1/2010



Roheliste Rattaretke"Kuidas elad, Virumaa?"eelinfo

Roheliste Rattaretk "Kuidas elad, Otepää?" 2005 - järelkaja

Rattaretke "Kuidas elad, Soome 2002?" pildid

Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Jää meie Läänemerel – kus see viibis?

Vaatamata käesoleva talve külmadele ilmadele ei läinud meri sugugi oodatud kiirusega jäässe. Jõulude ajal loksus laine Soome lahes vaatamata pakasele. Mis tegurid panevad merevee „õigel ajal” külmuma?

Kuigi ilm läks väga karmiks juba detsembri keskel, mil arktiline õhumass kirdest meile sisse
tungis, moodustus Läänemere käesoleval jääperioodil jää väga hilja. On teada, et sügisel on jää tekkimise suurimad mõjutajad veetemperatuur ning tuul. Möödunud sügisel oli aga merevesi tavapärasest soojem ja et vee suure soojusmahutavuse tõttu kulub jahtumiseks palju aega, viibis ka jää tekkimine. See oli üks
põhjus.

Tuule mõju
Mingil määral mõjutas kinnikülmumist tuul, sest võrdlemisi tugevad ida või kaguiilid lükkasid tekkivat jääd eemale, takistades jää teket, ja soodustasid Läänemere idakalda külmumisest vabana püsimist. Käesoleva aasta esimese kuu lõpul võis öelda, et merejää ulatus viitas hoopis mõõdukale talvele, mitte nii külmale, nagu see on.
Vee külmumispunkt oleneb lisaainetest vees, seega samuti soolsusest. Mida soolasem on vesi, seda madalam on külmumispunkt. Kuna Läänemeri on vähesoolane, siis on külmumispunkt ainult mõni kümnendik kraadi alla nulli. Kui veetemperatuur on langenud külmumispunktini ja õhutemperatuur samuti sellest madalam, võib alata jää tekkimine, kuid siiski mitte alati – viimasel juhul on põhjuseks tugev tuul.

Madal veetase
Palju probleeme tekitab sel aastal, eeskätt muidugi praamiliiklusele, väga madal veetase. Veetase püsis loo kirjutamise ajal jaanuari viimastel päevadel isegi kuni 1 meeter keskmisest madalam. Millest see on tulnud? Taoline veetase tekib tavaliselt pikaajaliste idaja kirdetuultega, mis ajavad veemasse Läänemere lääneosa suunas ning isegi Taani väinadest välja. Tuule mõjule aitab kaasa Läänemere väike keskmine sügavus. Samuti mõjutab veetaset õhurõhk – kui see on kõrge, siis veetase on muude võrdsete tingimuste korral madalam (suurusjärgus mõni kuni paarkümmend sentimeetrit). Käesoleva talve jooksul on õhurõhk olnud väga kõrge (v.a detsembri lõpus) ning tuuled valdavalt kirdest, idast või kagust ja see kokku on põhjustanud madala veetaseme.

Kuidas soolasest veest saab mage jää
Jäätumisel väheneb tekkiva jää soolsus, sest soolad ja teised ained ei seostu jäästruktuuriga ja surutakse sealt välja. Seetõttu saabki soolasest veest tekkida suhteliselt mage jää. Siiski ei lähe kohe kogu sool jää seest välja, vaid esialgu osa. Aja jooksul ja temperatuuri langedes või madalana püsides muutub jää siiski magedamaks.
Vastavalt sellele, kas merepind lainetab või on sile, eristatakse kaks põhilist jää tekkimise geneetilist rida. Kui veepind on sile või lainetab väga vähe, tekib alguses nn rasvjää (ka jääsupp). See meenutab õli ja rasva segu ning on tõhusaks lainetuse summutajaks. Edasi muutub soodsate tingimuste jätkudes rasvjää niilaseks, mis kujutab endast õhukest (kuni 10 sentimeetri paksust) ja pidevat, kuid elastset jääkoorikut. Esialgu tekib must ehk tume niilas, mis näib hästi tumedana ja on väga õhuke (vaid mõni sentimeeter), kuid paksenedes muutub heledaks ja siis nimetatakse seda jäävormi valgeks (või heledaks) niilaseks (viimane saab ka lobjakast tekkida) ja edasi tekib soodsatel tingimustel noor jää ning lõpuks kinnisjää, mida mõjutab ilm juba märksa vähem. Niilast ja noort jääd võivad hoovused ja tuuled lõhkuda (tekib jää moondumine, näiteks ladejää) ning lükata seega kinnisjää tekkimist edasi.
Teisiti kujuneb jää areng siis, kui meri on rahutu ja tuuline. Sel juhul tekib alguses taldrikjää, mis tugeva tuule ja liikumise tõttu võib rüsistuda.
Erinevates lahesoppides võib leida aga väga erinevaid jäätüüpe. Ka sel talvel võib leida nii taldrikjääd, rüsijääd, mõnel pool korraga niilast kui jääsuppi. Jäämaailma jõuab avastada läbi talve kevadeni välja. Teisiti kujuneb jää areng siis, kui meri on rahutu ja tuuline. Sel juhul tekib alguses taldrikjää, mis tugeva tuule ja liikumise tõttu võib
Erinevates lahesoppides võib leida aga väga erinevaid jäätüüpe. Ka sel talvel võib leida nii taldrikjääd, rüsijääd, mõnel pool korraga niilast kui jääsuppi. Jäämaailma jõuab avastada läbi talve kevadeni välja.

TALVINE JÄÄPURIKAS PALJASTAB SOOJALEKKE.

Kui on piisavalt lund ja külma, siis tekib majade katuseservadele ja ­alla jääpurikaid (inglise k icicle). Käesolev talv on jääpurikate poolest väga rikas, sest lund on palju sadanud ja soojuslekkega maju jagub samuti. Jääpurikate tekkeks on vaja soojusallikat ning nullist madalamat välisõhu temperatuuri. Enamasti on soojaallikaks hoonete sisesoojus, mis väljalekkimise korral sulatab katusel olevat lund. Seega saavad purikad aidata avastada soojalekkeid. Paks lumi aitab kaasa sellegagi, et kuna lumi on väga halb soojusjuht, ei haju lekkiv soojus kohe ära ning seetõttu sulab rohkem lund ja jääd. Muidugi tähendab paks lumi ka rohkem toormaterjali jääpurikatele. Jääpurikad kasvavad niisiis ka pilviste ilmade ja öö korral väga hästi, sest päikese mõju jääpurikate tekitamisele sügisel ja talve esimesel poolel on üldiselt väike või puudub. Tavaliselt tekivad päikese mõjul jääpurikad nüüd ja varakevadel, mil kiirte soojendav mõju on piisav lume sulatamiseks. Päikese toel tekkinud purikad ei ole tavaliselt siiski väga suured, vaid paari kuni mõnekümne sentimeetri pikkused. Soojalekete tõttu tekkivad purikad võivad kasvada mitme meetri pikkuseks ja selliseid leiab tavaliselt vanematelt hoonetelt, töökodade, hallide katuseservadest jmt ehitistel. Väga võimsad purikad tekivad veel koskede ümbrusesse, kus on piisavalt vett, ja pankrannikule või lubjakivi paljanditele, sest sealt imbub välja põhjavett, mis külma ilmaga jäätudes moodustab jääpurikaid.
Vesi külmub katuselt alla liikudes just jääpurikateks, aga mitte näiteks jääplaadiks seetõttu, et veel on pindpinevus, mis püüab muuta vett kerakujuliseks. Seetõttu tekivad servadele veetilgad, mis külmuvad osaliselt või täielikult jääks ja edasi areneb vee juurdevoolu korral jämedalt võttes koonusekujuline jäämoodustus, mida nimetame jääpurikaks. Selle kasvuks on vaja pidevat vee juurdevoolu. Kui jääpurikas kasvab aktiivselt, on selle tipp niiske või veetilgaga. Sealjuures ei ole tipupiirkonna sisemine osa tihedalt läbi jäätunud, vaid tavaliselt urbne ja osaliselt jäätunud. Jääpurikatel on enamasti kasvustaadiumis näha ka ringitaolisi moodustisi, nagu aastaringid. Need tavaliselt vähenevad või kaovad, kui jääpurikas enam ei kasva, sest toimub auramine ja jääpinnalt väljaulatuvad osad taanduvad kiiremini. Auramine ongi peamine põhjus, miks jääpurikas muutub aja jooksul.
Vaatlused näitavad, et aktiivne jääpurikate teke on juba mõnda aega tagasi lõppenud (südakuu ehk jaanuari lõpu seisuga), sest katuseservadesse on tekkinud väga paks jääkiht, mis takistab vee tilkumist. Samuti on ilmad olnud väga külmad – vähene vesi, mis kuskilt ehk ka pääseks tilkuma, jäätub pigem, kui et moodustuks uusi jääpurikaid.
Huvipakkuvalt ei teatud kaua aega, miks jääpurikal on selline kuju nagu tal on – kitsa põhjaga pikk koonus. Alles paar aastat tagasi lahendasid teadlased selle küsimuse. Selgus, et kui vesi liigub mööda jääpurikat alla kuni viimaks jäätub, siis vabaneb veidi soojust, mis tõuseb purika külgi mööda üles ning pidurdab jääpurika ülemise osa kasvu, samal ajal, kui tipp kasvab väga kiiresti edasi.



Jüri Kamenik
29/10/2012
18/10/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
20/09/2012
Mis see on?
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet