taras elamine.
Ja ehk on see mõtiskelu ajendatud neist, kes praeguseks pole kodust kaasa saanud seda teatud iseenesestmõistetavust, kes aga samuti arvavad, et "kõike tuleb proovida" ja kelle jaoks pealegi, nagu sageli kuulda võib, "kõik olevat suhteline". See vulgaarne fraas vääriks eraldi arutelu, kuid igal juhul annab see märku inimesest, kes on täielikus segaduses, keda piibel tunnistab kui täielikus pimeduses istujaist. Just nimelt istujaist, sest see hoiak teeb nad sisemiselt halvatuks.
Me elasime siiani teatud mõttes suletud süsteemis, avatud piirid toovad meile laviinina seda, mille tooja on ise läbi elanud piisava aja jooksul. Meile tuleb see aga hulgi ja kiiresti. Just inimese teadvusse suunatud import on see, millele ehitub tarbimine, inimelu koloniseerimine. On vaieldamatud inimvajadused, kuid on võimalik tekitada inimvajadusi, millest on kasu vaid nende pakkujal. Selles mõttes ei ole midagi imekspandavat, et meie maal vohab ja valitseb häbitus. Kui juhtumisi lugeda mõnda neist üllitistest, millega just Eestimaal pöördutakse tarbijaks degradeeritud inimese poole, olgu see siis kommertsis või massimeedias – ja mis vahet neil –, paneb jahmatama see inimpõlgus, see inimese lollikstunnistamine. Ma arvan, et Amazonase metslasi peibutati aupaklikuma hoiakuga, kui neile nikkelvidinaid ja klaaspärleid kaela määriti. Kogu see religiooniks pühitsetud turupaatos kannab sündsuse ja ainumõeldavuse kõrvamärki, seda kinnitatakse sõnadega "demokraatia" ja "euro" või "kogu maailm". Bob Dylan laulab (enam kui 10 aastat tagasi):
Suurte aegade vahendajad,
võltstervistajad ja naistevihkajad,
meistrid bluffimises ja meistrid
suurtes plaanides,
kuid tõeline vaenlane kannab sündsuse rüüd:
mitte millessegi uskujad ja inimeste
röövlid
rääkimas religiooni nimel...
Küsimus ei ole teiste hindamises, märgistamises, vaid tervikus, ühtse tervikuna elamises. Meile on antud elada siin ja praegu ning ehk mõnel vilksatab mõte oodata ja saada elult midagi enamat kui masstoodangut, mis tahes kujul see ka oleks. Ajad ei ole enam need, mis olid. Ma tooksin siinkohal ühe lihtsa näite füüsilisest hügieenist. Nagu teame, katsub väikelaps kõiki asju suuga, proovib neid – sedavõrd on lapsesse kätketud usaldust Loodu vastu. Ja tõepoolest, veel sajand ehk tagasi, kui mitte hiljemgi, elas laps keskkonnas, kus polnud midagi eluohtlikku – liigse oksendas ta välja. Praegu aga, kus meie ellu on tunginud nii kohutavalt keemiasaadusi, peavad vanemad valvel olema, et laps enesele midagi "suhu ei ajaks". Füüsilise keskkonna ohtusid me siis juba mõneti taipame. Samamoodi aga on ohud ka psüühilises keskkonnas. Ka psüühiline keskkond on muutunud, ja meil tuleb teadvustada see enestele ning valik teha. Meie ei tea kunagi viimselt, millest me ilma jääme. Kuid need asjad, millest teame – oh, kui valusad need on. Blaise Pascal kirjutab, et meeleheide tekib seal, kus teatakse mida tuleb teha, kuid ei suudeta. Liig hilja? H. Ibsen hoiatab meid näidendis "Peer Gynt" läbi oma kangelase, kellel tuleb proovi eest elada trollielu maksta vääritusetundega Solveigi ees. Meid kutsutakse hoidma oma raha, loodust, kultuuri ja mida kõike. Vahest tähtsam on hoida eelkõige iseennast. Ja vahest tähtsam, kui teadmine maailmast, on teadmine iseenesest. Ei, mitte see, mis minust võib saada, vaid see, mis ma olen saanud juba iseenesest.
Ma jätaksin siin vanuse hoopiski kõrvale – kes on noor, kes vana? Rõhutaksin hoopiski käimist oma südameteedel ja oma silmavaate järele. Need on ju olemas igal inimesel, ka siis, kui need teed on rohtunud või hoopis käimata, ka siis, kui silmavaade on tuhmunud või silmad suletud. Muutusajad on teiseltpoolt ootusajad, neil aegadel võiks inimeses pingestuda see, mis kannatlikule lugejale siinkirjutatus vastukaja leiab, kas siis mingi kui tahes pisukese äratundmisena või protestina.



Jüri Bärg
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet